reede, 3. jaanuar 2020

Mida reisile kaasa...

Ma tegelikult kadestan neid, kes reisivad seljakotiga ja neil on ikka kõik vajalik olemas. Vastupidi neid, kes kahe maru suure kohvriga lennujaamas manööverdavad natuke imestan, mida krd neil seal küll kaasas kõik on. Endal on üks normaalne ja teine lennukisse võetav ja käekoti asemel seljakott, alati tundub, et peaks olema vähem, aga kui hakkan pakkima, on probleeme mahutamisega.

Seljakotis on need asjad, mida vajan lennukis, noh dokumendid, rahakott, telefon, tugi kaelale ja jalgadele, villased sokid, mingi soojem õlasall ja kerge kapuutsiga jakk, mõnikord on lennukis maru külm, oleneb kuhu sattud. Kätekreem ja huulte balsam, juuksehari ja taskurätikud, midagi lennukis näiktsemiseks, kõrvaklapid ja raamat lugemiseks. Kui kogu selle stafi seljakotti pakin, on see juba pungil, tee mis tahad.

Väikesesse lennukohvrisse käivad kaamerad, laadimis juhtmed, kaheks nädalaks ravimid, neid tuleb ikka täiesti palju ja mingil kombel need ei mahuks seljakotti. Muidugi tuleb võtta arvesse, et suur kohver võib jääda kuhugi lennujaama vedelema, eelmisel reisil Prantsusemaale meie rühmal neljal inimesel tulid kohvrid alles kolmandal reisi päeval, seega midagi tuleb ka riidekraami sinna panna.

Suures kohvris, mis rändab pagasiruumi on kõik ülejäänud

Nii on hea kohvrisse asju pakkides maha tõmmata, mis juba sees ja otsida välja need, mis veel puudu. Nimekirja tehes on hea eelmiste aastate oma eeskujuks võtta ja täiendada kui vaja. Kuna väljalend on hommikul ja lennujaamas peaks olema paar tundi enne, siis me läheme juba homme õhtuks kohale ja ööbime hotellis, mis on lennujaama all. Hommikul hea käia einestamas, jätta talveriided sinna ja tõusta liftiga otse väljuvate terminaali. Selles suhtes see hotell on kõige mugavam, kuid hind on sel ka soolane. Kahjuks.

kolmapäev, 1. jaanuar 2020

Kümme aastat tagasi ....

Jäin oma blogi kirjutisi lugema ja sattusin kümne aasta tagusele loole. No tuleb tunnistada, et peaaegu kõik need unistused on täitunud ja enamgi veel.

1. Austraalias on käidud kakski korda ja koguni seal vallirahul on käidud snorklamas, ei olnud nii põrutav kogemus, eriti selle pärast, et paar kuud varem oli olnud hirmsad vihmasajud ja uputused, rahud olid liiva täis. 


2. Ka Malediividele jõudsin, kaks korda, noh sinna võiks veel kord minna kuigi mõlemal korral oli tegemist, et ära saada.


3. Tansaanias olin samuti kaks korda, mõlemad olid ringreisid, teisel korral telkides magades.




 4. Argentiina Brasiilia reis oli 2015, seal olin üksi Germalo reiside tuuril.



  
Helikopteri aknast pildistatud

 5. Vaat USA:s ei julgenud minna autosid rentima, vaid võtsime kergema vastupanu tee ja käisime samuti Germalo ringtuuri.



6. Euroopa linnadest huvitaks käia mitmetes, näiteks Berliinis, Prahas ja  Hispaanias ei ole ka käinud, jõulude ajal sai natuke räägitud sügisestest plaanidest, et võiks teha Germaloga sellise reisi, aga noh sinna on aega.

Kas nüüd on mingeid suuri unistusi, on ikka. Näiteks tahaks järgmist uut aastat vastu võtta Sydnys ja sealt minna mingile kruisile. Jaapan on hakanud huvitama, või Hiinas see klaassild, aga need ei ole hetkel nii  põletavalt igatsetavad. Kas põhjuseks pühapäeval algav Mehhiko reis, ei tea. Tegelikult muidugi ma olen seal sõbrantsiga käinud, nüüd siis oma mehega ja omamoodi pulmareisil, tähistamaks 30. aastapäeva.


On aasta 2020 esimene päev...

Nagu tavaliselt on pärast aasta vahetust selline natuke väsinud, rahulik päev, tore, et päike meid õnnistas, lund küll ei ole, aga +/- null kraadi on teisalt mõnus. Mäletan, et paarkümmend aastat tagasi sai oldud üleval kogu öö ja vaadatud, kuidas eri laiuskraadidel võeti vastu uut aastat. Pidi olema mingi arvutite jama, mis siiski jäi ära. Pildimaterjali ei ole sellest ajast, ei olnud ju ei Fb, blogi ega digi fotokaid. Iga pildi tegemine maksis.

Muide mu blogi sai mõned päevad enne aastavahetust 15 aastaseks, idee selle pidamiseks andis vanim poeg, tema ei ole enam pikka aega oma blogisse midagi kirjutanud kui tal see enam olemaski on,  siirdus Fb, aga ega ta sinnagi enam midagi ei kirjuta. Muidugi ka blogi ühiskond on muutunud, paljud huvitavad kirjutajad on kadunud, isegi olen pidanud pikemaid ja lühemaid vahesid. Midagi siin siiski veab ikka tagasi, edevus või enda välja elamine. Ei tea. Aga nagu päevik ikka on tõesti kena minna vaatama tagasi mõnd ajajärku, mis muidu üsna ununenud on.

Täna lugesin netilehest analüüsi siinsetes kinodes ülehomme algavast Cats muusikali ekraniseeringust. Eestis kõik välismaised filmid tulevad nähtavale nädal, kaks varem, seega olin selle juba näinud, lugedes nüüd arvustust sain aru miks mulle meeldisid vaid mõned muusikapalad, eriti Memory, mida kuulates tuli peaaegu pisar silma. 

Tea millest, aga tundus, et sel aastal oli märgatavalt vähem raha põletamist rakettide näol



teisipäev, 31. detsember 2019

Selle aasta viimasel päeval.

Kuidagi juhtus nii, et see viimane päev läks täiesti pingevabalt, noh tohtri helistamist pidi ootama liigi kolm tundi ja olin juba üsna kindel, et ega sealt ei tule midagi. Siiski sai see kõneluski tehtud ja ilmselt tuleb mulle peotäis retsepte kah, aga soovitas elada normaalset elu edasi. Eks järgmisel aastal otsustatakse, mida edasi teha. Uuritakse, mida selle haige südamega ette võtta.

Aga siis toimetamisest, kõik toidud on valmis, enne aastavahetust pidid ka kauged külalised kohale ilmuma. Eks me alustame siis enne neid.

Kodus käisime enne jõule noorima poja perega tema ämma, äia pool, Tallinnas kostitasime sõpru, Pärnus vanema poja peret ja täna tuleb keskmine. Eesti käik tõi ligi kolm kilo kaalu, nüüd kaks päeva üritasin teha natuke kergemat menüüd, täna vist enam ei õnnestu. Jätkame pärast seda.


pühapäev, 29. detsember 2019

Nädala horoskoop minule, naera või herneks...

"SÕNN joob juba esmaspäeval, küll tema põhjuse leiab. Sõnn on selle nädala soovija, ta mõtleb endale uueks aastaks kõikvõimalikud armastusega seotud soovid välja. Aasta viimasel päeval võib ilmuda keegi minevikust teie ellu tagasi, aga see ei meeldi teile, selle inimesega seostub vaid üks sõna-armukadedus. Uut aastat alustab sõnn eneseanalüüsiga, te otsustate, et ei tee enam halva mängu juures head nägu ja edaspidi ütlete kõigile vaid tõtt näkku. "

Selle joomisega minul vist tegemist ei ole, aga kes teab. Et keegi minevikust välja ilmuks ja veel armukadedusega, ei usu, vast neile sõnnidele, kes tähtkuju algul sündinud. Seevastu see eneseanalüüs on ilmselt tõsi.

Nende horoskoopide ja muude ennustustega on minul nii, et usun ja ei usu. Lõppuks ilmselt ikka usun kah. Igal juhul need kuidagi mind puudutavad ja enam kui ma tahaksin.

Mõnikord mõtlen, et tegelikult on parem kui ei tea mida homne päev jne toob, kunagi kuskilt lugesin, et uudistega on nii, kui on halvad, siis parem kui ei tea, saab elada õnnelikult edasi, kui head, siis ega nad halvaks ei lähe kui hiljem teada saad.

laupäev, 21. detsember 2019

Kuule, kas sa oled purjus..

.. mida ****, miks sa nii arvad küsin mina vastu. No tavaliselt sa ju nii palju ja rõõmsalt ei vaterda. No muidugi olen ma rõõmus kui sain teada, et mul on koronaararteri haigus. Aga kenasti algstaadiumis. See on midagi, millega saab midagi ette võtta ja ka ise haiguse kulgu mõjutada. Mina juba kartsin tõega seda sõralist. 

Nüüd on pilt selge, kõige hullem on teadmatus, siis kardad lõpuks oma varju kah. Aga see südame asi, küll sellega saame hakkama. Pealegi kui kõige hullemini peakski minema, on lõpp kiire, ega ole vaja vinduda. 

Aga homme siis suundume lõuna poole üle lahe. Jagame kaltsuvaibad soovijatele ja valmistume pidu panema, täna tegin valmis viimase jõulu roa - sea kintsu. (Joulukinkku) Muide siin jõulu laulgi on selline - Porsaita äidin oomme kaikki jne.