pühapäev, 20. jaanuar 2019

Naljakas, üks onu üritas ujulas tutvust teha...

... eelmisel aastal käisin ujumas küll sügisel, aga pärast uut aastat ei saanud enam end samale lainele. Nüüd olin järjekindlam ja sain rühmadesse sisse. Teisipäeval ja neljapäeval. Kuidagi oli jõudu ja mõlemal korral pärast trenni jäin sinna ja tegin 10 ringi ehk 500 m ja olin nii rahul endaga. Üks naljakas ja miskipärast ebameeldiv lugu juhtus kah.

Mina siis ujun, mõtlen kõiksugu maailma asju, imetlen õues talve ja tunnen, nagu oleks kellelgi kaasujujal ruumi puudus, tuleb kohe suisa külge. Tõmban kõrvale ja onu alustab teemat "siin on märg ja soe". Mida kuradit, kui oleks kuiv ja külm, siis sumpaks ju lumehanges. Ei võtnud vedu ümisesin midagi arusaamatut. Natuke hiljem kui juba ununeski intsident, ujub keegi tagant peale, vabandab ja tahaks nagu midagi veel öelda, saadan vihase pilgu ja ei vasta. Ei jäta järele vabandab veel kord. Noh ega ma kurt ole. Lõikan vahele, et pole viga.

Sai siis 10 ringi läbi, otsustasin mullivanni minna ja kõik unustada. Ok, silmad kinni, naudin täiega kui äkki miski häirib. Vaatan, sama onu istub mu vastas, siis vallandus reaktsioon "võitle või põgene", valisin viimase ja läksin minema. Rohkem ma teda ei näinud.

Koju tulles mõtlesin, et miks see mind nii hirmsasti häiris. Näiteks kui suvel rannas keegi oleks tutvust teinud,  oleksin meelsasti vestelnud, aga ujula on hoopis midagi muud. Ma isegi ei oska seletada kuidas teistmoodi.



esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Kolasin oma blogis...

... tegelikult läksin vaatama, mis elu oli eelmisel sea aastal, ehk 2007 Sattusin seal siis üsna tabavale iseloomustusele endast ja oma poistes:
  • Mina: "pahatihti teen seda, mida poleks vaja teha".
  • üks neist: "väga tihti ei tee seda, mida oleks vaja teha".
  • teine:  "aegajalt teeb seda, mida poleks vaja teha ja mõnikord ei tee seda, mida oleks vaja   teha"
  • kolmas: "teeb ainult neid jutte, mida on otsustanud teha". 
Aga muidu oli see aasta normaalne, vanem poeg tegi välja Egiptuse reisi, mehega käisime Taimaal.

1995 oli töö rohke aasta, hommikul olin õpetaja, õhtul õpilane,  ämm oli eelmisel aastal lahkunud meie keskelt, olid mured kuidas edasi, kust saab vahendid maja väljaostmiseks teistelt vendadelt, õelt, arendasin poliitikat, räägi igaühega eraldi ja otsi lahendusi. Kõik läks hästi

1983 ei mingit eriti meelde jäänud seiku, nooremast polnud aimugi, vanemad käisid koolis. Aijaa, nüüd meenus küll midagi. Siis oli ju 10 pulmaaastapäev ja mina pidin minema oma ülemuse asemel Saaremaale, oojaa, pidu ülemustega, mina siis veel nii nooruke. Huvitav oli, jalutuskäigud pangale päikese tõusu vaatama. Ette pean tegema teile pettumuse, kõik jäi ainult paari argliku suudluse tasemele.

1971 TPI kool ja suvel ehitusmalev, pagana huvitav aeg, malevas kord jäin maha kui teised läksid kuskile üritusele ja sinna tulid kuskilt teise maleva rühma rahvas ja viisid minu ja lipu ära. Mind siis rööviti ära koos lipuga. Olin seal rühmas vist koguni nädala, kuni mulle järele tuldi. Seal oli väga huvitav komandör, kui mul poleks selleks ajaks olnud oma poissi, kellest hiljem sai minu mees ja laste isa, oleks elu läinud hoopis teistele radadele. Milline oleks olnud paralleel tõelisus.

laupäev, 12. jaanuar 2019

Vanaaasta viimastel päevadel tuli taas pakkumine, millest ei võinud loobuda...

Ehk seesama Photobox pakkus, et maksa 70% vähem ja tee kolme kuuga fotoraamatuid. Nii ma siis ostsin ajakrediiti ja nüüd kukun taas käima läbi oma fotomaterjali. Plaanis on teha 2017 oktoobri Indoneesia Bali, siis samade kaante vahele Marokko 2017 ja Münhen Sveits 2018 ja idanaabrite juurde Peterburi 2015 + Valgevene 2018 + Moskva 2018. Kõik kolm tulevad 160 lk. Indoneesia pildid vaadatud, Marokot täna käisin läbi.

Pean tunnistama, et olen olnud üsna laisk, pole isegi viletsaid võtteid kustutanud. Selle võrra nüüd rohkem teha. Tegelikult olen üsna uhke oma fotoraamatute üle ja kui Tiit jõulude ajal siin oli ja kiitis, siis kõrvad kohe liikkusid. Ok. Kell saab varsti kesköö ja aeg on põhku pugeda. Head ööd.

reede, 11. jaanuar 2019

Pannukakku, nii nagu teeb seda mu kulla kallis mees :)

800 ml piima
4 muna
2 spl suhkrut
1 tl soola
4 dl nisujahu

+ 50 g võid ahjuplaadile sulama, ülalmainitud segatakse korralikult ja võiks jätta natukeseks seisma, seejärel kui või on sulanud võiks kallata plaadile. Meil on ringõhuga ahi ja seepärast hoian 175 kraadises umbes pool tundi. Muidugi kõik sõltub ahjust, kui tavaline, siis 200 kraadi ja 45 minutit. Esialgses retseptis oli 2 muna, aga minu arust tuli parem 4:ga. Kes armastab  vanilje maitset võib lisada, aga ilma on ikka kuidagi puhtam maitse.

Kõige parem on soojalt, nagu ka paljud muud küpsetised.

neljapäev, 10. jaanuar 2019

Minu mees on rahvavaenlane :)

Sel ajal kui mina täie tõsidusega mõtlen ja plaanin kaalu langetamiseks loobumist elu suurimast naudingust - kõige hea söömisest, võtab tema kätte ja küpsetab kõiges rahus "pannukakun", see on üle mõistuse maitsev ja tema oskab teha selle eriti heana. No ma ka, aga mul ei kuku kunagi nii hea välja.


Kurinpalautus ehk maakeeli korralekutsumine....

Olgem ausad, mõned sõnad toimivad mõnes keeles paremini. Aga pole midagi teha, täna ütles meie toitlustusnõustaja, et alates oktoobrikuust on minu kaal pisitasa ülespoole roninud. Muidugi ma tean seda isegi, siiski üks asi on teada, teine asi on kui keegi seda sama ka nendib ja leiad ise ka, et nii edasi enam ei saa. Kaks ja pool aastat olen seda õigesti söömist ja tervislikke eluviise õppinud. Algul ka saavutanud tunduvaid edusamme, aga siis nii kahju kui see ongi, taas lasknud ohjad lõdvaks ja kaotanud silmist eesmärgi.

Ma pagana nautleja, endalegi salaja, märkamatult, leides ikka uusi viise ampsida midagi noh kas või tervislikuse sildi all. Viimane hullus on olnud ingveri suhkrusiirupis keedetud ja kuivatatud palad. Ingver on ju maru tervislik, keegi ei vaidle vastu. No neid on kergem süüa tumeda šokolaadiga. Paar tükki päevas poleks ju taunitav, aga paarsada grammi on juba teine lugu. 

Nii, taas kord, tont teab mitmes, tuleb end juukseid pidi soost välja tiriga. Loomulikult lisada natuke trenni, jälgida mida ja millal suhu pistan. 
Nii salapärane ja samas rahustav "sinine hetk"