reede, 4. august 2017

Hommikusöök

Sellised hommikusöögid kuulusid minu dieeti viimased kümme kuud. Marju ligi 300 g, jäised marjad panin eelmisel õhtul külmutuskappu sulama. Mustikad, vaarikad, mustsõstrad, maasikad, natuke jõhvikaid sekka. Kinnitan, eriti maitsev.

neljapäev, 3. august 2017

Millisena me näeme ennast ....

See on üsnagi naljakas, et enda tajumine on mõnikord nii raske ja samade silmadega näeme end täiesti erinevalt sõltuvalt ajast ja olukorrast. Näiteks olin mina kooli ajal kindlalt arvamusel, et olen üsna kole tüdruk, noh selline "inetu pardipoeg" Nüüd noorpõlve piltidelt vaatab vastu täitsa kena neiu. Olen kuulnud, et samal arvamusel on mitmed noored.

Aga hoopis naljakam on nüüd. Eelmisel aastal samal ajal oli minu kaal 99,midagi ja ma leidsin, et olen täiseti normaalne. Tõsi, poes uusi riideid selga proovides, tuli mõte, et kas nüüd on need numbrid kuidagi muutunud, sest vanad riided XL läksid selga, aga uued XXL ei läinud kuidagi. Põhiline oli siiski see, et minupilt oli OK. Mingil juhul ei pidanud ma end jubedaks rasvamaoks, ega midagi sinna poolegi. See, et haigete põlvede pärast pidin ette võtma kaalu langetamise, oli vähe nagu palaviku langetamine, kestis ainult ligi aasta.

Nüüd ligi veerandsada kilo kergemana, tajun end  paksuna, voldid siin ja voldid seal, leian, et tuleb jätkata toda langetamist, nüüd mitte enam jalgade vaid enda välimuse pärast. Tõsi, tervislikust normaalkaalust lahutab mind kümmekond kilo.

reede, 28. juuli 2017

Ma lendasin ...

Lataa liite
Käytettävissä 27.8.2017 asti
Need 45 sekundit

Ma lendasin ...

Tegelikult oli see nii, et hüppasin välja täiesti korras ja lendavast lennukist, sest tahtsin kogeda ise lendamise kogemust. No nii arusaadavas eesti keeles - sooritasin tandemhüppe Pärnu Parasummeril. Kaua võtsin hoogu, eks põhiline takistus oli hirm ja just selle pärast, et seda eluskaalu oli nii natuke palju. See takistus ületatud, tuli hirm, et aeg saab otsa. Kuigi mõned lohutasid, Kihnu Virve sooritas hüppe üle kaheksakümnesena.

Tuttavad kuuldes hüppest ikka küsivad, mis tunne oli, no esimine aisting oli, et siin on ju pagana külm, käed külmetasid, järgmine kord panen kindlast kindad kätte, instruktoril ju olid. 45 sekundit on ju nii lühike aeg, ega seal palju midagi jõua mõelda, oli rohkem nagu "esimene kord" oli mõõdas enne kui arugi sai. Siis kui vari avanes ja alla liuglesime umbes viis minutid, seda nautisin täiega, instruktori seljataga unustasin täiega. Nüüd mõistan miks vanem poeg, kes on sooritanud üle tuhande hüppe ostis taas uue varju ja tegeleb edasi selle harrastusega. Ega talle palju aega anta, töö, pere, ja tema on ka see mees, kes neid hüppajaid sinna taevasse viib. Minu hüppe ajal ta küll roolis ei olnud vaid tuli mulle maal vastu. Ma usun, et ta oli mu üle uhke.

kolmapäev, 21. juuni 2017

Kaua tehtud kaunikene ...

Umbes üheksa kuud tagasi ütles mu raviarst, et mu põlved on tõesti pahasti haiged ja ainus variant valudest vabaneda on kaalu langetamine. Nii ma siis alustasingi projekti, mis kestab siiani. Kuskil aastavahetuse paiku tuli protesti meeleolu, proovisin teisi tooteid ja leidsin, et tõesti need olid pahamaitselised ja jätkasin vanadega.

Nüüd võin ette kanda, et võin taas kenasti kõndida, isegi natuke joosta. Kaal on langenud üle kahekümne kilo. Tõele vastab ütlus, et süües kasvab isu - algul mõtlesin, et kui saaks kaalu alla 80 kg oleksin rahul, nüüd on sihikul 70.

Mis on eriti naljakas, ma ei tundnud end ligi sajasena üldse paksuna ja ilma neid haigeid põlvi poleks nii kapitaalset projekti alustanudki.

Aga muidu kulgeb elu ikka vanaviisi, Tampere - Tallinn - Pärnu - Tallinn - Tampere. Vahetevahel käime Kohilas poja peret vaatamas. Märtsis puhkasime Thaimaal. Unistame eesolevatest reisidest.