Mustlase elu

Eilne päev oli tööl nii kiire ja kodus hakkasin kohe väsama Katsi blogi, muide lôpetasin nii kella kolme paikku öösel, et ei jôudnudki midagi siia lisada. Natuke väsitab see töö juures "otsi kohta kus sa saad ja ..." kui tuleb rännata toast tuppa, et leida vaba arvuti.
Noh iga päev kuskilt leidub ka, kes on kliendi kylastusel, kes muidu ära. Praegusel hetkel on selline projekt veel, mis vajab erilist programmi, mis peab olema asendatud arvutile. Nende vôrgu programmidega on hea, blokid end ykskôik mis arvutilt sisse. Nyyd siis tuleb alati paluda teiste abi selle programmi asendamisel kuna mul ei ole vôrgus ôigusi.
Eile tuli ka viidud sisse töötaotlus sellele meie majas vabanenud kohale. Pisitasa häälestan end sellele lainele, et ma kogu hingest tahan seda. Iseenesest mulle meeldib siin. Tuleb ainult olla valmis ka sellele, et tuleb eitav vastus.
Minu mingi filosoofia on selline, et inimene saab varem vôi hiljem selle, mida ta kôigest hingest tahab. Tuleb ainult hirmsasti tahta. Noh alati kui olen varem saanud eitavaid vastuseid, olen tahestahtmata syydistanud end selles, et ei ole piisavalt kôvasti tahtnud. Totter eks ole.

Kaal muide täna hommilul oli 81,1 kg. Enne koju minekut eile otsustasin end lohutada selle naiste igivana retseptiga, ei söönud shokolaadi, vaid läksin shoppama. Stockmannilt leidsin siis kaks mônusat dzemprit. Uskuge vôi mitte, aga tuju läks paremaks.