Me läksime lahku kuskil Narva mnt kandis. Ma kutsusin sõbrantse kuskile kohvikusse hommikusöögile, aga nemad lõid käega ja läksid naerdes teises suunas. Ma pidin minema koju, aga ma ei leidnud õiget peatust. Sebisin siia ja sinna, ei, vale. Järsku ma sain aru, et ma ei tea, kus on minu kodu. Astusin sisse kuskile kohvikusse ja vestlesin seal kellegagi. Minult küsiti, kes ma olen ja ma ei teadnud. Olin täielikus ahastuses. Kuidas ma leian koju kui ma isegi ei tea kes ma olen. Üritasin tuletada meelde milline on minu köök, sest oli tunne, et mulle meeldib olla köögis. Aga kõigi ponnistuste peale tuli meelde, et kunagi on olnud korter Õismäel, aga enam ei ole.
Mul ei olnud mingeid pabereid, aga ma leidsin taskust mobiili ja ma teadsin et mul on poeg Tiit, kelle number on seal ja ma võin talle helistada ja küsida, kes ma olen ja kus on minu kodu. Aga mul oli piinlik. Siiski ma helistasin. Ta vastas ja küsis, kuidas Urmasel läheb ja kas viisime juba Marguse Joensuusse. Ja siis mulle meenus, kes ma olen ja kus on see väike maja, mis on minu kodu. Ja ma ärkasin. Ma olin Joensuus, Marguse toas. Mul oli hea meel, et ma enne ärkamist sain teada, kes ma olen. Ma olen kolme poja ema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar