esmaspäev, 26. august 2019

Reisipalavik

Tegelikult suurele reisile läheme alles laupäeval, aga enne on homme 6:30 minek laevale ja Eestisse, õhtul Marguse sünnipäeva istumine Põhjalas ja pärast seda sõit Pärnusse. Äratus siis homme pool kuus, noh kui ei ärka, eks kaasa lööb siis üles.

Kuna on esinenud unustamisi, siis tuleb teha nimekirjad, mida Eestisse, mida Prantsusmaale kaasa võtta. Reis on selles suhtes kergem, et oleme kohapeal ühes hotellis ja teeme sealt ekskursioone. Ilmateade lubab korrallikku sooja, seega kerged rõivad kaasa, vihmavari igaks juhuks.

Kodused tegemised sain kah tehtud, Valge Klaar on külmutuses, tikrid ära söödud, aga vaat ploomid on just valmimas ja kahe nädala pärast kõik maha varisenud, tuleb saata sõnum naabrile, et tuleks ja korjaks oma tarbeks.

Sel aastal on väga hea kartuli aasta, võtan ämbritäie tallinlastele ja ülejäänu jääb ootama.


pühapäev, 25. august 2019

KHSUEANQ

Jooks ühest projektist teise ;)

Väga, väga vanasti olid viisaastakud, nüüd on projektid, tõsi need on õnneks lühema ajalised, aga asi sama. Alustatakse alati suure hurraaga, lõpuks väsitakse ära ja kuidagi viiakse lõpule.

No minu viimase aja projektid on need, mis koguni hakkasid lõpuks negatiivselt mõjuma blogi kirjutamisele. Ehk eelmise aasta lõpul ja selle algul tegin oma reisidest fotoraamatuid. Viimase sain valmis juunis, oli seal ju üsna palju sättimist. Kõigepealt valida pildid, need redigeerida ja siis raamatusse koos tekstidega. See viimane käsitles maikuu Santorini reisi, mis oli siis mõeldud mu 70. juubelisünnipäeva tähistamiseks. Eks ma mõtlesin pikalt ja laialt kuidas see pidu järjestada, aga nagu alati kõige otsustab hind. Korralikku juubelipidu kahe tonniga ei tee, isegi mitte Eestis, aga kahe nädalase puhkuse koos kaasaga Santorinil heas hotellis otse mere kaldal sain. Isekas mina.

Järgmine projekt mille kallale asusin oli mind juba kaks aastat seistes vaevanud: kaltsuvaibad. Lõime oli oma neli + aastat tagasi üles pannud, 40 meetrit, osa valmis teinud ja siis seisis. Nüüd asusin tõsiselt tööle ja mõned päevad tagasi sain valmis.

Selle sain kogune maha müüdud

Täiesti juhuslikut leidsin kaltsuvaibale uue kasutusvõimaluse, on mugav istuda ja ei vaju kortsu, ega pole vaja karta, et määrdub

 



Nüüd on ees reis Eestisse ja sealt Prantsusmaale - Provence ringreisile Germaloga.

laupäev, 16. veebruar 2019

Kuidas tähistada juubelisünnipäeva.

Veebruari algul oli meid kutsutud onupoja juubelile. Pidu toimus Puurmani lossis. Meil muidu ei olekski olnud veel plaanis Eestisse tulla, aga kui pittu, siis miks mitte. Sai üle hulga aja näha sugulasi.

 Kodus oli vaja mõelda, mida siis selga panna, valisin Joensuust ostetud rahvariide tüüpi seeliku ja pluusi, hea sõbra kingitud haapsalu salli õlgadele ja asi lahendatud. Otsustasin olla võimalikult loomulik, vaid natuke ripsmetušši ja huulepulka. 


Pidu oli uhke, toidupool rikkalik, eriti maitsev ja mul oli tõesti tegemist, et end talitseda ja mitte ajada sisse head ja paremat. Rääkimata jooma poolest. Programmi oli kah, peojuht kohe tellitud ja orkester. Vaat see viimane oli, kuidas ma nüüd kenasti ütleks, minu kõrvadele ja ma ju ei kuule hästi, liig.

Ega ma muidu kah eriti kõvast muusikast ei ole vaimustatud, kodus kõvemat heli  kuulasin vanasti kui hakkasin koristama, siis plaat keerlema ja sai kohe hea tuju majapidamise läikima löömiseks. Noh vahele paar tantsusammu kah.

Umbes kolme kuu pärast endal sama tähtpäev saabumas. Ma olen vaid korra teinud suurema peo, siis kui viiskümmend oli ja omas kodus.  Nüüd olen broneerinud reisi Santorinile ja usun, et ega ma mingit lisapidu ei hakkagi järjestama. Kuigi mingil ajal tõsiselt mõtlesin ja koguni otsisin kohti, mulle oleks endale meeldinud Soomes Turu saarestikus Herrankukkaro nimeline puhkekoht. Vaatasin ka Pärnu kandis ringi, aga lõpuks lõin käega, ei raha ega jõudu jätku kogu sellise asja tegemiseks. 

Kuigi rahvaga pidu on omamoodi tore ja kus sa ikka kõiki sugulasi näed, aga see vaev, rahvas kokku saada, peokoha ja toitlustuse ja programmi järjestamine, ma lihtsalt arvan, et see ei ole seda väärt. Vähemalt minule.  

Nagu laps mänguasjakaupluses ...

Mingi aeg tagasi kirjutasin siin parukatest. Kui siis Tallinnas olin ja aega oli, põikasin kahte paruka müügi kohta Narva maanteel, need olid peaaegu vastakuti. Mõlemas kohas oli ääretult professionaalne, viisakas ja ütleks koguni ääretult sõbralik teenindamine.  Kuna mul kohe ostu plaani ei olnud, siis nii ka ütlesin, et tahan proovida, milline minule sobiks. Nii ma siis sain proovimiseks erilaadseid parukaid. Tunnistan, ma ei oska teha selfisid, siiski ilmselt pilti sain peamise, oma pea parukaga.

Parukad ei ole üldse odavad, naturaalsetest juustest maksab üle tonni ja muud enamvähem kolmesaja piires. Kodus  neti poodides kolades "Made in China" paarikümne ringis, kuigi ega sealt ei tea mida saad. Paar aastat tagasi lõbustasin end Wish netipoes ostlemisega. Minu kogemus näitas, et ega seal midagi eriti head ei saanud, kvaliteet oli nii ja naa. Siiski kõik tellitu tuli kenasti kohale.

Nende parukatega pildid laen ka siis üles, oleksin tänulik soovitustest.
Nr 1 selle valis välja teenindaja

Nr 2

Nr 3

Nr. 4 Mulle vist siiski sobib sellise pikkusega juuste puhul heledam toon

Nr. 5 Aga pikad juuksed ei sobi

Nr. 6 See tundus kuidagi omana

Nr. 7

Nr. 8

Nr. 9

Nr. 10

Nr. 11

Nr. 12 Tegelikult ei meeldinud

Nr. 13

Nr. 14

Nr. 15 Peaaegu meeldis

Nr. 16 Vist liiga blond

Nr. 17 See igatahes ei sobinud üldse



neljapäev, 14. veebruar 2019

Autopiloot

Kui hakata mõtlema, siis kulgeb elu kuidagi nagu autopiloodi juhtimisel. Ise nagu ei olekski kohal. Olen siin lugenud Kimmo Takaneni raamatuid tundelukkudest ja nende murdmisest ning tõepoolest mina ei ela selles hetkes. Ma kas meenutan olnut, kirun ennast ja mõtlen kuidas oleks pidanud toimima; unistan tuleviku särast või kirjutan mõttes blogi.

Ma pole kuu aega sissekandeid teinud, noh selleks ajaks kui olingi arvuti lähedal, oli ammu ununenud teema mida mõttes enne kirjutasin.

Aga veel sellest autopiloodist. Probleem selles, et kui oled kodust eemal, ei suuda meenutada, kas uks sai lukustatud, mingid elektriseadmed välja lülitatud ja muud sellist jama. Ma usun, et ma ei ole ainus selline. Nüüd ma siis olen üritanud lõpetada oma peas elamist ja teadlikult õues liikudes jälgin loodust, tunnen tuulekest näol või pakase näpistust põskedel.