Minu vanaemal oli 7 last, minul on 3. Mina ise olen oma ema ainus. Mingil määral olen alati olnud kade nendele perekondadele kus olid õed-vennad. Võibolla sellest ka minu üksinduse tunnetus, pealegi kui minu emal ei olnud minu jaoks kunagi aega ega hellust. Noh tema on juba selline inimene, kes kiindus tõeliselt alles minu lastesse. Aga nüüd ei ole arutlus sellest vaid õdede-vendade vahelisest kadedusest ja mitte mõistmisest.
Kuna mul polnud kunagi vaja midagi jagada, tegelikult ju polnudki midagi jagada ja kõik kohustused olid suunatud ainult minule, siis tundub mulle naljakas kemplemine ja riidlemine ühe pere laste vahel. Üksiku lapsena olen endale "adopteerinud vendadeks, õdedeks" tädi- ja onude lapsi. Ja muidugi sellistes suhted rajanevad sõprusel. Aga sama pere lapsed? Liigagi tihti on nähtud eriti rumalaid ja tigedaid tülisid pärandi jagamisel. Minu mehe ema suri 13 aastat tagasi ja tema üks vendadest ei ole pärast seda isegi oma ema hauale tulnud. Kuigi tema sai kõige suurema osa ema pärandist. Ja ka muidu. Mäletan kuidas ühe pere keskmine poeg vanemale ütles, sina olid ema lemmik, .... oli isa lemmik ja mind keskmisena unustati täiesti, sina läksid linna kooli ja mina pidin tegema kõik tööd. Ja see oli täiskasvanud mees, kes nii ütles. Üks teine sõbratar taas kaebas, et tema vanem vend veel praegugi kamandab teda, kuigi ta on juba ise vanaema.
Mis on selliste suhete taga. Kas vanemad on tõesti soosinud mõnd last või on lastel miskipärast tulnud selline kujutlus, mis ei ole õige. Ise olen alati üritanud oma lastele sisendada seda, et minu jaoks on nad kõik ääretult armsad ja kui ma mõnikord aitan ühte, siis see ei tähenda, et ma neid teisi armastaksin vähem. Lihtsalt elus inimesed ei tule toime võrdselt hästi ja ema alati aitab seda, kel on raskusi. Ja minu kõige suurem soov on, et kui kunagi mind enam ei ole, siis minu lapsed aitaksid üksteist ja hoiaksid kokku, mitte ei laseks kunagi mingi asjal tulla nende vahele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar