Meie meel on see, mis teeb meile haiget

Ma olen varem kogenud seda, et kui on mingi paha fyysiline haigus, siis on ka meel maas ja kogu maailm tundub vaenuliku ja pahana. Yhesônaga fyysilise vastupanuvôime vähenedes ka psyyhika on ohus. Kuid kui tuleb kogetud palju sinu lähedasi puudutavaid muresid, ka siis väheneb psyyhhiline vastupanu ja tyhisemadki asjad teevad haiget.
Kuigi oma maailmavaatelt olen punase poole kalduv, ei ole poliitilised jutud mind puudutanud, ja möödunud aegade tolm on sinna ka jäänud - kuni eilseni kui kogesin seda, mida minu vanemad ja paljud vanemad enne mind, kui nende järeltulijad on pihuks ja pôrmuks teinud nende meelest hea asja. Kurgus pitsitas ja hinges oli valus, oli tahtmine hyyda kuidas nii - mina ju elasin ja olin selles systeemis. Ega systeem ei ole syydi selles, et teatud kuritegelik ryhmitus kasutas vôimu ja sooritas kuritegusid. Ma usun, et mul oli sama tunne kui sakslastel, kellele tuletatakse ikka ja jälle meelde Hitleri kuritegusid.
Samal ajal analyysides oma tundmusi ja eriti nende ootamatut tugevust, olin tôesti yllatunud, kuidas on vôimalik, et minu sarnane tuim inimene vôib tunda sellist valu lihtsalt sellest, et loeb midagi, mis on vastuolus tema elu käsitlusega.
Nyyd esmakordselt môistsin neid arvukaid perekondi, kus pered lôhenesid maailmavaate pärast. Kus olid teine teiselpool rindejoont vennad vôi isad ja pojad. Varem tundus selline naeruväärsena.
Noh endast vôin nyyd öelda, et minu arusaamise kohaselt on igayhel täis ôigus omale maailmavaatele ja kui mulle ei meeldi miski, siis kes k...rt käsib minna kysima, vôi lugema. Samal ajal vôin veel kord mainida seda, et igalyhel on ôigus teha omad eksitused ja vead.
Nyyd saan aru ka omast emast, kes pyydis mind teismelisena pöörata oma usku, mis lôppes sônadega "kui jumalat ei usu, saad kaikkaga pähe", noh olin ma ju ateist ja olen siiani.