... tegelikult pole siin küll tegemist mingite heategudega vaid lihtsalt inimliku suhtumisega ja kui ise üritad alati mõelda poolt ja vastu ja suhtuda inimestesse sõbralikult, aidata kui vaja, toetada nii või teisiti ja siis saad vastu "mine minema, ma vihkan sind", siis võtab ikka külmaks küll. See, et ütleja oli täis kui tinajuss ei tee asja kergemaks, purjuspeaga öeldaksegi seda, mis hinges vaevab ja mida mõistus varjab. Noh ma tean, lein ja puha, aga see ei olnud esimene kord. Miks ? See on küsimus, mis on mind siis vaevanud viimased 48 tundi. Esimese ropsuga mõtlesin, et ok, mina oma jalga sinna majja enam ei tõsta. Aga siiski ma pean endale selgeks mõtlema - miks ta nii ütles.
- Elades siin soomlaste keskel olen aru saanud, et erinevalt eestlastest neile on ülimalt parim kõik, mis kannab soomlase pitserit. Mina olen võõras, kuigi ema suguvõsa on siit, mina olen sündinud mujal ja jään igavesti neile võõraks. Võõra kohta võib olla külalislahke, aga võõras ei saa kunagi omaks.
- Soomlased suhtuvad erimoodi haridusse. Meil keskkooli lõpetaja on keskkooli lõpetaja ja kõik. Vähemalt 67 kui mina lõpetasin - kingitusi ei saanud ja pidu ei tehtud. Mamps tõsi aktusele tuli ja oma aiast paar pojengiõit tõi. Siin on lugu hoopis teine. Ylioppilasjuhlat on mõnikord vägevamad kui teise pulmad. Ülikooli lõpetajad on omaette klass. Ja mina olen siinsete paberite järgi dip. insener.
- Naiste suhtumine alkoholisse. Naised üritavad olla võrdväärsed meestega ja seda ka joomise osas. Aga mina ei joo. Ja siin esiteks ei ole küsimus minu tahtes vaid mul lihtsalt on mingi geen puudu või üle, aga alkoholist ei tekki pisimatki naudingu sarnast tunnet, hakkab lihtsalt paha. Maitse osas meeldivad mulle mõnedki liköörid, veinid või vermutid, aga 100 g kangemat või paar klaasi veini õhtu jooksul on absoluutne piir. Ja sedagi pean jagama pika aja peale.
Mida siis teha seltskonnas kus kõik tõmbavad torud kiiresti täis, mõni kord ma otsin mõne raamatu või vaatan telekat. Eelmisel nädala vahetusel oli mul kaasas minu kudumise töö. Sõrmed käisid, aga ma sain vajadusel ühineda vestlusse. Ma olin kogu aeg äärmiselt rahulik ja sõbralik kuni pereema saavutas sellise doosi, kus ta ütles välja mis ta must mõtleb. Kui ma nüüd üritan tema saabastesse pugeda, siis ilmselt ta tajus vastuolu: ühelt poolt ta pidas mind endast viletsamaks inimeseks, kuna ma olen võõras; teiselt poolt miski asi riivas tema meelt ja minu käitumine ilmselt näitas et ma üldse ei pea ennast viletsamaks, vaid vastupidi.
Ja mina olin ainult sõbralik nagu ma alati olen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar