laupäev, 16. veebruar 2019

Kuidas tähistada juubelisünnipäeva.

Veebruari algul oli meid kutsutud onupoja juubelile. Pidu toimus Puurmani lossis. Meil muidu ei olekski olnud veel plaanis Eestisse tulla, aga kui pittu, siis miks mitte. Sai üle hulga aja näha sugulasi.

 Kodus oli vaja mõelda, mida siis selga panna, valisin Joensuust ostetud rahvariide tüüpi seeliku ja pluusi, hea sõbra kingitud haapsalu salli õlgadele ja asi lahendatud. Otsustasin olla võimalikult loomulik, vaid natuke ripsmetušši ja huulepulka. 


Pidu oli uhke, toidupool rikkalik, eriti maitsev ja mul oli tõesti tegemist, et end talitseda ja mitte ajada sisse head ja paremat. Rääkimata jooma poolest. Programmi oli kah, peojuht kohe tellitud ja orkester. Vaat see viimane oli, kuidas ma nüüd kenasti ütleks, minu kõrvadele ja ma ju ei kuule hästi, liig.

Ega ma muidu kah eriti kõvast muusikast ei ole vaimustatud, kodus kõvemat heli  kuulasin vanasti kui hakkasin koristama, siis plaat keerlema ja sai kohe hea tuju majapidamise läikima löömiseks. Noh vahele paar tantsusammu kah.

Umbes kolme kuu pärast endal sama tähtpäev saabumas. Ma olen vaid korra teinud suurema peo, siis kui viiskümmend oli ja omas kodus.  Nüüd olen broneerinud reisi Santorinile ja usun, et ega ma mingit lisapidu ei hakkagi järjestama. Kuigi mingil ajal tõsiselt mõtlesin ja koguni otsisin kohti, mulle oleks endale meeldinud Soomes Turu saarestikus Herrankukkaro nimeline puhkekoht. Vaatasin ka Pärnu kandis ringi, aga lõpuks lõin käega, ei raha ega jõudu jätku kogu sellise asja tegemiseks. 

Kuigi rahvaga pidu on omamoodi tore ja kus sa ikka kõiki sugulasi näed, aga see vaev, rahvas kokku saada, peokoha ja toitlustuse ja programmi järjestamine, ma lihtsalt arvan, et see ei ole seda väärt. Vähemalt minule.  

Nagu laps mänguasjakaupluses ...

Mingi aeg tagasi kirjutasin siin parukatest. Kui siis Tallinnas olin ja aega oli, põikasin kahte paruka müügi kohta Narva maanteel, need olid peaaegu vastakuti. Mõlemas kohas oli ääretult professionaalne, viisakas ja ütleks koguni ääretult sõbralik teenindamine.  Kuna mul kohe ostu plaani ei olnud, siis nii ka ütlesin, et tahan proovida, milline minule sobiks. Nii ma siis sain proovimiseks erilaadseid parukaid. Tunnistan, ma ei oska teha selfisid, siiski ilmselt pilti sain peamise, oma pea parukaga.

Parukad ei ole üldse odavad, naturaalsetest juustest maksab üle tonni ja muud enamvähem kolmesaja piires. Kodus  neti poodides kolades "Made in China" paarikümne ringis, kuigi ega sealt ei tea mida saad. Paar aastat tagasi lõbustasin end Wish netipoes ostlemisega. Minu kogemus näitas, et ega seal midagi eriti head ei saanud, kvaliteet oli nii ja naa. Siiski kõik tellitu tuli kenasti kohale.

Nende parukatega pildid laen ka siis üles, oleksin tänulik soovitustest.
Nr 1 selle valis välja teenindaja

Nr 2

Nr 3

Nr. 4 Mulle vist siiski sobib sellise pikkusega juuste puhul heledam toon

Nr. 5 Aga pikad juuksed ei sobi

Nr. 6 See tundus kuidagi omana

Nr. 7

Nr. 8

Nr. 9

Nr. 10

Nr. 11

Nr. 12 Tegelikult ei meeldinud

Nr. 13

Nr. 14

Nr. 15 Peaaegu meeldis

Nr. 16 Vist liiga blond

Nr. 17 See igatahes ei sobinud üldse



neljapäev, 14. veebruar 2019

Autopiloot

Kui hakata mõtlema, siis kulgeb elu kuidagi nagu autopiloodi juhtimisel. Ise nagu ei olekski kohal. Olen siin lugenud Kimmo Takaneni raamatuid tundelukkudest ja nende murdmisest ning tõepoolest mina ei ela selles hetkes. Ma kas meenutan olnut, kirun ennast ja mõtlen kuidas oleks pidanud toimima; unistan tuleviku särast või kirjutan mõttes blogi.

Ma pole kuu aega sissekandeid teinud, noh selleks ajaks kui olingi arvuti lähedal, oli ammu ununenud teema mida mõttes enne kirjutasin.

Aga veel sellest autopiloodist. Probleem selles, et kui oled kodust eemal, ei suuda meenutada, kas uks sai lukustatud, mingid elektriseadmed välja lülitatud ja muud sellist jama. Ma usun, et ma ei ole ainus selline. Nüüd ma siis olen üritanud lõpetada oma peas elamist ja teadlikult õues liikudes jälgin loodust, tunnen tuulekest näol või pakase näpistust põskedel.


neljapäev, 24. jaanuar 2019

Millal tuleb aeg kanda parukat

Meestel on see minu arust lihtsam, kogu maailm on kiilakaid mehi täis. Aga naisena tunnen, et juuksed on nagu üks osa minu olemusest. Küsimus ei ole mingist haigusest vaid lihtsalt vanemaks saades jäävad juuksed järjest harvemaks. Milles küsimus arvavad noored, kes leiavad, et parukas on osa garderoobist.

Mäletan, kord aastakümneid tagasi olles oma esimese ämmaga minemas teatrisse imestasin kuidas ta sai veerand tunniga peoriided ja soengugi tehtud kui just tuli laudast loomi talitamast. Tal oli parukas. Mu emal oli muide ka parukas, tõsi, see ei olnud nii kvaliteetne ja oli kohe näha, et parukas.

Nüüd peegli ees pead kammides on ees harvade juustega kroonitud mina. Hale pilt. Kas ka teised näevad mind nii, ilmselt ei näe, keegi pole siiani märkinud seda, kas viisakusest või ei vaata me enam nii, et me ka näeme, lihtsalt tunnistame, ah tema ja kui just hirmsalt miski silma ei häiri, siis ei hooma muutust.

Käisin eile juuksuris, lasin teha keemilised, hale üritus, 3 krussis karva annab mulje nagu oleks neid 30. Kui ma midagi teistes inimestes kadestan, siis neid, kel on pikad, paksud juuksed. Muide olen juba pisikese plikana kadestanud. Veel muinasjuttude  lugemise ajast, minu kolm soovi olid: mustad silmad, mustad pikad juuksed ja vaid kolmas soov muutus.

Ok, minu blogisse just eriti ei kommentaare ei tule, aga soovitage, millise paruka ma peaks hankima, lühikese, pika, sirgete juustega, lokkis juustega, ettepanekuid, pliis.

teisipäev, 22. jaanuar 2019

Inimese psüühika on ikka kummaline...

... keegi kunagi ütles, et piir terve ja psüühiliselt haige inimese vahel võib olla eriti väike. Ega ma end just haigeks ei pea, aga mõnikord küll kahtlen. Ok, miks nii kummalised teemad, noh mul on täna aastapäev, täpselt aasta tagasi kõndisin bussi ette ja ta muidugi sõitis mu peale. Pikemalt olen sellest kirjutanud siin.
Pärast õnnetust

Kaks nädalat hiljem ilma meigita

ja meigiga, ilusti on peitnud kõik
 Midagi tõsist ju ei juhtunud, aga meelest see ei lähe. Tundub, nagu oleks mulle antud teine võimalus, ega ma nii oluliselt seda teist võimalust ei ole kasutanud muutmaks midagi oma elus. Kui ei liigu "automaatjuhtimisel", siis muidugi üritan rohkem pöörata tähele panu sellele kuidas sõiduteed ületan, aga suures plaanis elan ikka sama moodi.

Hiljuti lugesin Manjana soovitatud raamatu läbi ja jäin mõtlema, kuidas on minu elu juhtinud minu vanemad ja kuidas olen olnud ise lapsevanem oma poistele. Keeruline lugu, minu kohal tundub olevat kõige tugevam tundelukk Alistumine, lisaks veel Ohvrimeelsus ja Tunnustuse otsing. Ehk nendele ma reageerin mitte täiskasvanulikult vaid lapse moodi. Jama ma ütlen. Muidugi kui aus olla, siis seda tunnustuse otsingut on omal ajal märganud koguni üks mu ülemustest, kes mainis, et ma elan ainult kiituse jõul. Kas on ligi seitsmekümne aastasena veel mõtet end muuta, kümne punkti küsimus. Kas muutus tooks mulle hingerahu või ööune. Vaat selle viimase osas võiks kasvõi pingutada.

esmaspäev, 21. jaanuar 2019

Uut moodi kirjaoskus...

Kuuskümmend aastat tagasi oli lihtne, õppisid tähed selgeks, lõid raamatu lahti ja lugesid, kannatlikuse ja rohke harjutamisega said ka ise oma mõtteid paberile. Võiks ju muidugi öelda, et need tähed tuleb nagunii selgeks saada, aga siis tuleb mängu arvuti, pikalt saab ju ka piltidega pihta, aga mitte kaua.

Mina oma sugulaste/sõprade silmis olen arvutitark. Tegelikult on asi suhteliselt viletsam. Võib-olla mingit moodi rohkem sellega olen toiminud, põhimõtteliselt teadsin varem kuidas osadest arvuti kokku panna, aga see oli paarkümmend aastat tagasi. Nüüd olen suisa hädas kui miski ei toimi nii kuidas peab.

Oli siin paar päeva tagasi probleem emaili lugemisega. Keegi idioot oli mu profiilile sisse murdnud ja saatnud mitu tuhat kirja kuhugi, aga loomulikult läks post umbe ja isegi ise ei saanud enam sisse. Ok, õnnestus end identifitseerida ja saada uued salasõnad, puhastada post prahist, pool päeva läks. Kahjuks jõudsin enne suure osa vedada kodu arvutile ja ei saanud enam vanu kirjugi lahti. Kõik oli umbes ja lootusetu.

Läksin uurima,  mida siis ikka teha, pealegi loen oma posti Windows Livega, paganad miks nad küll sellele enam tuge ei anna, mingil ajal tuleb ju kindlasti sellest loobuda. Nojah valida on kas tasuta Thunderbird või tasuline Outlook. Lõpude lõpuks arvuti uuesti käivitamine aitas üle ajutiselt probleemilt ja uus salasõna lõikas ära sissemurdja. Aga mulle mitte ei meeldi need asjad.

See millest siin olen natuke üritanud kirjutada asjaarmastaja vaatenurgast on mõned teinud koguni teaduslikke töid