esmaspäev, 11. detsember 2017

Homme algab selle aasta viimane nädal kodus.

Kunagi keegi küsis, et kus on siis sinu kodu, Eestis või Soomes. Ei pidanud palju mõtlema, minu päris kodu on siin Soomes, Tampere linnas, Ikuri linnaosas. Kuigi olgem ausad, viimasel ajal olen olnud vähemalt kolmandiku või rohkemgi ajast Eestis ja üle kuu aja veab reisimist siin, seal ja kolmandas kohas. Mõtlesin siis, et mida huvitavat sel aastal on juhtunud. Pingutasin ajusid ja ei tulnudki meelde midagi muud kui keskmise poja elukaaslase poja leeripidu, mis meie õuel korraldati. Mina võtsin seekord kergemalt ja tegin ainult kartulisalati. Õnneks sattus ka selle suve üks vihmatu päev.


Pildil siis poeg, tema elukaaslane tütretütrega ja tütrega


Päevakangelane istub minu kõrval

Seega oli see suvi üsna igav, kõik  marjad muidugi korjasin  seekord sügavkülma, hea sõbratar tõi sügise poole kotide kaupa õunu, ka need rändasid samasse, korra käisime seenel. Naljakas, kuigi kogu suvi sadas, seeni eriti ei olnud. 

Augusti lõpul  oli operatsioon,  tehti  tuimestusega. Midagi lõigati välja, midagi õmmeldi kinni ja kuu aega ei tohtinud midagi tõsta. 

Selle aasta viimase kodus olemise nädalal on plaanis lõpetada pooleli olevaid asju, hästi läbi mõelda, mida tulen vajama jõulude, uue aasta vastuvõtmiseks Eestis. 

Muide jõulutervitus kaardid on valmis kirjutatud: 18 Eestisse ja 12 Soome. Homme viin posti.

pühapäev, 10. detsember 2017

Ämmad ja miniad

Minul on olnud kaks ämma. Esimene Eestis teine Soomes. Vähemalt algul sain mõlemaga täiesti mõnusalt läbi. Kui siis elu hakkas kiskuma viltu ja julgesin paluda ämmalt abi tema poja alkoholi probleemiga, sain ämmast vihamehe. Noh, see abielu lõpuks ka lõhki läks neli aastat hiljem, aga mina suutsin tema solvangust üle saada märgatavalt hiljem. Rahu me lõpuks tegime minu ettepanekust ja rahu tema põrmule.

Mu teine ämm oli märksa teist sorti, nii terava keelega, et lausa lõikas sisse, aga ta tegi seda nii, et see ei olnud solvav. Mida aasta edasi, seda paremad olid meie suhted. Kuna samal ajal elas minu juures mu oma ema (köögis kardina taga), siis ei olnud harv juhus kui läksin alla korrusele ämma juurde närve rahustama.

Mul endal on kolm poega, mis teha. Muidugi on ka miniad. Ei, mul pole miskit kellelegi ette heita, aga pole ma pääsenud nendega sellisele läbisaamisele,et võiks lobiseda kasvõi tüdrukute jutte. Või tegelikult esimesega olime juba samal lainepikkusel aga siis ei saanud noored oma abielu toimima ja kadus minu elust Lissu.

Norim poegadest elab praegu meil ja kuidagi mulle tundub, et mu enda elu surutakse kokku. Kogu aeg olen ma teinud midagi valesti. Neil on mõnus karvakoon, see tõesti hirmsasti naudib meie juures käimist. No seda teame, et ei tohi midagi talle anda, ok. Nüüd tuli etteheiteid sellest, et koer lõhnab minu järgi. No käed olid pärast sauna kuivad korbud ja loomulikult ma kreemitasin neid. Ei teadnud, et ei oleks tohtinud koera silitada. No ma ei tea, mina küll omal ajal poleks tulnud selle pealegi, et oleksin nõudnud või kritiseerinud omi ämmasid.

reede, 8. detsember 2017

Minu aasta 2017

Kuigi aasta lõpuni on veel päris palju aega, ma ei usu, et midagi vapustavat juhtuks. Seega hakkame kerima aega tagasi ja tuletame meelde, kuidas siis ikkagi see aasta mu elus kulges. Kõike muidugi varjutas kogu aasta jätkuv kaalu langetamine. Oli muidugi mõningaid pause, siis kui kodust kaugel sai oldud. Mingil määral tuli kergemalt võetud ka Eestis käimise nädalatel. Ühtegi pidu või tähtpäeva ma sellega ka endale piinarikkaks ei teinud.

Saavutused - saja lähedalt seitsekümmend +:ni,  suurim saavutus oli muidugi see, et terve hunnik kapis olnud riideid läksid jälle selga ja teised on päris palju mugavamad seljas. Põhiline  on muidugi nähtamatu, kuid tajutav. Jooksen trepist alla nagu noor "hirv", energiat on piisavalt.

Reisimeise osas oli ka kaunis mõnus, märtsis puhkus

 Thaimaal



sügisel

Indoneesia ja Bali

 
ja natuke hiljem

Marokko.


Viimased kaks olid ringreisid ja ega kohvreid lahti just ei pakkinudki, vajalikud asjad tuli kaevatud esile avatud kohvrist. Kuna mõlemad reisid organiseerisid Eesti reisibürood, siis need olid hirmus huvitavad, kuid tapvalt väsitavad.


Suvi möödus suuremalt jaolt Pärnus, Soomes käisime arveid maksmaks. Tavapärase potipõllumajanduse tegime enda jaoks kergeks  - igale poole panime kartuli maha, isegi kasvuhoonesse. Irv, eks ole. Muidugi oli hea otsus veeta suve suvepealinnas, minul peamine põhjus oli küll eesolevas opis, ette rutates - kõik  läks hästi, aga kevadel ju ei teadnud, millal järjekord kohale jõuab.

Suve kõige, kõige, kõige oli Parasummeril sooritatud tandemhüpe, tänud Tiidule, kes asja mulle organiseeris. Närvipinget enne ja hüppele järgnevaid pulbitsevaid emotsioone aitas leevendada Ulla.

Mis ma siis veel tegin - ostlesin Hiina internetpoodidest kokku umbes 90 null kuni viis eurot maksvaid asju. Kõik tulid kohale muide. Avastasin uue hobi, piltide tegemise liimipinnale 1x1 mm plastikkristallidest. Kui ikka üle kümne tuhande jublaka pinsettidega paigale saad ja lõpuks näed täiesti normaalset pilti, olin enda üle täiesti uhke. Edasi/tagasi auto sõitudel tuli kootud mõned paarid sokke kah.

Üks asi oli veel, kuskil kevade all jäin Eestist tulled haigeks ja pidin võtma laevas kajutti. Taas miski, mis mulle täiega meeldis. Pole vaja kuulata enam või vähem purjus kaasmaalaste karaoket, ega kirjuvaid noorema põlvkonna esindajaid, pealegi personaalne vets.Muidugi ma kasutan ära seda ligi kolme tundi, sadamast sadamasse horisontaalasendis ja tavaliselt ka uinun. Eriti kosutav ja väärib täiega iga makstud eurot.

Mina Sahaaras

Kui öösel kaob ära uni, tuleb midagi teha. Sokke ei viitsi kududa. Midagi suurt ja keerulist ei viitsinud kah. Lehitsesin siin üle pika aja blogisid ja tundsin kummalisi süümepiina, et ise olen blogimise päris unarusse jätnud. Kunagi oli nii palju iga päev öelda, nüüd ......

Kes kunagi on mind lugemas käinud, palun vabandust, mingi kummaline “ei oskagi millestki kirjutada” aeg on olnud. Homme võtan end kätte ja teen salle aasta tegemistest mingi kokkuvõtte. 



reede, 4. august 2017

Hommikusöök

Sellised hommikusöögid kuulusid minu dieeti viimased kümme kuud. Marju ligi 300 g, jäised marjad panin eelmisel õhtul külmutuskappu sulama. Mustikad, vaarikad, mustsõstrad, maasikad, natuke jõhvikaid sekka. Kinnitan, eriti maitsev.

neljapäev, 3. august 2017

Millisena me näeme ennast ....

See on üsnagi naljakas, et enda tajumine on mõnikord nii raske ja samade silmadega näeme end täiesti erinevalt sõltuvalt ajast ja olukorrast. Näiteks olin mina kooli ajal kindlalt arvamusel, et olen üsna kole tüdruk, noh selline "inetu pardipoeg" Nüüd noorpõlve piltidelt vaatab vastu täitsa kena neiu. Olen kuulnud, et samal arvamusel on mitmed noored.

Aga hoopis naljakam on nüüd. Eelmisel aastal samal ajal oli minu kaal 99,midagi ja ma leidsin, et olen täiseti normaalne. Tõsi, poes uusi riideid selga proovides, tuli mõte, et kas nüüd on need numbrid kuidagi muutunud, sest vanad riided XL läksid selga, aga uued XXL ei läinud kuidagi. Põhiline oli siiski see, et minupilt oli OK. Mingil juhul ei pidanud ma end jubedaks rasvamaoks, ega midagi sinna poolegi. See, et haigete põlvede pärast pidin ette võtma kaalu langetamise, oli vähe nagu palaviku langetamine, kestis ainult ligi aasta.

Nüüd ligi veerandsada kilo kergemana, tajun end  paksuna, voldid siin ja voldid seal, leian, et tuleb jätkata toda langetamist, nüüd mitte enam jalgade vaid enda välimuse pärast. Tõsi, tervislikust normaalkaalust lahutab mind kümmekond kilo.