pühapäev, 18. november 2018

Nii palju hingeliselt haigeid inimesi.

Kolmkümmend aastat tagasi ma ei olnud kuulnudki, et on selline haigus kui masendus. Noh vaimuhaigused olid, aga ega nendega eriti kokku ei puutunud, külalollid olid kah ja muidugi arengupeetusega inimesed, aga see oli ka kõik.

Internetis ringleb anekdoot neist kes sündinud enne 90:daid, et lausa ime, et veel elus kui  on puudu see ja teine ja kolmas. Anekdoodid anekdootideks, aga tegelik elu on ju hirmus. Rahvas sööb kõiksugu antidepressnate  tonnide viisi, iga pisemgi vastuolu võtab jalust maha. Mis on juhtunud.

Tipi ajal ajasin ma oma kaaslasi vihale kui keegi virises, et "Leningradi blokaai ajal..." Noh meie perekonnas ju minu vanaisa suri seal 42 ja üks onudest oleks ka  kui ei oleks pääsenud jääteed pidi üle Laadoga evakueeruma. Oli raske, aga elati ja jäädi ellu.

Et kust nüüd sellised mõtted. Kohtasin eile üht sõbrantsi, rääkis,  et tema tuttav on mures, ema on suremas vähki, aga tütar on nii õrnuke, et ei soostu vanaema vaatamagi minema. Kuueteist aastane, pärast eelmist külas käiku oli nutnud kaks päeva ja ei olnud suutnud voodistki tõusma, sportlane pealegi.

Teine tuttav oli alkohoolik, jättis joomise, oli algul masenduses kuid nüüd sööb mingeid arsti poolt kirjutatud pille kamaluga, ei suuda midagi teha, isegi mitte poodi minna, mitte sellepärast, et jalad, käed ei kanna, vaid tahet ei ole. Ainus mida tuleb, on jutt, mitte seosetu, aga ka mitte midagi asjalikku, umbes nagu enamus meie poliitikuid, vahutab mitu tundi, aga iva ei ole.

Millest on tingitud, et nüüdsel ajal on nii massiliselt masendust ja muid selletaolisi haigusi. Elu on ju läinud hirmus palju kergemaks, huvitavamaks, me oleme rikkamad kui iganes enne. Viimasest sõjastki on üle seitsmekümne aasta, noh maailmas sõdu ju on, aga ma ei mõtle nende piirkondade olukorrast. Pealegi seal antidepressnate ilmselt ei sööda, hea kui üldse midagi süüa on.

laupäev, 17. november 2018

Lõuna-Aafrika reisiraamat

Lõuna-Aafrika ringreis - Svaasimaa ja Victoria Falls Zimbabwes . Nii valmis ta sain, kui oleks olnud rohkem aega, oleks sättinud rohkem, praegu tundub natuke igavavõitu. Teine asi see, et reisist kaks aastat möödas ja mälestused päev päevalt on hakanud tuhmuma. 

 


Käisime end vaktsineerimas gripi vastu

Vau, päike on esile tulnud ja paistab suisa silmanurgast sisse, pole vajagi lülitada sisse hommikust valguslampi. See sai kunagi ammu ostetud ja oktoobris tavalisesti toon selle taas keldrist esile ja sean enda tooli kõrvale, siis hea midagi nokitseda ja saada valgus teraapiat.

Aga siis vaktsineerimisest, ma nagu ei saa aru neist inimestest, kes tõusevad peaaegu barrikaadidele vaktsineerimise vastu. Keegi ju ei suru sulle peale, ei taha, ära tee. Ole siis valmis ka tagajärgedega. Muidugi iga medikamendi tarvitamisel on võimalik, et kellelegi see ei mõju, mõned saavad kõrvalmõjusid. Kõikidel retseptiravimitel on kaasas miilipikkune kõrvalmõjude loetelu, aga kui oled haige kasutad ju ravimeid.

Ei taha ära sõnuda, aga sellest ajast alates kui juba "eelmisel sajandil", nii on nii lahe kirjutada, hakkasin sügiseti käimas end vaktsineerimas, kuna oli tõdetud mul olevat diabeedes, ei ole ma enam tõsiselt gripis olnud, väikesi nohud/köhad/kurk valutab küll, aga mitte maha niitvat palavikku.

Täna oli 8 - 15:ni riskirühmade vaktsineerimine meie linna "terveyskeskukses", panin õhtul kella, et ikka ärkaks, ärkasin ja magasin edasi. Õnneks mees oli ka otsustanud minna, ajas üles. Saabusime kohale, kilomeetri pikkune järjekord poe ukse taga, noh meil on keskus suures hiljuti valminud kaubanduskeskuses, kõik seisavad ja midagi ei juhtu. Selgus, et oleks tulnud minna teisest uksest, nii siis saimegi suurest järjekorrast mööda ja üsna kiiresti ette.



reede, 16. november 2018

Millesse sa usud ja milleks inimene vajab usku jumalusse

Ma pärinen väga usklikust perekonnast. Neil  ei olnud mingi riigiusk, pigem sellest eraldunud usulahk Ingerimaal. Esivanemate usku on uuritud Ergo-Hart Västrik poolt. Seal on minu ema vanaisa pilt lk.164. Minu ema, kes elas 89 aastaseni, oli usklik inimene, kes elas meie maalises maailmas oma kujundatud tõeks pidamiste järgi.

Minul sai  teismelise eas selgeks lõhe sõnade ja tegude vahel. Sellest sai alguse kahelda kogu jumala usu olemuses, lapsena lugesin piiblit nagu juturaamatut. Ema ja temapoolse suguvõsa kohtumistel oli alati kindlal kohal vaimulikke laulude laulmine. Ojaa, ka mina pidin lugema õhtul "isa meie palvet", kuid mida vanemaks sain, seda vähem kogu asja uskusin. Siiski ei tohtinud ega ka julgenud otseselt hakata vastu ja kuigi lõpuks ema teadis, et ma usklik ei ole, ta uskus, et ma mingil ajal leian tee usu juurde.

Aga mina olen kahtleja ja leian, et kuigi inimene on kõikidest teistest maa peal elavatest liikidest praeguste teadmiste järgi kõige arenenum, on ta ka tänu sellele kõige haavatavam. Mis omakorda tingib mingi kõrgema jõu olemas olu usu. Noh nagu, loo endale jumal ja hakka tema poole palvetama, et hakkama saada. 

Kuskilt olen lugenud, et meie mõtetel on ka mõõdetavad parameetrid. Kui miljonid mõtlevad sama moodi, siis ju suureneb see midagi, aga vot kuidas seda juhtida, selle kohta ei oska midagi arvata.

Minu suhtumine usklikesse on selline, nii kaua kui sa oma usku mulle peale ei suru, ega mind oma usutallitustega ei tule avalikku ruumi häirima, pole minu asi. Ma leian muidugi, et see on karmivõitu öeldud, aga ma tahan olla aus.

Minu ema

neljapäev, 15. november 2018

Sa tuline pagan kui lolli olukorda võib sattuda....

Hommikul uniste silmadega pakkisin ujula varustuse, võtsin kerge eine ja minema. Kõik oli Ok kuni hakkasin trikood selga tõmbama, see ei olnudki trikoo vaid kaheosalise ülemine osa hõlmikseelikuga. No sellega küll ujuma ei lähe, äärmisel juhul sirgelt kõndides võid rannas liikuda, kummarduda ei saa. No mida teha?

1. Oleks telefon kaasas, helistaks mehele, see tooks viie minutiga järele
2. Oleks pesupüksikud mustad, käiks kah kuidagi
3. Oleks olnud spaas ja rahakott kaasas, ostaks uued

Seega midagi seal teha ei olnud, ujulamaks makstud ilmaasjata, ujumistenn läks kah tühja, jäi vaid -  ära minna. Kuhu?

1. Koju ja anda mehel enda üle naerda, võib-olla tuletab veel  kordasid meelde, kuidas naine ilma trikoota ujulas käis, ei käi.
2. Teha suur ring ja minna muina mehena koju, ei viitsi
3. Minna shoppama, aga rahakotti ju ei olnud kaasas, ei sobi
4. Minna raamatukokku, laenata küll midagi ei saa, aga lugemissaalis lugeda võib ka lehti, ajakirju või koguni raamatuid, soe on, vets on. Kõik mugavused. Lisaks ega sinna nii pikk maa ka polnud, kõigest poolteist kilomeetrit. Õrn hirm käis siiski läbi, äkki avatakse alles paari tunni pärast, nagu kunagi varem. Õnneks oli lahti.

Lugesin läbi Burda ja tulid meelde seitsmekümnendad kui oli suur vedamine kui keegi sai kuskilt Burda, siis kõik võtsid sealt lõikeid ja muid käsitöö juttusid.

Kõndisin siis sealt koju ja mõtlesin, mida see mulle õpetab.
1. Paki alati asjad õhtul valmis, nagu ma 40 aastat tagasi oma lastele õpetasin
2. Kui lähed välja, võta tingimata võtmetele lisaks kaasa ka telefon ja rahakott
3. Musta värvi alukad on etemad kui valged.


kolmapäev, 14. november 2018

Kui hing on haige...

Siin ükspäev sõbranna mainis, et ma olla selle suve jooksul hirmsasti muutunud, endine alati rõõmsameelne, positiivne, hakkamist täis Elvi olla kuhugi kadunud ja asemel on kurvameelne, surutud kaasalohiseja. Tal on muidugi õigus, see suvi oli mulle raske, kuigi ma omal moel üritasin kõigest üle saada ja eluga edasi minna. Mind aitasid lähedased ja head sõbrad, lihtsalt sellega, et nad olid olemas ja kuulasid. See ei ole mingi tühine asi kui sul on võimalus rääkida ja sind kuulatakse. Pealegi kui sa võid olla kindel, et sinu nõrkust keegi ei kasuta halvasti ära.

On ju selge, et keegi teine ei saa meie elus midagi teha, nõuanded on nende vaade ja otsustamine jääb ju ikka endale. Alati muidugi mingi otsus ei aita kui hing on haige, kui tunned, et juba mõte teeb haiget. See on nagu armistuv haav, mida ikka ja jälle lähed näppima.

Aeg parandab kõik, aga see aeg liigub siis nii kole aeglaselt edasi, päevad venivad kuude pikkuseks. Tahaks jääda magama ja ärgata poole aasta pärast. Nüüd talve hakul on natuke parem. Pealegi, see mis viis minu hingerahu, on ka omamoodi olematuks muutunud. Olen aru saanud, et see oli omamoodi näitemäng, aga mina ju ei teadnud ja võtsin kõike tõena.

Siin ma sõbrantsi suvekodus hingeravil, palju loodust, päikest, vett, täiesti oma ruumist väljas, häid sööke, jalutuskäike metsa, pikki vestlusi.




Muidugi oli leevendav osa oli lühikestel reisidel Šveits - Baierimaa augustis ja Moskva septembris.