.... Soome armeesse täna öösel - unes. Pagana segane lugu. Kuidagi painav. Kaks korda ärkasin, käisin köögis vett joomas, läksin voodisse ja nägin sama und aina edasi. Mulle ei meeldinud, eraldi tuba ei olnud, kõik ühes suures toas. Igalpool oli vaja koguda mingeid märkmeid nagu orienteerimis jooksus. Mingid lollakad trepid. Kui ärkvel olin otsustasin, et näen parem puhkust mererannas, aga veel ei ole väljamõeldud kuidas näha und tellimise peale. Kõige rohkem mind vaevas mõte, miks ma küll sinna olin vabatahtlikult läinud.
Ärkasin väsinult ja uimaselt. Murdsin pool päeva pead, mis assotsiatsioon küll sellise une tekitas. Kas olen end taas vabatahtlikult kuhugi jamasse sokutamas ja see oli omamoodi enneuni? Ei tea, vähemalt praegu on elu nagu eriti vaikselt edasi voolamas. Või oli see sellest kui eile hommikul totralt ärritusin mehe töö otsingule. Juba peaaegu 2 ja pool aastat ta iga päev avab riikliku tööbüroo lehekülje ja nendib, et ei ole taaski midagi. Loomulikult ei ole kui nende firma oli ainus siin piirkonnas ja see läks pankrotti. Midagi muud kui seda sama tööd mida ta tegi 35 aastat ta ei otsigi. Noh minu arust see on silmakirjalik otsing. Sest ega ta tegelikult ju mingit tööd isegi ei taha. 10 päeva pärast läheb töötuspensionile. Teisalt taas võibolla on see tema viis olla üle sellest et ta töötuks jäi.
Muidugi võib minu reaktsioon olla see, et kui ta oli tööl ja mina kodus, siis oli minul oma aeg. Nüüd oleme kogu aeg koos ja lisaks pärast seda kui tema arvutit kasutama hakkas (nett ja mängud ) on ta tulnud minu liivakasti, ei kõlba ju teda alati ära ka kamandada, kui tahaks posti lugeda ja netis uudiseid vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar