teisipäev, 22. jaanuar 2019

Inimese psüühika on ikka kummaline...

... keegi kunagi ütles, et piir terve ja psüühiliselt haige inimese vahel võib olla eriti väike. Ega ma end just haigeks ei pea, aga mõnikord küll kahtlen. Ok, miks nii kummalised teemad, noh mul on täna aastapäev, täpselt aasta tagasi kõndisin bussi ette ja ta muidugi sõitis mu peale. Pikemalt olen sellest kirjutanud siin.
Pärast õnnetust

Kaks nädalat hiljem ilma meigita

ja meigiga, ilusti on peitnud kõik
 Midagi tõsist ju ei juhtunud, aga meelest see ei lähe. Tundub, nagu oleks mulle antud teine võimalus, ega ma nii oluliselt seda teist võimalust ei ole kasutanud muutmaks midagi oma elus. Kui ei liigu "automaatjuhtimisel", siis muidugi üritan rohkem pöörata tähele panu sellele kuidas sõiduteed ületan, aga suures plaanis elan ikka sama moodi.

Hiljuti lugesin Manjana soovitatud raamatu läbi ja jäin mõtlema, kuidas on minu elu juhtinud minu vanemad ja kuidas olen olnud ise lapsevanem oma poistele. Keeruline lugu, minu kohal tundub olevat kõige tugevam tundelukk Alistumine, lisaks veel Ohvrimeelsus ja Tunnustuse otsing. Ehk nendele ma reageerin mitte täiskasvanulikult vaid lapse moodi. Jama ma ütlen. Muidugi kui aus olla, siis seda tunnustuse otsingut on omal ajal märganud koguni üks mu ülemustest, kes mainis, et ma elan ainult kiituse jõul. Kas on ligi seitsmekümne aastasena veel mõtet end muuta, kümne punkti küsimus. Kas muutus tooks mulle hingerahu või ööune. Vaat selle viimase osas võiks kasvõi pingutada.

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Uut moodi kirjaoskus...

Kuuskümmend aastat tagasi oli lihtne, õppisid tähed selgeks, lõid raamatu lahti ja lugesid, kannatlikuse ja rohke harjutamisega said ka ise oma mõtteid paberile. Võiks ju muidugi öelda, et need tähed tuleb nagunii selgeks saada, aga siis tuleb mängu arvuti, pikalt saab ju ka piltidega pihta, aga mitte kaua.

Mina oma sugulaste/sõprade silmis olen arvutitark. Tegelikult on asi suhteliselt viletsam. Võib-olla mingit moodi rohkem sellega olen toiminud, põhimõtteliselt teadsin varem kuidas osadest arvuti kokku panna, aga see oli paarkümmend aastat tagasi. Nüüd olen suisa hädas kui miski ei toimi nii kuidas peab.

Oli siin paar päeva tagasi probleem emaili lugemisega. Keegi idioot oli mu profiilile sisse murdnud ja saatnud mitu tuhat kirja kuhugi, aga loomulikult läks post umbe ja isegi ise ei saanud enam sisse. Ok, õnnestus end identifitseerida ja saada uued salasõnad, puhastada post prahist, pool päeva läks. Kahjuks jõudsin enne suure osa vedada kodu arvutile ja ei saanud enam vanu kirjugi lahti. Kõik oli umbes ja lootusetu.

Läksin uurima,  mida siis ikka teha, pealegi loen oma posti Windows Livega, paganad miks nad küll sellele enam tuge ei anna, mingil ajal tuleb ju kindlasti sellest loobuda. Nojah valida on kas tasuta Thunderbird või tasuline Outlook. Lõpude lõpuks arvuti uuesti käivitamine aitas üle ajutiselt probleemilt ja uus salasõna lõikas ära sissemurdja. Aga mulle mitte ei meeldi need asjad.

See millest siin olen natuke üritanud kirjutada asjaarmastaja vaatenurgast on mõned teinud koguni teaduslikke töid

pühapäev, 20. jaanuar 2019

Naljakas, üks onu üritas ujulas tutvust teha...

... eelmisel aastal käisin ujumas küll sügisel, aga pärast uut aastat ei saanud enam end samale lainele. Nüüd olin järjekindlam ja sain rühmadesse sisse. Teisipäeval ja neljapäeval. Kuidagi oli jõudu ja mõlemal korral pärast trenni jäin sinna ja tegin 10 ringi ehk 500 m ja olin nii rahul endaga. Üks naljakas ja miskipärast ebameeldiv lugu juhtus kah.

Mina siis ujun, mõtlen kõiksugu maailma asju, imetlen õues talve ja tunnen, nagu oleks kellelgi kaasujujal ruumi puudus, tuleb kohe suisa külge. Tõmban kõrvale ja onu alustab teemat "siin on märg ja soe". Mida kuradit, kui oleks kuiv ja külm, siis sumpaks ju lumehanges. Ei võtnud vedu ümisesin midagi arusaamatut. Natuke hiljem kui juba ununeski intsident, ujub keegi tagant peale, vabandab ja tahaks nagu midagi veel öelda, saadan vihase pilgu ja ei vasta. Ei jäta järele vabandab veel kord. Noh ega ma kurt ole. Lõikan vahele, et pole viga.

Sai siis 10 ringi läbi, otsustasin mullivanni minna ja kõik unustada. Ok, silmad kinni, naudin täiega kui äkki miski häirib. Vaatan, sama onu istub mu vastas, siis vallandus reaktsioon "võitle või põgene", valisin viimase ja läksin minema. Rohkem ma teda ei näinud.

Koju tulles mõtlesin, et miks see mind nii hirmsasti häiris. Näiteks kui suvel rannas keegi oleks tutvust teinud,  oleksin meelsasti vestelnud, aga ujula on hoopis midagi muud. Ma isegi ei oska seletada kuidas teistmoodi.



esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Kolasin oma blogis...

... tegelikult läksin vaatama, mis elu oli eelmisel sea aastal, ehk 2007 Sattusin seal siis üsna tabavale iseloomustusele endast ja oma poistes:
  • Mina: "pahatihti teen seda, mida poleks vaja teha".
  • üks neist: "väga tihti ei tee seda, mida oleks vaja teha".
  • teine:  "aegajalt teeb seda, mida poleks vaja teha ja mõnikord ei tee seda, mida oleks vaja   teha"
  • kolmas: "teeb ainult neid jutte, mida on otsustanud teha". 
Aga muidu oli see aasta normaalne, vanem poeg tegi välja Egiptuse reisi, mehega käisime Taimaal.

1995 oli töö rohke aasta, hommikul olin õpetaja, õhtul õpilane,  ämm oli eelmisel aastal lahkunud meie keskelt, olid mured kuidas edasi, kust saab vahendid maja väljaostmiseks teistelt vendadelt, õelt, arendasin poliitikat, räägi igaühega eraldi ja otsi lahendusi. Kõik läks hästi

1983 ei mingit eriti meelde jäänud seiku, nooremast polnud aimugi, vanemad käisid koolis. Aijaa, nüüd meenus küll midagi. Siis oli ju 10 pulmaaastapäev ja mina pidin minema oma ülemuse asemel Saaremaale, oojaa, pidu ülemustega, mina siis veel nii nooruke. Huvitav oli, jalutuskäigud pangale päikese tõusu vaatama. Ette pean tegema teile pettumuse, kõik jäi ainult paari argliku suudluse tasemele.

1971 TPI kool ja suvel ehitusmalev, pagana huvitav aeg, malevas kord jäin maha kui teised läksid kuskile üritusele ja sinna tulid kuskilt teise maleva rühma rahvas ja viisid minu ja lipu ära. Mind siis rööviti ära koos lipuga. Olin seal rühmas vist koguni nädala, kuni mulle järele tuldi. Seal oli väga huvitav komandör, kui mul poleks selleks ajaks olnud oma poissi, kellest hiljem sai minu mees ja laste isa, oleks elu läinud hoopis teistele radadele. Milline oleks olnud paralleel tõelisus.

laupäev, 12. jaanuar 2019

Vanaaasta viimastel päevadel tuli taas pakkumine, millest ei võinud loobuda...

Ehk seesama Photobox pakkus, et maksa 70% vähem ja tee kolme kuuga fotoraamatuid. Nii ma siis ostsin ajakrediiti ja nüüd kukun taas käima läbi oma fotomaterjali. Plaanis on teha 2017 oktoobri Indoneesia Bali, siis samade kaante vahele Marokko 2017 ja Münhen Sveits 2018 ja idanaabrite juurde Peterburi 2015 + Valgevene 2018 + Moskva 2018. Kõik kolm tulevad 160 lk. Indoneesia pildid vaadatud, Marokot täna käisin läbi.

Pean tunnistama, et olen olnud üsna laisk, pole isegi viletsaid võtteid kustutanud. Selle võrra nüüd rohkem teha. Tegelikult olen üsna uhke oma fotoraamatute üle ja kui Tiit jõulude ajal siin oli ja kiitis, siis kõrvad kohe liikkusid. Ok. Kell saab varsti kesköö ja aeg on põhku pugeda. Head ööd.

reede, 11. jaanuar 2019

Pannukakku, nii nagu teeb seda mu kulla kallis mees :)

800 ml piima
4 muna
2 spl suhkrut
1 tl soola
4 dl nisujahu

+ 50 g võid ahjuplaadile sulama, ülalmainitud segatakse korralikult ja võiks jätta natukeseks seisma, seejärel kui või on sulanud võiks kallata plaadile. Meil on ringõhuga ahi ja seepärast hoian 175 kraadises umbes pool tundi. Muidugi kõik sõltub ahjust, kui tavaline, siis 200 kraadi ja 45 minutit. Esialgses retseptis oli 2 muna, aga minu arust tuli parem 4:ga. Kes armastab  vanilje maitset võib lisada, aga ilma on ikka kuidagi puhtam maitse.

Kõige parem on soojalt, nagu ka paljud muud küpsetised.