esmaspäev, 21. oktoober 2019

Kõrva ja hammaste "epopöa"

Umbes aasta tagasi hakkas parem näo pool valutama, kuna oli talve algus arvasin külmetushaigust, mingil ajal jäi natuke ka järele, valu oli vaheldumisi kõrvas, suus ja kurgus. Mingil ajal jäi järgi. Ei valutanud siis kui midagi huvitavat juhtus ja oli pahem siis kui olin väga väsinud. Sel kevadel hakkas uuesti. Kuna nüüd oli kurk terve ja proteese kah suus ei olnud, hakkasin kahtlustama kõrva. Mitte mingit põletikku vaid juba kümmekond aastat mind vaevavat Meniere haigust. Selle sümptoomideks küll ei ole valusid, aga kes teab.

Nagu Eestis, nii nüüd ka Soomes on kohutavalt raske saada arsti juurde. Läks kogu kuu kui sain tervisekeskuse üld arsti jutule, see kuulas jutu ära, vaatas kõrva ja ütles, kõik on korras. Õnneks võttis mu juttu kuulda ja tegi saatelehe kõrvakliinikusse, kuna mul oli siiski diagnoositud too Meniere. Nüüd siis selle kuu lõpus, nimelt 31.oktoobril saan lõpuks minna kõrva-arstile.

Aga nüüd siis hammastest või õigemini nende puudumisest. Olen kuulnud, et mõned on oma proteesidega väga rahul ja peaaegu ei tunne mingit vahet omade hammaste ja proteeside kasutamise vahel. Minu praegused on teine põlvkond, poolteist aastat tagasi saadud. Nagu eelmitegagi on ülemised talutavad, aga alumistega on igavene jama. Nad teevad mu suu katki. Pealegi kui viisteist aastat tagasi on suus aset võtnud Punane lame sammaspool, mis aegajalt ärritub ja siis jälle rahuneb. 
Ja sellepärast ma alumisi proteese ei kasutagi - 600 eurot maha visatud.

Kuna sammaspoole määre sai otsa, tuli minna läbi tule, vee ja vasktorude et saada kätte tohtrionu või -tädi, kes kirjutaks retsepti. Seekord läks asi natuke kiiremini ja koguni nii kenasti, et sain aja arstile. Nii ma siis neljapäeval seadsin sammud polikliinikusse, see on see sama koht, kus ligi kaks aastat tagasi bussi alla jäin ja just nimelt hamba-arsti juurde minnes. Nüüd kui lund ei ole ja ma muidugi nägin triipusid bussi rajal ja muidugi teadsin mis ja kus polnud mingit tahtmist otse minna, aga rahvas muidugi peaaegu kõik kõndisid sealt kus ma alla jäin.

Aga nüüd siis hambaarstist. Vaatas suu üle, kirjutas retsepti. Kuna ülemised proteesid olid alumised oma hambad viilinud teravaks nagu vampiiril, siis minu palvel ta nüristas nad uuesti ära ja küsis, kas mul alumised proteesid kaasas. Olid, aga ei läinud suhu, kuna hambad olid läinud teise asendisse kui neid tehtes. Võttis siis arst näpitsad painutas ja proovis ja ollaaaaa läksidki jälle suhu.

Esimese päeva läks kõik hästi, teisel päeval hakkas valus, kolmandal jätsin ära ja hakkasin igemeid ravima, täna proovisin jälle panna suhu suure hulga proteesi kinnitiga, elasin üle.

Mis selle kõigega on huvitav, kõrv ei valutanud siis kui proteesid olid suus. Suu muidugi valutas.

Nokk kinni saba lahti, nokk lahti saba kinni.

pühapäev, 20. oktoober 2019

Kui antakse, siis ikka ämbriga....

Olete kuulnud ütlust "küsi ja sulle antakse", no ei ole varem olnud nii viljakat sügist, kuna  mulle on sadanud kaela peaaegu küsimatta kõiksugu staffi. Kõigepealt Pärnu naaber, kes oli väga rahul, et ma ta õunapuu alt 7 ämbrit õunu korjasin, tema aroonia põõsa tegin kah peaaegu tühjaks.

Ja siis siin üks päev sugulane helistas ja pakkus linast lõnga, mul endal kah natuke on, muidugi omal ajal Eestist toodud, siiani siiski tegemata, kuid nüüd liikusid mõtted sinna poole, et tasuks järgmine lõim luua linasest lõngast. Ok, ütlesin, et kui järgmine kord siia poole sattub, siis võtaksin rõõmuga vastu. Ja siis ta tõi 3 suurt musta plastikust kotti. Kui selle sain kahe päeva pärast ära sätitud selgus, et seal oli 54 kg. Tule taevas appi ma saan seda kududa oma elu lõpuni ja jääb veelgi üle. Juhul kui see oleks kenasti kerades või vihtides oleks selle maksumus ligi kaks tuhat, aga....  see on lõimena ja natuke sassis lõimena. Ma usun, et umbes kolm/nelikümmend aastat tagasi kuhugi panipaikka pandud. Nüüd pärijad tellisid koristajad, kes olid valmis kõik prügimäele viima. Õnneks/kahjuks tuli kellelegi meelde, et mul ja kangasteljed, järsku kulub ära.

Siiski praegu mul oma loodud lõim puudes ja ligi kaks meetrit juba valmis kah. Eks ma hiljem panen mõned pildid kah.

laupäev, 19. oktoober 2019

Kolmapäevast laupäevani...


Eelmisel nädalal oli minu ainukese lapselapse sünnipäev. Ma kohe ei teadnud, kas minna Eestisse või mitte, aga siis tuli teisipäeva hommikul kutse ja kuigi natuke liiga kiireks läks, aga saime end kokku võetud ja järgmisel hommikul süstisime juba teele, põikasime Tallinnas Joa rahvale külla ka, mõttega võtta neid ka kaasa, aga seal möllas mingi gripi jama, tegime tiiru Kadriorus ja läksime siis peaaegu kohe edasi.

Mikko Jaapani aias
Õhtu oli tore, poiss oli jälle hirmsasti pikkust juurde saanud. Kuna oli olnud maru varajane äratus, siis tulime Tallinnasse tagasi ja läksime öömajale mu kalli onutütre juurde. Kunagi varem ma kadestasin oma sõbrantsi, kes ostis tütrega koos maja ja elavad koos, üks teine sõbranna ostis korteri tütre naabrusesse, kolmas samane tänavale, noh ja onutütar elab oma tütrega samas majas, tema 7.korrusel, tütar 14.korrusel. Ühisnimetaja  - tütred. Minul kahjuks kolm poega. Ok, see oli kõrvalpõige, mis minu meelerahu häirib. Aga asja juurde, meil oli väga kena õhtu, pisike veinike, palju jutte siit ja sealt poolt ilma, aitähh sulle, Kats.

Järgmisel hommikul liikusime edasi Pärnusse, kus veetsime kaks tööd täis päeva, kuna naaber juba eelmisel korral oli nii lahkelt lubanud oma mahakukkunud õunu korjata, siis see kord korjasin lisaks kolm ämbrit + 3 ämbrit aroonia marju. Inimesed kuidagi nagu ei arvusta neid, jäetakse põõsa külge talveks. Mul endal on aroonia hekk, aga mees pügab seda igal aastal ja marju saab vähe ja need on maru pisikesed, vist teine sort. Laupäeval olime juba kodus tagasi. Töö kiire ja korralik.

Aga Pärnus õitses veel mu roos

reede, 4. oktoober 2019

Tampere 240

Teisipäeval oli siis ametlikult meie linna sünnipäev. 240 aastat, täiesti nooruke linnake, võrreldes Turu või Helsinkiga. Pidustused kestavad koguni 10 päeva, üritusi on kohutavalt palju, tasuta muuseumide külastusi jne jne. Ise ei käinud küll mujal kui vaatamas tulede+purskaevude+muusika etendust Dancing Fountain. Muidugi olen näinud võimsamaidki, aga need on nüüd kodulinna pidustused.

Kahjuks siia laadida ei õnnestunud, aga proovin nii,

Nüüd peaks olema kõigile nähtav :)



esmaspäev, 30. september 2019

Reis polaarjone taha

Öörong kulges 9 tundi, päeva reis on kiirem - ainult 7 tundi, aga Oulus tuli ümberistuda. Nüüd taas uues rongis ja neli tundi ees. Satu, mu hea sõbrants, tegi kaasa võileivad ja keetis tee termosesse. Seega esimese asjana tegin rongipikniku ja sõin lõunaoote.

Aga minnes tagasi algusesse. See oli ikkagi rahutu öö, võibolla oleks pidanud võtma tolle kahekordse vaguni ülemise korruse, oleks olnud vaiksem, teisalt lisaks mürale, see veel kõikus, umbes nagu kõva tormi käes laev merel. Kohale tuli õigel ajal ja taksoga sain 10 euroga (poolteist km) kohale otse välisukse ette.

Olin täpselt kaks päeva, mõlemal päeval kõndisime maha kümne km ringi, isegi põlved hakkasid natuke protesteerima, (tuleb aga saada kaalu natuke alla). Huvitav oli, kodus laen pildid alla, siis heidan mõned siia.

Rongi kiirus on praegu 119 km, kodu ootab ja reedel ülespandud lõim kah. Taas valmib uusi kaltsuvaippu. ;)

Lähetetty iPadista

Oh seda vana pead küll

Üks hea sõbrants võttis üle viiekümneselt kätte istuda taas koolipinkki. Läks Rovaniemelle õppima õigusteadust. No see on ju polaarjoonel, hirmus kaugel, rongiga ligi seitse tundi, öö sõidud koguni üheksa tundi. Otsustasin minna talle külla, eks ta kutsus ikka kaa, teema - minna vaatama sügise värve Lapimaal.

Pidasin läbirääkimised mehega, too ei suhtunud mingil moel negatiivselt minu ettevõtmisesse ja viis koguni raudteejaama ja tuleb nüüd ka vastu. Niisiis broneerisin netist piletid ja pakkisin kohvri. Mees küll imestas, kui asjad autosse viis, et kas tõesti peab kaheks päevaks pagas olema nii raske. Need mehed ikka ei mõista neid asju üldse, oli ju vaja natuke külakosti viia ja nii kaugele minnes varustuda igasuguse ilmastiku vastu, pealegi fotokas ja muu digitaalne staf kaalub ju kaa.

Ok, reede õhtul kümnepaikku tõusin rongi ja kuni otsisin oma kupeed oli rong juba tuurid ülesvõtnud ja tsuh-tsuh reis põhjalasse alanud. Mul oli broneeritud naiskoht magamisvagunis, aga kui tulin kohale oli uks kinni ja ma ei leidnud mingit moodust kuidas sisse saada. Eks see rong oli Helsingist tulnud. Õnneks oli läheduses üks boks lahti ja paarike vestles, palusin siis abi. Soovitasid uksele koputada, tegin siis nii. Algulei juhtunud midagi, siis karvaste jalgadega meeskodanik avas ukse ja käratas tigedalt, mis on. Näitasin, et mul sama koht, too otsis esile oma pileti ja tal kah sama koht.

Jätsin ta magama edasi ja ei osanud midagi ette võtta kuni nood sõbralikud inimesed soovitasid otsida üles konduktori ja seniks kohvri sinna jätta. Kümnendast vagunist lõpuks leidsin selle. Uuris ta siis natuke aega mu piletit ja ütles, et see on ju alles järgmiseks päevaks. No on jama kuidas ma siis nii mööda panin. Õnneks järgmises peatuses mind maha ei pandud vaid leiti koguni oma kupee, milles sain magada üksi, oma moodi läks koguni hästi, kuna ostsin 30 eurot odavama kupee.

Soome rongide sõidumugavus on ikka 40 aasta nõuka omadest viletsam ja laevade omast märgatavalt viletsam, näiteks vets on teab kus kohas ja kui pead 3 korda öö jooksul ikka riidesse panema, on täis töö kuivalt kohale jõuda.

Järg järgmises postituses, vahetan varsti rongi

Lähetetty iPadista