On mitmeid muinasjutte, kui kangelane astub pildiraamist sisse ja on imelises maailmas. Väikestel lastel on kõigile teistele nähtamatuid sõpru ja mängukaaslasi, aga hiljem muinasjutud unustatakse ja maailm minetab oma võlu. Võibolla sellepärast ka siis igasuguste meelt mõjutavate ainete soosing.
Väikese tüdrukuna oli minu voodi jalutsis suur maast laeni krohvitud külgedega ahi. Ja mina nägin seal alati midagi. Olenevalt päevast võis seal olla midagi naljakat, aga mõnikord oli ka hirmsaid lõustu. Kord, mäletan pidin koguni otsima naela, et kraapida laiali koletis. Täiskasvanuna meil vannitoas oli mummuline vakstu ja kui seda pikalt vaadata, siis mummud muutusid ja tasane sein võttis ruumilisuse mulje. Ja selline mäng jätkus tihti ja ornamentide vaatamisega sai end tihti lõbustatud.
Eelmisel nädalal läbis blogi maailma keerlev tüdruk. Mõni nägi teda keerlemas päripäeva, teine vastupäeva, mõned said ta keerlema nii nagu tahtsid, koguni poolpööretega. Muide mina ka ja siis meenus, et see ju toimus sama moodi kui pildi sisse minek. Tuli lihtsalt vaadata pildi läbi, sinna taha. Mul kuskil on koguni raamat, kus hulgaliselt pilte, aga kuna ei leidnud siis läksin netti otsima. Ja voilaa, leidsingi. Üks neid lehekülgi on siin Lõbutsege.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar