reede, 11. november 2016

Töövõit - vanad riided lähevad jälle selga.

Paar hommikut on mind röömustanud, kaalule minnes ei löö enam ette 9. Mis tähendab, et taas on mida selga panna. Tegingi siis endale moe show. Vanade kleitide proovimine. Tegelikult ma eriti innukas ei ole riideid minema viskama, kui just mõnele ära anda, äärmisel juhul lõikan kaltsuks. See kleit siin pildil oli juba minemas põrandavaiba materjaliks, aga hakkas kahju. Tõin taas kappi tagasi. Noh hästi on meeles kui selle ostsin, kuskil nii 83 -84 aastal. Maksis päris palju, vist koguni 86 rubla, peaaegu kogu kuu palga. Aga meeldis nii hirmsasti.

Olgem ausad, eks ta kitsas veelgi tundub ja eriti hästi lukk seljal kinni ka ei tahtnud tulla.

Igivana kleit

teisipäev, 8. november 2016

Reisipalavik hakkab võimust võtma.....

Täna on teisipäev, läheme reedel, aega on ju piisavalt. Raha on vahetatud, kõik piletid välja ostetud. Eile käisin lasin teha küüned korda. Juuksuris käisin juba eelmisel nädalal. Isegi vanad "mida vaja kaasa võtta" nimekirjad on üles leitud. Selleks kulus muidugi eile pool päeva. Need kolimised alla, üles, alla, üles, alla  ei teinud hea teadmisele, kus miski on parajasti. Muidugi kui kunagi iga asi leiab oma koha ja enam ei liigu, tuleb kergem.

Aga jah, rahutus on hinges. Öösel magasin rahutult, muidugi põhjatuul, mis puhub praegu, saab köögi, kuhu olen oma voodi istutanud, üsna külmaks. Magamistoas kuhu jätsin norskava meheraasu, on palju soojem ja allkorrusel, kus on köök ja elutuba, on hoopis soe. Muidugi seal on ka põrandaküte.

Kõik mõtted on eeloleva reisi peal, kas olen ikka võtnud kõik arvesse, kuidas peab tervis vastu. Lennud on ikka üsna pikad. Olen nii keskendunud reisile, et täna unustasin minna oma ujumisrühma treeningule. Paha, paha. Lohutan mõttega, et eks reisil kuskil ikka natuke ujuda saab.

Tõsi, Kaplinnas on vist natuke külm veel, aga kui põhja poole tuleme, peaks tulema soojem, seal maal algab ju kevad ja suvi.

Tegelikult Lõuna-Aafrikasse tahtsime juba ammu minna, aga ei leidnud sobivat, Olympia Kaukomatkat tegi, aga neil on see viis päeva lühem ja kaks tonni kallim. Kui siis Germalost leidsin, nii ei olnud mingi vaev kaasat veenda, et sinna me läheme. Ojaa ja meil on ju giidiks telekastki tuttav Hannes Võrno. Miks vahetati tema meile, ei tea, esialgu oli küll keegi teine. Nüüd on selline kahtlane tunne, et kas on ikka piisavalt pädev, sest hea reisi kordaminekuks on giid ikka üsna oluline.


Kahjuks Kuradi basseini  meid ei lasta. Muidu oleksin kindlasti läinud.

pühapäev, 6. november 2016

Häid oktoobri pühi .....

.... vanem põlv ilmselt mäletab veel neid sügisesi pühi. Kas mitte sügisene koolivaheaegki ei olnud kuskil siin kandis. Kaks vaba päeva töölt ja kui hästi läks ja nädalavahetus sattus enne või järel tulema oli päris pikad pühad.

Nonii, hiljuti käis mul sõbrants külas, kohe päris Eestist ja hea võõrustajana viisin ta siis Tampere vaatamisväärsustega tutvuma, auruveduri sõit, teater, muuseumid. Eks meil ole muuseume nagu kus tahes mujalgi, aga on üks, mida nüüdsel ajal enam naljalt mujal ei leidu. Kas ajasin lugeja uudishimulikuks - meil on Lenini muuseum. Täiseti mõistetav, on ju Tampere olnud ennekõike tööstuslinn, hellitavalt nimetame teda Manseksi. See tuleneb Inglismaal oleva linna Manchesteri järgi. Seega meil ei olnud vaja vasakpoolset maailmavaadet Venemaalt importida, meil oli see omast käest olemas. Millest meil on kaua vaikitud, on valgete terror.

Aga noh, sellest on varsti kogu sajand möödas. Mis oli, see oli. Nüüd elame kõik ühtses "Euroopas", võtame veel Türgi kah kampa, saab segasem. Pealegi ega see Inglismaa vist ei pääsegi meist lahti.


Näitusel


Auruveduriga sõitmas


 Kui minust tehtaks kuju



Kirikus


Lenini muuseumis

laupäev, 5. november 2016

Viis nädalat ja miinus 7 kilo

... jah tõsi ta on, see dieet tõesti toimib. Söögi tegemine on kah nalja asi - segad neid pakke kas sooja või külma veega, prae moodi asjad ei maitsenud mulle, olid natuke liiga maitsestatud. Putrudele lisan umbes 100 g marju, sõstrad, mustikad, pohlad või jõhvikad. Suppidele aurutan lillkapsast ja õhtuks teleka ette üle poole kilo juurikaid - peeti, porgandit, kaalikat, naerist viiludeks ja ahju, hea krõbistada.

Paar nädalat tagasi sain ka kaasa liituma sama dieediga, nüüd pole vaja ka talle eraldi toite teha. Koos kohe hulga lõbusam.
Muidugi kui ikka täiesti aus olla, siis öösel on nälja tunne küll, aga joon vett ja ei anna alla. Ujumas käin vahelduva eduga, kui ikka sattub mingi muu tähtis käik, siis jääb käimata.

Eelmisel nädalavahetusel käisime noorimat Joensuus vaatamas. Tellis teine Ikeast koorma mööblit ja taas oli auto nagu veomasin. Jalad on natuke rahunenud, isegi need 400 km sinna ja tagasi elasin suht normaalselt üle. Sain taas ühe paari sokke kootud, ega keegi ei taha, andke teada. Mees on roolis ja mul seal kõrval hea vardaid keerutada.

Nüüd valmistume pisitasa nädala pärast algavale reisile - seekord on ees Lõuna Aafrika ja Viktooria juga. Eesti kaudu ja reisibõroo on Germalo. See saab olema eriti huvitav ja kahtlemata üsna raske.

Loodan enne veel leida aega ja kirjutada siia muud kah, tunnistan, et olen olnud natuke laisa võitu. Kuidagi olen kõik jõuvarud koondanud kaalulangetamisele ja muud jutud on jäänud unarusse.

neljapäev, 6. oktoober 2016

Kolmas päev minemas.....

Ma siis tõesti alustasin selle dieediga. See ei ole miski odav lõbu. Kahe nädala toit ja alustus informatsioon maksis 236 euri. Teisalt kui palju kulub söögile kui ei eriti koonerda. Ma tean, makaronid ja hakkliha toidab sama rahaga suure pere kogu kuu aega. Aga mis elu see on.

Kuna mul on n+1 tõbe ja vanust kah üks jagu, siis ma ei alustanud päris kõige karmima rezhiimiga ja saan iga päev lisaks võtta kodumaiseid marju ja juurvilju, välja arvatud kartul.

Need pakisupid, smuutit, energiakommid, pakipudrud ja paar tõsisema toidu kuivainepakki on täiesti söödavad ja kui sinna lisab marju, salateid, kurki, tomatit on peaaegu nagu päristoit. Mida ei ole, on varasemast ajast tuntud ebameeldiv jahune või keemia maitse.

Neid on veel mingeid lisaks

Esialgu enesetunne on päris hea, hommikul käisin ujulas veeharjutusi tegemas ja ujusin 300 m. Jalgrattaga käisin ja kuna põikasin ka postis, tuli ringiks umbes 5 km. Praegu on küll natuke väsinud tunne, aga kuna käib kolimine alla korrusele, siis ei ole aega laiselda. 

teisipäev, 4. oktoober 2016

Kaks lillepotti ...


Ma olin eile väga õnnetu. Õnnetu ja solvunud ja igatsesin taga neid, kes hommikul teele läksid. Enam ei jookse keegi rabinal trepist üles ja joonelt sohvale. Nuhinud iga väikesegi nurgakese, lootuses midagi leida. Pinevalt vaatamas, mida sa ometi suhu paned ja miks see ei lähe tema suhu. Aga noh Leego aeg meil sai otsa ja ta pere läks tagasi kaugele. Eriti tore oli temaga mürada, hirmsasti armastas ta sügamist, kui peatusid tõstis nõudlikult häält.

Aga et miks siis solvunud, noh need kaks lille seal aknal jäid maha. Ma olin need neile kinkinud sünnipäevadeks. Kui märkasin ja tulin nendega õue, öeldi, et pole ruumi. Noh kas kaks pisikest lillekest ei mahtunud enam koormasse.

See aasta ongi kuidagi imeline aasta. Juba neljas kord ei hoolita minu kingitusi. Viisaka inimesena oleks võinud võtta vastu ja kui ei meeldinud, pannud esimeses bensujaamas maha, keegi oleks ikka endale korjanud. Ma tundsin end nii totralt. Nii alaväärselt.