Tegelesin albumite tegemisega.

See on ikka uhke küll vaadata oma pilte raamatu kaante vahelt. Muidugi on need olnud üsna kallid, aga aegajalt saab sobivaid pakkumisi. Nii ma olen juba postist saanud kena raamatukese selle aasta jaanuaris käidud Keenia reisist ja täna saatsin ära eelmise aasta Maleesia ja Borneo ringreisist. Ma ei tea kui kaua nad säilitavad oma kodulehekülgedel neid, aga kes huvitub võib minna vaatama.

Keenia on siin 

ja Maleesia Borneo siin

Wov, ei usu miskipärast

www.freelotto.com
Congrats!
You won:£720,000
For claims Email your
full name and mobile number
to redeem your prize via: freelot4all@admin.in.th

Mitte miski pole nii lõpmatult paha, et sellest ei sugeneks ka midagi head...

Nädalavahetusel selgus, et üks meie maja võtmetest on sattunud pikaküüneliste pahategijate kätte. See muidugi ei ole hea asi ja lukkude muutmine läheb maksma päris palju - kohe 160 euri, kaks ust ja kolm võtit. Üks mulle, teine kaasale ja kolmas väga salajasse kohta maja väljaspoole, on ju alati võimalus, et võti kaob või jääb sisse.

Sellest naljakas mälestus nii kolmkümmend viis aastat tagasi. Elasime siis Tallinnas Välja tänaval. Ühel kenal hommikul  kui läksin tööle, võtsin postkastist kirjad ja unustasin võtmekimbu postkasti luugi külge. Naabrinaine nägi ja võttis ära, et keegi ei saaks korterisse minna. Kui koju tulin, nägi mind õues ja tuli kavala näoga küsima, et kas tean, mis mul kadunud. Loomulikult ei olnud veel hoomanud, et koduvõtmeid mul  ju ei olegi. Pääsesin siis kerge ehmatusega, et mis kõik oleks võinud juhtuda. Varuvõtmeid ju ei olnud. Kaasa merel ja lapsed maal vanaema juures. See siis selline kõrvalpõige.

Nüüdne juhtum on karmim, kuna on teada, et need, kes võtmed väevõimuga võtsid on seadusega kurjasti pahuksis ja ähvardasid koguni elu kui julgeks politseisse minna. Ei see ei juhtunud meile, meie võti lihtsalt oli ohvri võtmekimbus. Ja mina veel arvasin, et elan turvalises Soomes, kus midagi kunagi ei juhtu. :(.

Ah, et mis sellest siis head on - noh nüüd lõpuks sai ka minu mees aru, et majale tuleb panna valvesignalisatsioon peale. Enne oli hea kui kuskile läksime, siis ema oli ju peaaegu kogu aeg kodus. Nüüd ema puhkab igavest und ja maja jääb üksi. Pealegi liigub meie kandis palju leedukate rühmi, kes tulevad sisse kangidega. Üks tuttav just rääkis, et ennevanasti liikusid eestlased röövimas, tulid viisakalt sisse, midagi ei lõhkunud, viisid mis kõlbas müügiks ja algul ei olnud omanikud midagi tähelegi pannud. Nüüd ripuvad välisuksed hingedel ja elamine on puha ära lõhutud.

Köögiremondi edenemine...

Remont hakkas peale eelmise aasta veebruaris, nüüd on liistude panemise aeg. Kuidas köök ka toimima hakkab ei oska veel öelda. Nii palju asju oli ju vaja mõelda ja on mõned asjad veelgi lahti. Tööd ja raha on neelanud kohutavalt.

... ja siin mees, kes seda kõike teeb, tubli mees.

Mõned eriti head asjad on ju küll lahenenud. Põrandaküte lisas kasutatavat pinda ja on mõnus kõndida. Pliit ja ahi loovad mõnusat olemist külmadel talvepäevadel, uued sisseraiutud aknad toovad valgust. Ja eriti hea on asjaolu, et kogu maja sai uue elektrisüsteemi. Ma kogu aeg kartsin, et ebaühtlaselt jaotunud elektrikoormus võib tekitada tulekahju. Kord eelmisel aastal ju midagi peaaegu juhtus.

Kui köök saab valmis, siis on järgmiseks ees esikute tegemine. Pärast välisesiku soojustamist mõtlesime jätta ära ukse sise ja välisesiku vahelt. Nüüd siiski tekkib mõnikord olukord, et välisuksest tulles näed otse magamistuppa. See ei ole hea. Võiks ju uuesti sinna ukse teha, aga ei ole enam ruumi kuhu see peaks avanema.

Ühel päeval mainis mees, et võiks teha lükandukse, mina taas pakkusin välja eriti odavat ja kergesti lahendatavat lahendust -- kardinad. Õhtul kolasin netis ja sattusin tõesti soliidsetele lükandustele peale. Ja taas,  need maksavad kole palju.

 

Minule meeldib see suitsuklaasist uks, aga arvan, et kui me sealt tellime, siis praktilisem on too aknaga uks. Eks aeg toob arutust, ega see kardinavärk ka nii võimatu ole.

Meie kõigi ühine saatus....

... vananemine. Mõnes romantilises filmis ütleb tema temakesele või vastupidi "ma tahan vananeda koos sinuga", nad ei võta arvesse seda, et selleni on aastakümneid ja aastakümned muudavad inimesi. Aaa, sellest ma ei tahtnud targutada.

Eestis käies külastasime sõbrantsiga filmi "Armastus", kes pole vaatamas käinud, soovitan. Arvustus sellest on siin. Endale jõudis film pärale mitte armastuse vaid paratamatuse tunnetusega vananemisest. Veel pool sajandit tagasi tekitas see turvatuse tunnet lastetutel ja üksi elavatel inimestel. Oli ju siis enesest mõistetav, et lapsed hoolitsevad oma vanematest.

Minu vanaema elas meil, vahel ka teiste laste juures, aga enam siiski meie juures. Minu esimene ämm elas elu õhtupoolel oma tütre juures, teine meie juures, samuti minu ema. Kuid nüüdsel ajal, vähemalt siin, on selline suhtumine, et lapsed oma vanematest ei hooli, kõige rohkem aitavad vanadekodusse paberite vormistamisel ja siis unustavad.

Millal mina hakkasin mõtlema vananemisest, vast kuuekümneselt. Siis tuli selline tunne, et aega hakkab jääma väheks tegemaks kõike, mis mind huvitab, nautimaks elust. Nii kaua oli elatud põhimõttel "siis kui.....".

Mina olin emal ainus laps ja juba väga ammu oli ema istutanud minusse mõtte, et kui ta jääb vanaks, siis tema tuleb elama minu juurde. Nii ka juhtus ja ema elas meil kakskümmend aastat. Kes hoolitseb minust kui tuleb see aeg ???????????. Jah, minul on kerge hirm.

Kuidas meie veetsime naistepäeva.....

Noh hommikune õnnitlus oli iseenesest mõistetav asi. Päev edenes selliselt, et kööki sai ühendatud veesõlm, kraanikauss, segisti ja nõudepesumasin. Vahepeal oli vaja käia toomas mingeid jublakaid ja siis tuli ka "kukkapuska" ehk lillepott, seekord roosbegoonia. Õhtuks oli planeeritud väike veints.

Enne seda läksime käima surnuaial ja viisime küünlad mõlemate emade hauale. Oleks pidanud päeval minema, nüüd oli külmakraade enam ja läbiluude puhuv tuul kah. Muidu poleks väga vigagi olnud, aga lumi ulatus üle põlve ja minul oli ainult madalad talvekingad jalas. Siiski sumasime vapralt läbi hange, kaevasime esile küünalde panemise koha ja süütasime. Pikemaks mõtetevahetuseks ei jäänud paigale. Pärast oli nii hea mõelda, et sai mindud. Minu ema eriti pidas au sees naistepäeva. Nüüd sai käidud ja austatud tema mälestust.

Ah, et kuidas minuga, kõik Paulid helistasid ja õnnitlesid, pojad kasutasid tänapäeva meetmeid -- FB, tõsi, keskmine vaevus isiklikult helistama. Tänud talle.