i am not the bad guy ...

Kas ka teil on juhtunud sellist asja, et mõnikord räägid lollusi (päästät suusta sammakoita) ja siis saades asjast aru, üritad natuke asja setvida ja keerad selle hoopis hulluks ja mida rohkem seletad, seda hullemaks lugu läheb. Mida teha - tõsta käed ja tunnistada i am stupid, but i am not the bad guy. Believe me.

Lost, totally lost.

Me läksime lahku kuskil Narva mnt kandis. Ma kutsusin sõbrantse kuskile kohvikusse hommikusöögile, aga nemad lõid käega ja läksid naerdes teises suunas. Ma pidin minema koju, aga ma ei leidnud õiget peatust. Sebisin siia ja sinna, ei, vale. Järsku ma sain aru, et ma ei tea, kus on minu kodu. Astusin sisse kuskile kohvikusse ja vestlesin seal kellegagi. Minult küsiti, kes ma olen ja ma ei teadnud. Olin täielikus ahastuses. Kuidas ma leian koju kui ma isegi ei tea kes ma olen. Üritasin tuletada meelde milline on minu köök, sest oli tunne, et mulle meeldib olla köögis. Aga kõigi ponnistuste peale tuli meelde, et kunagi on olnud korter Õismäel, aga enam ei ole.
Mul ei olnud mingeid pabereid, aga ma leidsin taskust mobiili ja ma teadsin et mul on poeg Tiit, kelle number on seal ja ma võin talle helistada ja küsida, kes ma olen ja kus on minu kodu. Aga mul oli piinlik. Siiski ma helistasin. Ta vastas ja küsis, kuidas Urmasel läheb ja kas viisime juba Marguse Joensuusse. Ja siis mulle meenus, kes ma olen ja kus on see väike maja, mis on minu kodu. Ja ma ärkasin. Ma olin Joensuus, Marguse toas. Mul oli hea meel, et ma enne ärkamist sain teada, kes ma olen. Ma olen kolme poja ema.

Nih, pidud on siis peetud...

Poisid saabusid siis sellises järjekorras, keskmine esimesena, kuna oli kõige lähemal, noorim teisena - tema tuli kõige kaugemalt ja vanim viimasena koos perega "välismaalt". Tänane päev oli siis ema rõõmupäev kui kõik pojad taas olid koos ja nii palju oli rääkida ja nii hea oli neid kõiki taas koos korraga näha. Shampat jõime ja torti sõime ja kõike muud ka, nii et nüüd tuleks vist küll järgmine nädal olla vee ja leiva peal.

Nõuanne naistele :)

Kui sa tahad midagi kindlasti saada, aga ei taha pererahu rikkuda, et mees sind laidaks raiskamises, siis võta kätte ja kingi see temale mingil tähtpäeval. Ta mitte mingil juhul ei hakka ju sind hurjutama oma kingituse puhul. Nii ma siis ka tegin. Minu mees sai täna oma 60. juubeliks uhke digikaamera Võib-olla oleks ta olnud õnnelikum habemeajamis aparaadist, aga ega ma ju oska talle seda osta. Kui ei ole mingit aimu, milline on hea.

Juba siis kui minu digikas kaotas oma välgu, hakkasin vaatama selle silmaga uut, aga kuidagi ei raatsinud seda osta. Nüüd siis lahendasin küsimuse sellega, et see on siis tema sünnipäeva kingitus kuna reisil minu kaamera kasutamine on keeruline ja ei toimi üldse siis kui valgust on vähe. Nüüd siis ei ole ka kempelmist kes millal filmib, iga üks omaga.

Kats siin eile mainis, et ma olen diplomaat, aga kuidas sa muidu saad kui vaja saada hundid sööduks ja lambad säilitada.

Asjad mis mulle Soomes ei meeldi

Mõni aeg tagasi keegi kirjutas asjadest, millega on raske harjuda. Noh ma kirjutan mõnest mis ajavad minul südame pahaks.

1. Esimese, teise klassi plikad ropendavad hullemini kui paadialused. Ühest v-sõnast on saanud kõikidele täite sõna.

2. Noored mehed, tööpäeval, keskpäeval, linna keskväljakul, tühjendavad oma põit. Rahvas kõnnib mööda ja keegi ei tee teist nägugi.

Ja see kurikuulus joomakultuur või kultuuritus. Noh kui kogu aeg igal pool räägiti, et tuleks õppida jooma nagu eurooplased, siis nüüd on nii, et esmaspäevast reedeni juuakse nagu eurooplased ja nädalalõpul tuletatakse meelde oma kultuuri. Valitsus kah tuli vastu ja vähendas alkoholi pealt käibemaksu, nüüd saab siis sama raha eest natuke rohkem juua.

Kui suur peab olema tibu, et kanaema enam...

... teda oma tiiva alla kurja maailma eest varjule ei üritaks saada. Ehk kui suured peavad olema lapsed, et emad neil laseksid oma aru ja nõuga hakkama saada. Ei ole ju haruldane juhtum kui hallipeaga vanaema seisuses ema teeb üleinimlike pingutusi, et oma keskealisi lapsi juhtida elus õigele teele. Miks me üldse arvame, et meie teame, mis on õige. Miks me ei anna neil tibukestel oma tiibu proovida, vaid ikka ja jälle läheme oma abi pakkuma ja oma lahendusi peale suruma. Instinkt. Võib-olla.

81 aastat 10 kuud on minu ennustetav...

...eluiga. Noh kujutame ette, et viimased 5 -6 aastat on nagunii igavene kitumine, siis maks 15 aastat, kui ikka hästi läheb, on aega midagi teha. Viisteist - olgem ausad, krdi vähe. Seega kui ikka kuhugi kaugemale tahaks minna, nagu näiteks Austraaliasse, see tuleks teha võimalikult varsti, mitte hiljem kui 4 -5 aasta pärast. Jama, kiireks läheb.

Nii, nüüd küsite, kust ma selliseid asju võtan, aga kui meil on kohe selline saade Elämä pelissä ja sellel netis koht, kus kõik, kes tahavad, võivad minna vaatama kui palju maksimaalselt on aega. Vaadake ise siit

Iseenesest seal oli küsimus kui vanaks arvad end elavat ja minu arvamus oli 80. Minu ema on küll 85, aga tema ongi "tõrvakänd", 67 aastani lüpsis kolhoosi karjalaudas lehmi. Minu kõige kõvem töö on kepikõnd ja füüsilist tööd polegi teinud eriti, kui just vabast ajast oma krundil. Tegelikult ma ei tahaks elada ühtegi päeva pärast seda kui enam ei suuda enda eest hoolitseda.

Meie krundil kasvas mänd ....

... see seal vasemal pool sauna, .... ei kasva enam. Kümme aastat tagasi saeti meie kõrvalkrundilt mets maha ja ehitati maja. Kuni selle ajani oli meie maja nagu mõni metsa äärne maja. Seal kasvasid koguni kukeseened ja kuuseriisikad. Ega seda metsa palju ei olnud nii tuhat ruutmeetrit. Kogu sest metsast jäi meie krundile kaks kaske ja üks mänd. Ega see mänd midagi kena puu olnud, ühepoolne selline, aga mulle meeldis. Mehele ei meeldinud, muru lõigates jäid käbid ette. Naabritele ka ei meeldinud, piiril olev hekk jäi kehvaks. Nüüd siis mänd on muutunud saunkütte puudeks. Järgmisel kevadel pean hakkama tõsiselt mõtlema uute puude istutamist.

Ma olin kümne aastane kui meie pere ostis pisikese maja Põltsamaal, umbes 3 km linnast. Akna all oli mets, maja taga oli soo ja aias kasvasid uhked pärnad. Hobuvankritee ääres soo pool kasvasid tohutu suured ja ilusad hõbepajud. Kõige esimesena saeti maha need pärnad, hiljem jäid teeparandajate ette need hõbepajud, akna alt mets raiuti maha ja soo kuivatati. Enne seda kui eelmisel aastal selle maja maha müüsin oli ta keset karjamaad kurb maadligi hurtsik. Ma ei tea mis inimesi vaevab, miks puud ei saa kasvada. Miks põõsad tuleb lõigata lollakalt pöetuks, miks hekk peab olema joonlaua tasane. Minu arust pöetud põõsad ei ole ilusad. Ja pole üldse õigus neil, kes ütlevad, et targem annab järele.

Tule, sukeldume pildi sisse :)

On mitmeid muinasjutte, kui kangelane astub pildiraamist sisse ja on imelises maailmas. Väikestel lastel on kõigile teistele nähtamatuid sõpru ja mängukaaslasi, aga hiljem muinasjutud unustatakse ja maailm minetab oma võlu. Võibolla sellepärast ka siis igasuguste meelt mõjutavate ainete soosing.

Väikese tüdrukuna oli minu voodi jalutsis suur maast laeni krohvitud külgedega ahi. Ja mina nägin seal alati midagi. Olenevalt päevast võis seal olla midagi naljakat, aga mõnikord oli ka hirmsaid lõustu. Kord, mäletan pidin koguni otsima naela, et kraapida laiali koletis. Täiskasvanuna meil vannitoas oli mummuline vakstu ja kui seda pikalt vaadata, siis mummud muutusid ja tasane sein võttis ruumilisuse mulje. Ja selline mäng jätkus tihti ja ornamentide vaatamisega sai end tihti lõbustatud.

Eelmisel nädalal läbis blogi maailma keerlev tüdruk. Mõni nägi teda keerlemas päripäeva, teine vastupäeva, mõned said ta keerlema nii nagu tahtsid, koguni poolpööretega. Muide mina ka ja siis meenus, et see ju toimus sama moodi kui pildi sisse minek. Tuli lihtsalt vaadata pildi läbi, sinna taha. Mul kuskil on koguni raamat, kus hulgaliselt pilte, aga kuna ei leidnud siis läksin netti otsima. Ja voilaa, leidsingi. Üks neid lehekülgi on siin Lõbutsege.

Eile probleeme bloggeris...

Mõtlesin teha postituse ja ei õnnestunud. Peale seda kui olin riputamassa pilti siia, kadus kõik ja ükskõik mis moodi ka ei oleks üritanud, omale lehele enam ei saanud. Õnneks täna siiani on kõik korras.

Sokirindel on minemas teab mitmeteistkümnes paar. Ja tänane hommikuleht kirjutab Tampere kodututest. Neid pidi siin olema viissada. Ja siiski olen mina sel arvamusel, et see kes siin on kodutu on selles ka mingilmääral ise süüdi. Aga noh kerge on minna süüdistama. Me inimesed oleme nii erinevad ja kas see kes on nõrgem on kohe süüdi selles et ta seda on. Kõik ei saa olla tugevad ja vaprad.

Olin läinud aega teenima....

.... Soome armeesse täna öösel - unes. Pagana segane lugu. Kuidagi painav. Kaks korda ärkasin, käisin köögis vett joomas, läksin voodisse ja nägin sama und aina edasi. Mulle ei meeldinud, eraldi tuba ei olnud, kõik ühes suures toas. Igalpool oli vaja koguda mingeid märkmeid nagu orienteerimis jooksus. Mingid lollakad trepid. Kui ärkvel olin otsustasin, et näen parem puhkust mererannas, aga veel ei ole väljamõeldud kuidas näha und tellimise peale. Kõige rohkem mind vaevas mõte, miks ma küll sinna olin vabatahtlikult läinud.

Ärkasin väsinult ja uimaselt. Murdsin pool päeva pead, mis assotsiatsioon küll sellise une tekitas. Kas olen end taas vabatahtlikult kuhugi jamasse sokutamas ja see oli omamoodi enneuni? Ei tea, vähemalt praegu on elu nagu eriti vaikselt edasi voolamas. Või oli see sellest kui eile hommikul totralt ärritusin mehe töö otsingule. Juba peaaegu 2 ja pool aastat ta iga päev avab riikliku tööbüroo lehekülje ja nendib, et ei ole taaski midagi. Loomulikult ei ole kui nende firma oli ainus siin piirkonnas ja see läks pankrotti. Midagi muud kui seda sama tööd mida ta tegi 35 aastat ta ei otsigi. Noh minu arust see on silmakirjalik otsing. Sest ega ta tegelikult ju mingit tööd isegi ei taha. 10 päeva pärast läheb töötuspensionile. Teisalt taas võibolla on see tema viis olla üle sellest et ta töötuks jäi.

Muidugi võib minu reaktsioon olla see, et kui ta oli tööl ja mina kodus, siis oli minul oma aeg. Nüüd oleme kogu aeg koos ja lisaks pärast seda kui tema arvutit kasutama hakkas (nett ja mängud ) on ta tulnud minu liivakasti, ei kõlba ju teda alati ära ka kamandada, kui tahaks posti lugeda ja netis uudiseid vaadata.

Hakkama ikka sain :)

1. Kas sa said nime kellegi järgi?

Usun, et minu tädi tundis kedagi sama nimelist, ise ei tunne ühtegi, aga kui matsin ämma, siis tema hauaplatsi vastas oli minu mineline. Vaene ämm, isegi surres ei saanud minust lahti.

2. Millal viimati nutsid?

Viimast korda ei tulegi nüüd meelde, ilmselt ei olnud see nii meeldejääb. Aga mõned nutud jäävad küll väga kauaks meelde. Nagu näiteks siis kui mees mind minu esimese lapsega koju tõi ja kohe sama taksoga ära merele läks ja mina õnnetu ja abituna koju jäin. Olin ju beebisid näinud kaugelt ja nüüd pidin tulema toime. Abiliseks raamat. Viimane oli paar aastat tagasi kui ……… ja kolasin mööda Helsingit, et mitte enneaega koju tulla ja liigseid küsimusi esile kutsuda.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?

Ei. TPI ajal üritasin alati leida kellegi teise konspekti, millest oleks olnud kergem lugeda eksamiks

4. Mis on su lemmiklõunasöök?

Peenes restoranis, mille keegi teine kinni maksab

5. Kas sul on lapsi?

Kolm vägilast

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?

Ilmselt küll

7. Kas oled tihti sarkastiline?

Tuleb ette.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?

Alles

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?

Mitte kunagi! Aga tahaksin minna sukelduma ja langevarjuga hüppama

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?

Neid ei söö.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?

Ma seon need lahti kui hakkan jalatseid uuesti jalga panema

12. Kas pead end tugevaks?

Parasjagu.

13. Milline on su lemmikjäätis?

Rummirosina

14. Mida märkad inimese juures esimesena?

Meeleolu, kas on sõbralik või midagi muud

15. Roosa või punane?

Punane

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?

Liigset innustumist kõigest

17. Mida igatsed kõige rohkem?

Päikest, rohelust ja merd, mille temperatuur on vähemalt 26 kraadi

18. Millise asja ostsid endale viimati?

Päikese valgust imiteeriva lambi

19. Mida hetkel igatsed?

Et ma oleks juba lennukis ja sõitmas Thaimaale

20. Mida viimati sõid?

3 just küpsetatud pirukat neis 115.st

21. Mida hetkel kuulad?

Telekast tuleb Lost, aga ma neljapäeval juba vaatasin selle

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?

Roheline.

23. Lemmiklõhn?

Maikelluke

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?

Vanema pojaga

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?

Ei jälgi sporti, kui olen sunnitud, siis vist kõige vähem vastumeelt on jalgpall

26. Su juuksevärv?

Tuhkjas pruun

27. Su silmade värv?

Midagi sinise ja halli vahepeal

28. Kas kannad kontaktläätsi?

Mul on prillid, sellised lähedale ja kaugele, kuid hankisin arvuti jaoks erilised

29. Lemmiktoit?

Mulgikapsad

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?

Seiklusfilm

31. Mis filmi viimati vaatasid?

Tegelikult see oli sari Serrano pere, aga eelmisel nädalal käisime vaatamas kinos viimast Harry Potterit

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?

Rohelist

33. Suvi või talv?

Ikka suvi.

34. Kallistused või suudlused?

Pliis mõlemad

35. Lemmikmagustoit?

Jõulune riisipuder mustade ploomide ja rosinasupiga

36. Mis raamatut hetkel loed?

Robertson Davies Viies osaline

37. Mida su hiirematt kujutab?

Ei ole hiirematti

38. Mida viimati telekast vaatasid?

Pirukaid küpsetades jälgisin mingit haledat filmi

39. Lemmikheli?

Vaikus.

40. Rolling Stones või The Beatles?

Beatles

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?

Läänes Mehhikko, lõunas Keenia, idas Maleesia

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?

Ei, viisi koolis pidasin, mati ülesanded tulid ka nagu iseenesest valmis.

43. Kus sa sündisid?

Suure-Jaanis

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?

Aasta algul.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?

Kena oleks kohtuda Tiiu ja Kajaga.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?

Ei tea

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?

Kui siis mees

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?

Kass

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?

See oli juba isegi suur töö, ei pane kellelegi kohustust.

Pühapäev köögis

Juba mitu päeva tagasi otsustain, et on aeg teha taas laar pirukaid. Varsti tuleb Margus koju, saab siis maiustada. Tegin muidugi nii palju, et jätkub ka kaasa võtmiseks. Täna oli lihapirukate järg. Ostsin mitu kilo liha kokku ja seekord sai Mikko olla täidise maitse ekspert. Tavaliselt on see Margus. Tuli välja 115 tk ja natuke jäi täidist järele. Eks tuleb homme teha uus tainas ja kasutada see ära, ülejäänud tainast teha siis kaneelirulle.

Sokirindel on minemas 13.nes paar. Iseenesest on kaks kandidaati. Näib kes siis need saab? Kats täna ütles, et tema kasutab sokke magama minnes, soojendavad külmetavad jalad ja on kergem uinuda. Tegelikult olen ma ju pagana isekas inimene. Kõik soki saajad ju alati kui need jalga panevad, mõtlevad minu peale sooja tundega. Olen ju isekas. :)

Esimene lumi

Ega ta kauaks seekord jää, aga noh märgime ära, hea järgmisel aastal vaadata millal ta siis tuli. Mul on plaanis homme minna jõhvikale. Eks näis kuidas õnnestub.

Hulluda või mitte ???????

Täna algavad Stocal hullud päevad, reklaam tuli juba eelmisel nädalal. See minu reklaami suhtumine on naljakas. Telekast ma keeran teisele kanalile, reklaam lehekesed rändavad postkastist otse prügikasti, aga Stockmanni oma ma loen alati. Põhjuseks ei ole see, et ma oleks klient seal, sest ma olen ka mitme muu keti klient, ja kuigi mujalt tulebki teatavaid rahaühikuid koguni minu arvele ja Stocast ei tule üldse midagi, nende reklaame ma loen, iga kuu ja hulludel päevadel käin ja tavaliselt lolliks end ostan. Kas ma olen mingi shopphoolik - võibolla.

Noorena ma olin pagana põhimõtteline. Neid kes jooksid ehete ja kaltsude järel olid minu meelest viletsamad inimesed. Ja pagana iseseisev tahtsin ka alati olla. Minu suur armastus, kellest hiljem sai minu mees ja laste isa, oli meremees. Nemad muidugi 70:ndatel olid privilegeeritud klass - käisid välismaal, said kõrget palka. Ja mina idioot ei lasknud kunagi endale midagi kinkida või tuua ja koguni kui olime restoranis valisin kõige odavamad asjad. Nii ma ta siis väljakoolitasingi, et pole vaja ega mõtetki mulle midagi kinkida või minust nii väga hoolt kanda - mina saan alati kõigega hakkama. Loll olin.

Seekordses reklaamis oli ihaldatava asjana päikesevalgust imiteeriv lamp. Mitmel aastal olen sellist endale ikka ihaldanud, aga ta pagan maksab palju. Ega ta nüüdki odav ole - 120 eurot. Ja see eesolev pimeduse ja masenduse aeg on alati olnud raske üleelada. Nädalavahetusel tõsi natuke mu otsus hakkas mõranema. Tekkis selline mõte, et kas ma mitte ei ürita selle lambiga ravida hoopis muid asju, hirmu eesoleva vananemise eest, painavat ebakindlust majanduslikus küljes, igatsust tunda ennast pädevana tööl, igatsust kodust lahkunute laste ja kaugel olevate sõbrantside järele. Ja neid asju ju see õnnetu lamp ei suuda ravida.

Ma otsustasin hulludele päevadele mitte minna, aga eile helistas medõde diabeeteskeskusest ja küsis, kas mulle sobib täna kell 16:00 minna tegema testi. Nii et linna ma lähen igal juhul. Näib kas jätkub iseloomu mitte minna hulludele päevadele :)

update: lambid olid lõppenud kui mina sinna jõudsin ja see test näitas, et võrreldes 2 aastat tagasi on asi läinud viletsamaks. Kui eelmisel korral sain 2 km läbimisel tulemuse 104, siis sel korral jäi see 89:ks, mida see siis tähendaski. Sama olukord oli 2000 ja 2001 kui olin tööl ja võtsin kaalus 10 kg juurde. Lohutus oli see, et aeg mis kulus läbimiseks oli 18 min ja 6 sek ja pulss 150, kuigi kõndisin nii kiiresti kui jaksasin. Pump on korras, aga miski on siiski s.tasti.

Että maailma olisi parempi paikka :)

Aamun ajatus

Tee kaikki hyvä minkä voit, kaikin keinoin
mitä voit, kaikilla tavoilla joilla voit,
kaikissa paikoissa joissa voit, kaikkina
aikoina joina voit, kaikille niille joille
voit, niin kauan kuin voit. -John Wesley

Eks ole kenasti öeldud. Proovime siis natukenegi, head esmaspäeva kõigile :)

Loodetavasti selle aasta viimane moos....

Erinevalt mõnest eelmisest aastast olen sel aastal olnud laisk moosikeetja. Kuidagi nagu ei tule peale moosikeetmismeeleolu. Aga need rohelised tomatid tuli kuidagi ärakasutada. Üleeile siis proovisin kahte eri retsepti ja täna läheb kolmas. Need eelmised olid siis äädikaga, paprikaga ja täna sidruniga. Väga hästi need tarretuvad, niiet peaaegu tarretist olen saanud. Ja ime küll väga hea maitsega ka on.
Eile pistsin posti kolm pakikest. Teele läks siis 5 paari villaseid sokke. Tegemisel on siis kümnes paar ja see tuleb emale. Omal ajal jõulukingituseks saime vanaemadelt alati sokke ja kindaid. Ise küll vanaema veel ei ole ja teab millal sellesse ausse tõstetakse, aga sokikudumise vaim tuli juba 2 aastat tagasi peale.
Selle nädalavahetuse olen Lahtis, seal on a/ü seminar teemal "Mielipiteet perustellusti ja kritiikki asiallisesti". Koolitused on muidugi kena lugu, aga eks enam kui koolitus, minule meeldib kohata vanu tuttavaid ja ka uusi inimesi, olla kodust ära ja lõõgastuda. Ma muidugi tean, et ka kodus siin siis lõõgastatakse ja see enam nii kena ei ole, sest selle tagajärjed kestavad halvemal juhul pikale järgmisse nädalasse, aga las olla. Igaühele oma.

Pesin täna kasvuhoonet...

... ja mõtisklesin selle aasta tomatisaagist. Kaks pesukausitäit rohelisi. Mõned üksikud punased. Ei hääppöinen ütleks soomlane, mis tõlgituna tähendaks, et viletsa võitu. Põhjused on ju iseenesest selged.

- Nagu laste tegemist nii ka tomatikasvatust tuleb alustada õigel ajal. Juulis istutatavatelt taimedelt ei saa korraliku saaki isegi mitte kasvuhoones, ega eriti mitte nii viletsa suve jooksul kui meil nüüd oli.
- Teine oluline viga oli see, et neid oli palju minu väikese kasvuhoone kohta. 10 tomatit ja 4 paprikat kuuel ruutmeetril ei ole lähedalgi õigele kasvutihedusele. Taas minu lollus, kui need taimed olid algul nii väikesed. Aga erinevalt lastekasvatusest tomateid meetri pikkustena enam ümber ei istuta isegi kui oleks suurem kasvuhoone olemas. Pealegi selline ümberistutus ei ole vist hea mõte ka lastekasvatuses, kuigi ka sellega olen hakkama saanud.

Õnneks aianduses võib vigadest õppida ja järgmisel aastal teha asju paremini, aga kui elu on valesti elatud on vigu märksa raskem parandada ja uuesti alustada ka nagu ei õnnestu, võib muuta vaid suunda.

Paljastusi teleka rindelt ...

... kas ja millised telesaated on saanud teid sõltuvaks. Kunagi väga ammu vaatasin Dallast, järgmisel päeval suitsupausil siis arutati ja vaeti neid. Aga nüüd. Palju aastaid tõesti jälgisin neid Kauniit ja rohkeat, aga juba ammu kadus huvi. Nüüdsel ajal vaatan nädalavahetusel Serranon perhe, esmaspäeviti Francon aika - näin sen koimme (Cuéntame cómo pasó) , C.S.I. kui peale sattun, teisipäeviti Pako, neljapäeviti Lost (K15) . Need on need mida meelsasti vaatan, aga ega ma nende pärast midagi tegemata või minemata ei jäta.

Rikkus või needus

Minu vanaemal oli 7 last, minul on 3. Mina ise olen oma ema ainus. Mingil määral olen alati olnud kade nendele perekondadele kus olid õed-vennad. Võibolla sellest ka minu üksinduse tunnetus, pealegi kui minu emal ei olnud minu jaoks kunagi aega ega hellust. Noh tema on juba selline inimene, kes kiindus tõeliselt alles minu lastesse. Aga nüüd ei ole arutlus sellest vaid õdede-vendade vahelisest kadedusest ja mitte mõistmisest.

Kuna mul polnud kunagi vaja midagi jagada, tegelikult ju polnudki midagi jagada ja kõik kohustused olid suunatud ainult minule, siis tundub mulle naljakas kemplemine ja riidlemine ühe pere laste vahel. Üksiku lapsena olen endale "adopteerinud vendadeks, õdedeks" tädi- ja onude lapsi. Ja muidugi sellistes suhted rajanevad sõprusel. Aga sama pere lapsed? Liigagi tihti on nähtud eriti rumalaid ja tigedaid tülisid pärandi jagamisel. Minu mehe ema suri 13 aastat tagasi ja tema üks vendadest ei ole pärast seda isegi oma ema hauale tulnud. Kuigi tema sai kõige suurema osa ema pärandist. Ja ka muidu. Mäletan kuidas ühe pere keskmine poeg vanemale ütles, sina olid ema lemmik, .... oli isa lemmik ja mind keskmisena unustati täiesti, sina läksid linna kooli ja mina pidin tegema kõik tööd. Ja see oli täiskasvanud mees, kes nii ütles. Üks teine sõbratar taas kaebas, et tema vanem vend veel praegugi kamandab teda, kuigi ta on juba ise vanaema.

Mis on selliste suhete taga. Kas vanemad on tõesti soosinud mõnd last või on lastel miskipärast tulnud selline kujutlus, mis ei ole õige. Ise olen alati üritanud oma lastele sisendada seda, et minu jaoks on nad kõik ääretult armsad ja kui ma mõnikord aitan ühte, siis see ei tähenda, et ma neid teisi armastaksin vähem. Lihtsalt elus inimesed ei tule toime võrdselt hästi ja ema alati aitab seda, kel on raskusi. Ja minu kõige suurem soov on, et kui kunagi mind enam ei ole, siis minu lapsed aitaksid üksteist ja hoiaksid kokku, mitte ei laseks kunagi mingi asjal tulla nende vahele.

Heateod makstakse kätte ...

... tegelikult pole siin küll tegemist mingite heategudega vaid lihtsalt inimliku suhtumisega ja kui ise üritad alati mõelda poolt ja vastu ja suhtuda inimestesse sõbralikult, aidata kui vaja, toetada nii või teisiti ja siis saad vastu "mine minema, ma vihkan sind", siis võtab ikka külmaks küll. See, et ütleja oli täis kui tinajuss ei tee asja kergemaks, purjuspeaga öeldaksegi seda, mis hinges vaevab ja mida mõistus varjab. Noh ma tean, lein ja puha, aga see ei olnud esimene kord. Miks ? See on küsimus, mis on mind siis vaevanud viimased 48 tundi. Esimese ropsuga mõtlesin, et ok, mina oma jalga sinna majja enam ei tõsta. Aga siiski ma pean endale selgeks mõtlema - miks ta nii ütles.

- Elades siin soomlaste keskel olen aru saanud, et erinevalt eestlastest neile on ülimalt parim kõik, mis kannab soomlase pitserit. Mina olen võõras, kuigi ema suguvõsa on siit, mina olen sündinud mujal ja jään igavesti neile võõraks. Võõra kohta võib olla külalislahke, aga võõras ei saa kunagi omaks.

- Soomlased suhtuvad erimoodi haridusse. Meil keskkooli lõpetaja on keskkooli lõpetaja ja kõik. Vähemalt 67 kui mina lõpetasin - kingitusi ei saanud ja pidu ei tehtud. Mamps tõsi aktusele tuli ja oma aiast paar pojengiõit tõi. Siin on lugu hoopis teine. Ylioppilasjuhlat on mõnikord vägevamad kui teise pulmad. Ülikooli lõpetajad on omaette klass. Ja mina olen siinsete paberite järgi dip. insener.

- Naiste suhtumine alkoholisse. Naised üritavad olla võrdväärsed meestega ja seda ka joomise osas. Aga mina ei joo. Ja siin esiteks ei ole küsimus minu tahtes vaid mul lihtsalt on mingi geen puudu või üle, aga alkoholist ei tekki pisimatki naudingu sarnast tunnet, hakkab lihtsalt paha. Maitse osas meeldivad mulle mõnedki liköörid, veinid või vermutid, aga 100 g kangemat või paar klaasi veini õhtu jooksul on absoluutne piir. Ja sedagi pean jagama pika aja peale.

Mida siis teha seltskonnas kus kõik tõmbavad torud kiiresti täis, mõni kord ma otsin mõne raamatu või vaatan telekat. Eelmisel nädala vahetusel oli mul kaasas minu kudumise töö. Sõrmed käisid, aga ma sain vajadusel ühineda vestlusse. Ma olin kogu aeg äärmiselt rahulik ja sõbralik kuni pereema saavutas sellise doosi, kus ta ütles välja mis ta must mõtleb. Kui ma nüüd üritan tema saabastesse pugeda, siis ilmselt ta tajus vastuolu: ühelt poolt ta pidas mind endast viletsamaks inimeseks, kuna ma olen võõras; teiselt poolt miski asi riivas tema meelt ja minu käitumine ilmselt näitas et ma üldse ei pea ennast viletsamaks, vaid vastupidi.

Ja mina olin ainult sõbralik nagu ma alati olen.