teisipäev, 30. detsember 2014

Kokkuvõte aastast 2014 - kogu aeg minemas või tulemas. Aprill


Peaaegu kogu aprilli olin reisil. Läksin itta ja saabusin läänest, ehk tüdruk käis ümbermaailma reisil.

Helsinki - Frankfurt - Singapore - Sydney - Bay of Islands ja Auckland Uus Meremaal - Tahiti, Moorea ja Bora-Bora Prantsuse Polyneesia saartest - Honolulu Havaijil - San Francisco - Frankfurt - Helsinki. Sydneyst Honoluluni läbisime kruisilaeval.

Millest nautisin enam:
- Singapore Airlines - milline teenindamine, ruumi istuda ja maitsvad toidud
- ekskursioon Singapores - kunagi ei väsi vaatamast nende värviküllast orhidee aeda ja hotell, kus peatusime oli tõesti hea Conrad Centennial
 





- Sydneys käisin ujumas Bondi Beachil ja Ooperiteatris vaatamas balletti Manon, jah ma tean, see läheb ka Estonias.





- Uus Meremaal oli kaks ekskursiooni ja märkimist väärib Aucklandis nende akvaarium, noh eelmisel päeval oli ekskursioon veinitehasesse, huvitavaid veine oli,

aga ruum kohvris oli nii piiratud, et kaasa ostmist ei võinud mõeldagi.

- ja siis need kolm saart keskel Vaikset Ookeani.
  • Tahiti, kahju et shopamiseks jäi vaid pool tundi, ekskursioon oli huvitav, venis natuke pikaks ja sattus olema lihavõtte päeval, kõik oli juba kinni kui sadamasse tagasi tulime

  • Moorea, seal käisin omal käel snorklamas


  • Bora Bora, seal oli ettenähtud paadisõit ja muidugi mina jälle vees. 


- Honolulu, esimese öö olime veel laevas ja käisime vaid ekskursioonil, Pearl Harboris ja hiljem rannarajoonis jalutamas,  järgmisel päeval majutusime kuueks tunniks hotelli ja siis käisin ka Waikiki rannas ujumas


Õhtul kell kaheksa istusime bussi ja algas pikk ja vaevarikas koju sõit, Helsingisse saabusime ülejärgmise päeva õhtul. Kartsin hullemat, aga hakkama saime, pealegi kui Amerikan Airlines ja Lufthansa lennukid ei ole nende kõige mugavamate seast.

Suvel tegin sellest reisist kaks albumit, neid võib näha ka netis.

 Kruis Sydneyst Honoluluusse ja Prantsuse Polynesia saared Papeete, Moorea ja Bora Bora

ja

Singapore, Sydney, Uus Meremaa ja Honolulu   

Kokkuvõte aastast 2014 - kogu aeg minemas või tulemas. (jaanuar, veebruar, märts)

Ok, homme on siis selle aasta viimane päev, just õige aeg teha pisikest tagasivaadet. Mis ja kuidas on läinud. On olnud üllatavaid kordaminekuid, leina ja ülemõistuse siblimist. Tundub koguni, et olen sellest aastast vähem aega viitnud kodus ja suurema osa olnud kuskil mujal, kas minemas või tulemas. Aga võtame järjekorras.

Hakkasin kirjutama ja sain aru, et ühte postitusse ma seda kuidagi ei mahuta, seega võib kokkuvõtte tegemine minna koguni mitmele lehele. 

Jaanuar

13. - 28.01. Barbados
Kujutasin ette hoopis midagi muud, aga eks ta oli üsnagi eksootiline. Kõige naljakam oli see, kuidas ma olles maailma teisel poolel müüsin oma päranduseks saanud metsa. Hea hinna sain.


 Mis on Barbados: 1. rumm



 2. imekaunis meri



3. pikad jalutuskäigud mere ääres



 siia vahele ka natuke liikuvat pilti siit http://youtu.be/jaEXf6BiUDQ

4. huvitavad ekskursioonid

 Veebruar

Veebruari mahtus metsa müügilepingu sõlmimine Tallinnas ja ääretult kurb asi - kallis tädipoeg Paul suri ära. Me tulime 12.02 Eestist, saime teada, et ta on haiglas, sõbrapäeval läksime teda Turusse vaatama. Järgmise päeva lõunaajal ta naine helistas ja teatas, et ei ole enam Pauli.

Märts

Märts raputas taas tunnete tasandil põhjalikult.


Matustelt otse sadamasse ja vastu ööd taksoga Kohilasse Tormit vaatama. Samal ajal käis põhjalik ettevalmistumine aprilli suurele reisile. 


Enne kuu lõppu jõudis meile külla ka Leego. 


esmaspäev, 29. detsember 2014

Minu raha, sinu raha, meie raha .....

Igas kultuuris, aga ka igas perekonnas on raha kasutamine eriline. Olen kuulnud et vene perekondades on naine see, kelle käes on perekonna ühised rahad, vähemalt enne oli.  Palgapäeval tõi mees palga koju, noh selle mis siis oli veel alles. Mõned naised läksid kohe mehele tööle vastu palgapäeval. 

Meie peres oli omapärane kasutus, minu palk läks täielikult majapidamisele ja mehel selles osas, mis tal sinna oli panna, kuigi minu palk oli kolmandik tema omast. Sellepärast see ilmselt lõhki läkski, liiga palju peremehe palgast kulus joovastavatele jookidele. Ega see muidugi alati nii ei olnud. Vähemalt algul.

Siin Soomes on kah väga erinevaid. Tavalisem on, et mõlemal on oma arve ja teeb sellega mis tahab. Arved tasutakse pooleks. Mõnes peres on koguni nii täpne arvepidamine, et restorani arvegi maksab igaüks oma osa. Näiteks toidupoe arvedki maksime me mehega kordamööda. Laupäeviti tuli siis kohe mõelda, kelle kord oli maksta.

Samas taas kuulsin loo pensioni ealisest perest, kus naisel oma arvet ei ole ja tema pens tuleb mehe arvele ja naine peab alati küsima raha kui tahab poest kasvõi piima minna ostma. Igasugusi olukordi on.

Pean tunnistama, oma raha toob kordades iseseisvust ja hingerahu, olgu siis nii hea suhe kui tahes.


laupäev, 27. detsember 2014

Mis teeb kodust kodu ?....

... ja kas mustlase vanker oli tema kodu; või tsuksi jurta, mis liikus ühest kohast teise koos karjaga.

Mu ex, olgu muld talle kerge, omal ajal ütles, et "kus kott, seal kodu, kus õhtu, seal öömaja. " Tema oli meremees, sissekirjutuski oli laeval. BMRT - 474. Mina olin ühikarott. Neli tüdrukut ühes toas, vets ja köök pika koridori otsas. Dushiruum oli keldris. Ja see üks neljandik oli kodu. Päris oma kodu.

Olen kuulnud ütlust, "kus on sinu juured", justkui inimene oleks taim ja saaks kuhugi oma juured kasvatada. Põltsamaal, kuhu me tulime kui olin 10 aastane ja kuhu meie pere lõpuks ka peatuma jäi, olid kõigil klassikaaslastel vanemad ja vanavanemad jne kohalikud. Alati seal olnud. Minu ema oli rännanud Saksamaa, Soomemaa, Siberi kaudu sinna. Ilmselt see oli Eestimaa kõige parem koht, kuna sinna olid jõudnud ka minu tädi ja kaks onu oma peredega. Seitsmeks aastaks jäi ka see koht minu koduks.

Minu päris oma kodu oli ka Välja tn ühetoaline korter 33 ruutmeetriga. Koguni üheksa aastat. Kui saime Õismäele kolmetoalise, ütlesin, et siit viiakse mind jalad ees. Oi, oi kui valesti arvasin. Aga raske oli loobuda kui minek tuli. Omad valikud.

Umbes kakskümmend viis aastat tagasi tulin siia. Aastaid ja aastaid oli selline tunne, et mind on unustatud raudteejaama. Rong tuli, ma astusin maha, aga keegi mulle vastu ei tulnud ja nii ma jaamas olin. Vanemad pojad kasvasid ja läksid maailma ja märkamatult hakkas tunduma, et ma olen kodus.


Ma usun, et kodutunde annab ka see kui sa tunned, et sinu elu on sinu kontrolli all ja sul on mingi koht sinu kodus sinu oma. Koht kus sa tunned end hästi.

Taas ühed jõulud, tulid, olid ja nüüd on taas läbi.

Kakskümmend viis aastat tagasi veetsin esimesed jõulud Soomemaal. Ei mäleta mida kingiks sain, kes tegi söögid, mina või ämm, aga meeles on selgesti kirikuskäik. Jalgsi sinna läksime, siis tulevane kaasa oli natuke, olgem ausad, mitte eriti natuke, napsune. Minule kui usklike vanemate lapsele vindisus ja kirik ei sobi kokku. Peaks ju olema pohui, ise ma ju usklik ei ole, aga ma austan tõsi usklike, kahjuks neid peaaegu ei ole. On kas silmakirjalikud või mingid pimedad äärmuslikud.

Ok ei kalduta kõrvale. Tollest ajast saadik olen veetnud siin peaaegu kõik jõulud ja vana aasta õhtud. Igal aastal luban endale, et järgmisel aastal lähen ja olen Eestis, paaril korral on peaaegu õnnestunud, aga ikka on saatus vahele astunud. Tõsi kahel korral olin kaugel, 1999 Sri Lankas Margusega ja 2000 Keenias üksi. Mõlemal korral siis vana aasta õhtuks jõudnud koju.

Kui veel poisid kodus olid ja ema ka elas oli toredam, nüüd ainult kahekesi - ei kohe ole mingit pühadetunnet, teed toidud, siis taas probleem, kes need ära sööb. Minu arust peo teevad külalised, aga ainult kahekesi, mis mõte seal on.

Ah mis ma virisen, väga paljud on ju täiesti üksi.


Jõulud 2010



Nendest peolistest on kaks meie seltsist lahkunud: Ema ja Paul.

esmaspäev, 22. detsember 2014

Täna on blogi sünnipäev :)

Kümme aastat tagasi vanem poeg tutvustas siis nii kummalist ja võõrast maailma. Igaüks võis kirjutada ja kujundada suhteliselt kergesti oma nägemust kirjutamisest ja kujundamisest. Loomulikult ma teadsin ja oskasingi teha kodulehekülgi, aga need olid siiski üsna kohmakad ja loomulikult vajasid päris palju teadmisi ja programmeerimis oskusi. Bloggeris sai alustatud siiski suhteliselt kergelt.

Tasapisi kasvasid ka kirjutamise oskused ja olin kõrvust tõstetud kui mõni kiitis, kas siis teemasid, fotosid või midagi muud. Ma olin leidnud endale väljundi. Tasapisi kujunes välja ka lugejaskond, keda olen viimasel ajal ilmselt solvanud vaikusega.

Mis siis tingis viimase. Facebook kindlasti, kuna on nii lihtne, kuid samas ka liialt pealiskaudne. Stabiliseerunud elu on teine põhjus. Hädas ja "näljasena" kummalisel kombel on nii palju öelda. Kiiret elutempot ei saa ka nagu eriti süüdistada, kuigi vahel öösel ärgates on vaja silmadki avada, et teaks, kus parajasti oled.




Ma ei julge eriti lubada, et nüüd hakkan taas iga päev midagi siia kirjutama, aga ma püüan. Eks siis pajatan ka neist reisidest, kus vahepeal olen olnud.