kolmapäev, 17. september 2014

Nii me siis läheme ;)

Nii, oleme jōudnud juba Valkeakoskelle, tervisi siinsetele, paar tundi veel ja lennujaam. Seal on vastas giid, kes saadab meid kogu reisi aja. Omaette mugav, pole vaja mōelda mis ja kus. Eriti naudin sellest, et pole neid kohvreid vaja kogu aeg vedada. 

teisipäev, 16. september 2014

Hea on kui on mida oodata...

Kui mu võõrasisa veel elaks siis ta ütleks, et ma elan nagu oleks mitu rauda tules ja üks ... no jah ei hakka omas blogis ropendama. Aga jah mul on plaaneeritud juba ette mitu reisi. Homme algab neist üks. See on üsna kallis, aga päris kindlalt huvitav. Järgmine on oktoobri lõpus ja noh suhteliselt hinnaline, aga täielik lõõgastus - Maldiivid. Veebruaris lähen safarile ja märtsis Thaimaale. Ja iga suure reisi vahel peaks põikama ka Eestis käia.

Ma tahtsin minna ka jaanuaris Norrasse virmalisi vaatama, aga isegi saan aru, et mis liig, see liig. Nüüd leidsin lehekülje kus näib kus need virmalised on

Kui ikka väga hästi läheb, äkki näeme juba homme neid Islandis.




See viimane päev enne reisi.



Seekord on sund algul üsna palju põhja poole. Islandisse. Olen kordades sealt mööda sõitnud, nüüd läheme vaatama, kuidas seal on. Juba tükk aega tagasi hakkas seal miski tegutsema. Kuna ka tagasi tuleme sealt kaudu, siis pisike hirm on, äkki ei pääsegi. Eelmine kord oli kogu Euroopa lennuliiklus mitmeid aegu suletud nende tuhapilvede pärast. Hirm on.

Bárðarbunga siin on infi keda huvitab. 

Meie oleme Islandil kaks ööd, teeme ekskursioone. Esimene on:
" teemme koko päivän kestävän Kultainen kierros -retken. Vierailemme alueella, jossa Euraasian ja Pohjois-Amerikan tektoniset mannerlaatat yhä erkaantuvat toisistaan. Käymme ihastelemassa myös kuumaa vettä suihkuttavaa Strokkuria – geysirin pikkuveljeä – ja näemme luonnonvoimien jylläävän kultaisella putouksella Gullfossilla"

 ja teisel päeval on:
 "Aamupäivällä lähdemme kohti Sinistä laguunia. Halukkaat voivat rentoutua sen lämpimässä, terveellisessä, piipitoisessa vedessä. Kylpemisen jälkeen matkamme jatkuu Keflavikin lentokentälle, josta klo 16.50–19.00 lento Washington DC:hen, USA:n pääkaupunkiin."

Washingtonis oleme kolm ööd. Mis tuleb programmiks kirjutan siia koha peal. Küsimus suurele ringile: kas koha peal kirjutatakse kokku.

Mis veel vaja teha enne reisi: lilled kasta, loomulikult pakkida, lennuki riided korda teha, nendel pagana mugavatel viigikatel, mida kannan alati lennukis, hakkas lukk ise avanema, jõle piinlik lugu. Nüüd vaja uus panna. Vana sain juba lahti harutatud ja juba see oli üsna keeruline. Kuna kasutusel viimsepeale uus õmblusmasin, keeruline kui kurat, on ees olev töö hirmutav. Edasilükata ka enam ei saa.

Aga õunaahjukoogi sain eile tehtud ja 3 pannitäit juustuleibasid kah. Kats just eile kiitis nende maitset, meeldivad mälestused 40 aastat tagasi.

Bárðarbunga / Holuhraun eruption Live! (OLD)

pühapäev, 14. september 2014

Selle suve tähtsamaid...

Oli soe, aga oma kodu järves ujumas jäigi käimata, Pärnu rannas jäi samuti käimata, käisin sõbrantsil külas nii 100 km põhjapool, seal siis sain ka kahel päeval järjestiku kolm korda päevas ujumas käia. Tamperees oli meie järve vesi reostatud ja sain mehe viima mind ühele kaugemale järvele. Ja see on kõik.

Õues magamas käisin kõige palavamatel päevadel. Aga miski pärast eriti enam ei nautinudki. Mai kuus käisin Eestis vanema poja juubelil, kahjuks olime mehega üle riietunud, ei tundnud end hästi.


Pidasin ära ka oma juubeli, see oli täielik eksprompt ja õnnestus eriti hästi.

Juunikuus sain ka korra Eestis ära käidud, aga siis oli veel Pärnus külm, midagi head korda ei saatnud. Käisin ka Turus, heitsime kalli tädipoja tuha saarestiku kõrgelt sillalt merre ja sõime suitsukala seal rannas kus ta armastas tihti käia.

Juulikuus olime Eestis peaaegu kaks nädalat, käisime Viljandis Üllel sünnipäeval,

Saaremaal, Hiiumaal ja kolasime pikki põhjarannikut. Võtsime vastu Pärnus külalisi ja saatsime neid ära.





 Kuu lõpupoole olime noorema poja kihluspeol. Paar nädalat hiljem sain teada, et vanem poeg olla abiellunud samal päeval. Ei olnud saatusest ettenähtud jagada nende õnne.



Ja muidugi pidasime ära Urmase sünnipäeva.


Augustis käisin noorema pojaga Inglismaal. Eriti huvitav kuid füüsiliselt väga raske reis oli.Aga sellest tuleb kirjutada mõni teine kord.

Mõttekatkeid.....

  Olen ma ikka sinisilmne, lihtsameelne idioot, ma ikka veel usun, et kedagi võib muuta, või et minu arvamus või tunded kellelegi korda lähevad. Ma võin silmad peast nutta või mis tahes, tõsiasjad ei muutu, inimesed on, mis nad on. Tuleb lihtsalt aktsepteerida tõsiasjad ja lävida nendega, kellega saan mind rahuldava kontakti ja unustada need, kes ei ole selleks võimelised. 

Ma tean, et see on minule raske. Mina olen kogu elu elanud nii, et olen võtnud arvesse oma lähikondlaste tundeid, seadnud end nende saabastesse, muretsenud nende raskuste ja ebaõnnestumiste üle, aidanud ja tugenud kuidas on olnud võimalik ja isegi kui see ei ole olnud võimalik. Ma ei ole neilt nõudnud suurt midagi, pole kunagi arvustanud nende tegemisi või otsuseid. Oodanud lihtsalt mõnikord tähelepanu. Ilmselt seegi on olnud mõnele liig.