Mõnikord harva kui on selline tunne, et kõik nagu peaks olema korras, aga ei, tuleb jälle järgmine pauk. Ma mitte kuidagi ei saa aru, miks mõnd inimest igasugused katsumused ja õnnetused piiravad nagu vaenlased kindlust. Meie Urmas on nagu piksevarras kõiksugu vähem ja rohkem õnnetutele juhtumistele.
Noh seekord vähemalt õnnetus tabas tema autot, millesse keegi nii jäägitult armus, et selle ära ajas. Auto muidugi ei olnud mingi truudusemurdja ja sooritas osalise enesetapu, reis lõppes lumehange ja auto esiaksel või mingi selline asi läks katki. Nüüd on auto kuskil tee ääres termiitide armul, nädalalõpu äratoomine läheks maksma 150 ekut, esmaspäeval oleks see kolm korda odvam. Ja kui palju veel jama, ja ei tea kas saabki korda.
Võiks ju lõpuks ometi ka tema elu keerata normaalseks, aga ei. Ühed ütlevad, miks jätsid tänavale. Teised, et miks ei olud paremaid vargusevastaseid vahendeid. Nüüd on kõik need jutud hiljaks jäänud. Meie Urks on tüüpiline näide murphy printsiibist. Tee mis tahad alati läheb s...sti.
Kui nüüd vägisi otsida positiivset, siis kuskilt olen lugenud, et mis ei tapa see karastab, õpetab, arendab.
Kirsti Timmeri TAROSKOOP 13.-19. jaanuar.
2 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar