
© Elviina
Kõik läheb mööda.
Nagu näha päike on vajumas silmapiiri taha. Ja siit koju on veel umbes poolteist kilti. Tuju on suurepärane. Jalad on nats väsinud. Kindad panin ka taas kätte. Aparaat on külma käes kohmetum ja metallpind tundub külm. Panin ka tähele et aku läks kole ruttu tühjaks, õnneks oli varu kaasas. Mu kepikõnd kestis kokku üks 1 tund 45 minutit. Selle reportaazi tegemine aga eks vaadake ise kellaajad on üleval.
Alati olen tegelikult tahtnud teha sellest ringist filmi videole, noh selle kord tuleb kunagi hiljem.
Nüüd on kell nii palju et tuleb minna magama. Head ööd ja teile kes loete, pistke mõni kommentaar on mul ka mida lugeda.
Kes tahab lugeda algusest saadik siis algus on siin
Enne jõulusid oleksin vaadanud seda puukest hoopis teise pilguga. Rohkem nagu, et kas kõlbaks jõulukuuseks. Kuigi on rangelt keelatud metsast omavoliliselt kuuskede võtmine. Kui igaüks võtaks oleks varsti mets tühi.
Meie selle aasta kuusk oli küll värske ja lähedalt metsast, aga ega me tema elupäevi ei lõpetanud, ta lihtsalt kasvas vales kohas, kõrgepinge liini all ja mingi instants oli määranud liini alused puhtaks raiuma. See oli paar nädalat enne jõule, me tulime Mikkoga kepikõnnilt ja minul kui ökonoomsel inimesel tekkis kohe idee, kui juba ka maha raiutud on, tuleb metsa minna ja kõige ilusam välja valida. Natuke sumpamist ja kuna puud oli langetatud siginsogin, siis otsida ja meie kuusk maksis 0 eurot. Sel aastal normaalsed kuused maksid umbes 50 eurot.
Mine kui kaugele tahad, tagasi tuleb ikka tulla. Noh antud juhul tagasitee on kergem kuna siia tulles oli rohkem tõuse kui langusi, nüüd siis kui oleks mingi kelgu moodi asi kaasas, oleks minek vahva. Kahjuks puid on raja ääres palju ja ega ikka ei julgeks ka. Ja istmikul alla laskmiseks olen juba vist natuke liiga täiskasvanud. Veelgi ei saa miski mind ütlema enda kohta vana, ega isegi mitte eakas ;)).
Sealt alt siis on nähtav Ülojärve hipodroom. Kui talvel pimedas tulla siia siis kui on sõidud on hipodroom valgustatud nagu linn. Sellistel õhtutel kui pilved on madalal ja peegeldavad valduse tagasi võib metsas lugeda lehte. Nii valge on. Silmapiiril paistab Näsijärv. Sellelt väikeselt pildilt just kõige paremat muljet ei saa, aga tõesti hinge ülendav tunne on siis seista ja vaadata kaugusesse.
Eks ta ole näha, et käkitegu minusuguselt "kepikõndijalt". Ühe jutiga sai tuldud ja ega eriti higigi ei tulnud. Kes on lugenud Tiidu lehte võib nüüd teha võrdlusi. Eks see Tiit on ikka oma ema tubli poiss. Ja kes se koera saba kergitab kui ei koer ise. Aga eks ta hea tunne on. Natuke värvi nüüd näos küll on, aga eks väljas ole ka - 5 kraadi. Noh läheme vaatame vaadet seljandiku teisele poole ja seisame päikese paistel. Nii palju kõrgemal olen, et lagedal on päike peagi vajumas silmapiiri taha, aga siin päike veel paistab.
Paar kolm aastat tagasi kui talvel tulin esimest korda pika aja järel kõndima siia kantti, tuli kolm korda peatuda enne kui jõudsin harjule ja higi tuli liitrite kauppa, talvel see on üsna ebameeldiv kui kogu kere on märg ja koduni on vähemalt 5 km. Kasutasin kätekuivatus pabereid kuivatamiseks ja igasuguseid muid juttusid. Mul oli siis koguni eesmärk, et jõuaks seal poole peal oleva kasenigi. Noh näeb kuidas täna läheb?
Nagu viidast näeb, on koju - Ikurisse, ja see on linnaosa kus elan, 4,2 km. Siit sean sammud edasi Horha seljandikule, teen seal pisikese ringi ja tulen tagasi. Sinna on umbes 1 km kord järsemat, kord vähem järsemat tõusu ja siis km võrra harjul. Naha saab kenasti märjaks ja ennevanasti kui võhma oli vähem, mõnest tõusust ei saanudki korraga hakkama, tuli peatuda, hinge tõmmata ja jätkata. Näib kuidas täna läheb. Lootused on kõrgel. Olen ju üht teist teinud, viimasel ajal vähem, aga siiski nädalas 4 - 5 korda kõndimas on käidud.
Nagu näha päike endiselt paistab ja tuju on tõesti kena.
Teab kas see on nüüd vanusest või minu teise astme suhkruhaigusest, aga kui kuskil ringi liigun, tuleb tsekkida kõik võimalikud wc:d, linnas on mul selgitatud välja kõik paigad kus käia, tavalisel metsakõndimisel on olukord keerulisem. Suvel on hea, lehed varjavad ja astud rajast kõrvale 10 - 15 m, talvel kõikjal sügav lumi. Ja tuleks otsida vähemalt tihedam kuusik. Muidugi kui pimedas liikuda, siis rajast kõrvale astuda valgustuslambi lähedal. Pimedus on tihedam lambi läheduses.
Vanasti käisin siin tihemini, nüüd ainult siis kui juhtun seadma oma sammud Horha seljandikule. Nüüdsel ajal käime Mikkoga koos kõndimas ja tavaliselt seame sammud läbi metsa teisele poole või ühendame kõndimise ja poeskäigu. Seljakotti mahub üllatavalt palju. Sel korral olen üksi liikvel ja kui juba ring läheb mõõda, mõtlesin käis ka haual.
Päike paistis, pakast oli sobivad - 5 kraadi. linnud laulsid ja pisitasa hing rahunes ja kibestus kadus. Metsal on selline kummaline mõju. Kuigi siin liigub üsnagi palju inimesi, küll koertega, lastega, suuskadel või nagu mine kõndides, see ei häiri üldsi.
Kui olen kõndimas ja ei kiirusta kuskile eriti, siis tavaliselt käin läbi erilisi monolooge. Omas meeles mõtlen igasuguseid juhtumisi, ja kuidas minevikus või ka tulevikus peaks reageerima, või mida rääkima.
Tavaliselt need monoloogid ununevad või siirduvad kuhugi mälu tagamaile. Nüüd olen küll arvutil ja mõtlesin taastada neid. Olen nüüd juba 15 aastat Eestist ära ja vahepeal on tulnud kasutusele uusi sõnu. Küsisin siin Tiidult mõningate tähendust kuid need eriti mind ei rahuldanud. Niisiis kirjutan siia sõnad soome keeles. Pliis kes annaks eestikeelsed vasted
Kävelysauva ?
Sauvakävely ?
Lenkki ?
Vaelluskengät ?
Tiit pakkus Kävelysauva - kepp, Sauvakävely - kepikõnd, Lenkki - kõndimine, aga need on minu arus kohmakad väljendid, näiteks tegin kepikõndi, kas ei saaks lühendada ja naljakas kirjutada käisin kõndimas.
Näiteks soomlane ütleb "Harrastan sauvakävelyä ja vaelluskengät jalassa kävin lenkillä" Kuidas see kõlaks eesti keeles?
See juhtus ennemuistsel aal - eiii see on see heeringalaul. Elasid kord eit ja taat - noh see pidi olema kaasaegne. Ütleme nii, tema ja tema...