.... mida teha, mille nimel elada ...

Ilmselt mitmedki minu ealised naised esitavad endale selle küsimuse. Lapsed on suureks kasvatatud, nad on juba läinud või minemas kodust. Loonud või loomas oma kodu, kuhu sina tuled külalisena. Siis kui kutsutakse. Noh mina konkreetselt lähen ka ilma kutsumatta, aga ikkagi. Nüüd kuuekümnele lähenedes oleks vaja leida mingi uus eesmärk elule.

Kui nüüd endast rääkida, siis esimesed 20 + läks minu kujunemisele, selleks kes olen. Järgmised 20 elukaaslase leidmisele ja laste sünnitamisele ja ülejäänud aeg laste kasvatamisele ja nende saatmisele eluteele. Lapsed olid minu elu kõige tähtsam saavutus ja kõikides prioriteetides alati esikohal. See ei tähenda, et ma nad ära oleks hellitanud, ma olen olnud üsnagi kõva käega ja karm ema. Nüüd ka noorem, armee käinuna on minemas kodust kaugele õppima. On minemas oma ellu.

Kats küsis siin ükspäev, miks sa sinna Hispaaniasse palverännakule tahad minna. Ma arvan, et otsima elumõtet.

Inimene vajab vaheldust

Kuna see suvi on meil siin olnud suhteliselt vihmane, tuuline ja külm ei ole pääsenud järvele rohkem kui korra ja sedagi peaaegu kogemata, noh ja Põltsamaal käisin siis jões. Täna siis pärast puhkust, aga siin suurem osa inimesi tuli puhkuselt ja ka meie ujula avati taas pärast 4 nädalast pausi. Nii ma siis sammukesed seadsingi hommikul sinna.

Üle pika aja oli taas mõnus, see on selline omamoodi mediteeriv tegevus. Nagu eespool mitmel korral olen maininud, siis mina mingi kiirusrekordite sooritaja ei ole, ka ujumises kehtib sama. Läheb aega mis läheb, aga ka täna enne järele ei jätnud kui 20 ringi, ehk 1 km oli tehtud. Mõtlesin siis, meie Tiit on nagu kotkas - ikka ükskõik millised tiivad saab nii kõrgustesse pürgib. Mina olen selline kahepaikne, mulle sobib maa ja ka vesi. Lennukiga sõitmine on muidugi tore ja saab kaifida, aga tavaelu on ikka maa ja veega seotud.

Kui kiiresti võib jääda sõltuvusse ???????

Olen lugenud, et mõnest narkotsist piisab ühekordsest proovimisest. Omal ajal läks mul üks pakk BT ja minust sai suitsetaja ja kuigi ei ole 13 aastat kordagi proovinud, olen kindel, et üks sigaret ja nagu poleks vahepealset aega olnudki. Sellepärast Kuubas olles ei julgenudki proovida mis maitsega need kuuba sigarid siis on. Aga alkohooliga vist nii kiiresti need asjad ei arene. Kaks nädalat seal samas õhtust tipsutamist ja ei midagi, nii ruttu see siis ei hakka külge.

Aga eile, ma olin otsustanud, et hommikust kepikõndi ei tee ja me läheme üsna pea metsa seenele. Ärkan nagu tavaliselt pool seitse, ja nagu midagi on puudu. Sebin ja toimetan, mees loeb tavakohast hommikulehte, aga mina nagu sipelgad püksis. Õnneks leidsin, et külmikus pole piima, oli põhjust minna 1 km kaugusele poodi. Seega tegin sellest järeldused. Ma olen jäänud sõltuvusse hommikustest 2 - 3 tunnistest retkedest. Kõik oleks ju kena, aga mu jalad kahjuks ei ole minuga nõus, nende arust liiga kiiresti võtsin sellise programmi omaks. Kui siis sellest Margusele rääkisin oli reaktsioon järgmine "Äiti sinä olet adrenaliini koukussa". Vaat sul säh.

Urmase sünnipäev

Sünnipäeva sangar ja Liisu, tema armas naine.
Vennad
Perenaine
Üks mõistlikuimaid pilte Margusest. Tõsi teravust jääb puudu.

Ennustati vihmast juulikuud...

... ja seda ta siis ka on. Iga päev sajab, mõni päev rohkem, teine kord vähem. Taevas on hall ja tujugi siis alati vajumas kuhugi .... Õnneks hommikuti vara ei saja. Saan siis tehtud oma kepikõnni. Seeni olen ka nii palju oma raja äärest leidnud, et täna mees kes muidu on kõva seenesõber, mainis, et ega igapäev ka seenkaste nii väga hea ei ole. Häbitu selline :). Siiani olen käinud tossudega, aga nüüd hakkab saama selgeks, miks looduses liikujad kasutavad matkasaapaid. Tunnine jalutuskäik kasvõi paar kordagi päevas pole midagi, aga kahe, kolme tunnised annavad tunda. Mõtlesin siis otsida üles oma saapad ja mis ilmnes - mees oli need minema visanud. Kui siis küsisin miks, oli vastus "aga need olid katki ja sa ju ostsid uued". Aga uued on liiga soojad, täna siis panin need jalga ja pärast oli selline tunne, nagu oleks jalad ahjus. Talvel pole viga 15 - 20 kraadi pakast ja jalad on kenasti soojad, aga praegu ei sobi. Need vanad olid nii hõredaks kulunud ja siiski tugesid ideaalselt jalga. Vaat sellised need on need mööda ja vastu käimised.

Eksisin alla 2 km kodust :)

Ligi paarkümmend aastat tagasi kui siia kolisin, liikusime Mikkoga palju ringi jalgsi, et tundma õppida meie linna ja selle ümbrust. Tampere on kahe järve kaisus ja meenutab keskelt kokku pigistatud piklikku õhupalli, ida lääne suunas. Põhja pool on Näsijärv ja lõuna pool Pühajärv. Meie elame lääne Tamperes, linnajaos nimega Ikuri. Meist põhja jääb Ylöjärvi nimeline vald ja lõunapoole Nokia, jah too sama Nokia. Kui siis sean sammud kepikõnnile, lähen tavaliselt põhjapoole kuna lõunapool on kiirtee nr. 3 ehitused. Võib öelda et peaaegu kodutänavalt sattume kiirteele ja Helsingi poole kimama, või siis teisele poole Vaasa.

Väga hea asi on see, et meil on siin palju jalgratta ja terviseradasid, kuhu talvel tehakse suusarajad. Sel kevadel üsna meie lähedalt tehti siis taas uus "kevyenliikenteen väylä", selline kõndimise ja jalgratta tee. Noh ma siis täna otsustasin minna seda uurima. Nagu alati uus marsruut tundub pikemana kui tegelikult ja selle teine ots viis välja sinna kust käisime paar aastat tagasi mustsõstraid korjamas. Aga siis me läksime hoopis teist kaudu ja autoga. Minu mäletamist mööda sõitsime sinna ikka paras jagu. Sama teed tagasi ei tahtnud tulla, hakkasin siis Ylöjärvelt suuna järgi ringiga tagasi tulema. Tänavad ristlesid ja põiklesid ja umbes tunni pärast tuli tunnistada et mul ei olnud aimugi kus olen ja kui pikk maa veel on tulla, enne kui jõuan tuttavasse piirkonda. Lisaks hakkas hommikune kohv ka väljapääsu otsima, metsas hea, otsid tiheda põõsa või suure kivi ja niks, naks asi korras, aga linna tänaval, individuaalelamu rajoonis, pole kohvikuid ega baare, kuhu põigata. Kui siis olukord juba näitas nii lootusetu, et olin valmis minema mõnda majja sisse, tulin oma tuttavale terviserajale ja umbes paarsada meetrit sellest kohast eemal kus ma sellele uuele rajale läksin. Milline kergendus, ma polnudki enam eksinud.

Sa oled surnud ja siis .... mis saab edasi ?????????

Ühed väidavad, et kui aga usud Jumalat lähed taevasse ja muu selline roosa mannavahu elu. Kui ei usu, kobi aga põrgusse katlasse keema. Ja üldse pole oluline kuidas oma elu oled elanud, kui aga enne kõik andeks palud oled päästetud. Võib-olla kuni 10 aastaseni ka mina uskusin seda.

Teised väidavad, et kui aga teed järjest heategusid sünnid aga uuesti ja paremasse ellu kuni lõpuks saavutad nirvaana, mida see siis tähendabki. Noh sellesse ma vist ka uskusin kuni viiekümneseni välja.

Nüüd ma siiski arvan, et kõik mis on, on praegu. Nii taevas kui põrgu ja nirvaana takka pihta. Aga inimene ju tahab olla surematu, või mingil kombel jätkuda. Tegelikult muidugi sureb meie kehaga ära kõik mis on mina, aga see mida me oleme teinud, saavutanud jääb alles. Ja kõik me oma elu jooksul ju loome midagi. Kui mitte muud siis mälestusi. Ja mälestustes me elame edasi. Mõned kauem, teised vähem. Samuti elab edasi mingi osa meist meie lastes. Mäletan, et minu mees kord ütles meie pisipoja kohta "no vaata nüüd teda, täitsa ämma nägu". Seega kuigi me ei ole surematud, me oleme seda.

Matused ja mõtisklused elust, leinast...

Eile olid siis Jaana matused. Mulle jäi kogu tseremooniast ja kohast selline soe tunne. Surnuaed, kuhu ta maeti on meie linna kaunim ja ka suurim, võib öelda suisa kesklinnas. Ma varem ei olnud kohanud tema pereliikmeid, aga noh tööl ikka millest me naised räägime kui oma lastest ja meestest ja probleemidest. Meid töölt oli kolm, seega ei olnud nii orb olemine. Jaana oli oma pere poolt armastatud ja kõik rääkisid temast suure soojusega. See ei olnud selline halamise vaid pigem naeratused läbi pisarate. Suuri raskeid pärgi ei olnud, sest need ei ole siin üldse moes, kuid lille kimbud olid kaunid, valge, õrnlilla, sinine olid põhivärvidena, ühesõnaga pastelsed toonid. Pastor oli naine, samuti orelit mängis noor tüdruk. Teenistus oli väga südamlik. Pärast seda viidi lilled hauapaigale, kuhu ka tema urn tuleb nädala pärast.

Mina algselt ei pidanud minema peiepeole, meil seda nimetatakse "muistotilaisuus". Seal siis pakutakse tavaliselt kohvi ja kõrvast. Ja natuke vabamas vormis peielised vestlevad. Ka seal lauldi paar laulu kirikulauluraamatust. Jaana isa tutvustas siis peielisi omavahel ja loeti ette mälestuskaardid. Sealt sain siis teada, et Jaanal oleks olnud võimalik elu pikendada neli viis aastat, aga see oleks tähendanud suurema osa ajast haiglas, voolikutes, tugevate ravimite mõju all viibimist. Tema olla deklareerinud "Vihanneksiksi en rupea, enkä letkuissa suostu elämään", (mina teeksin täpselt samuti), kuigi ega ta pere täielikult teda toetanud, eriti mees.

Täna kepikõnnil mõtlesin, et me inimesed oleme ääretult isekad. Kui meile kallis inimene lahkub, siis me halame ja süüdistame kõiki maa ja taeva vahel, selle asemel, et olekime õnnelikud, et saatus andis meile võimaluse veeta aega suurepärase inimesega. Mõnikord halame, et õnn oli nii lühike kõigest ... , või teisel juhul ... me veetsime aastakümneid ja nüüd ta on läinud ... Kuidagi ei taha me alluda paratamatusele, igatsus on ise asi, aga elu läheb edasi.

Oma eluteel me kohtame inimesi, õppigem andma neile armastust siis kui nad on meie kõrval ja mäletagem neid siis kui neid enam ei ole.

Kas muutud printsessiks kui sind suudlen ?

Mitme korruselises majas ilmselt sellist juttu ei toimu, nagu meil eile südaööl. Minul oli järjekordse mustikapiruka tegemine pooleli ja Margus veetis aega arvuti taga. Lõpuks otsustas minna alla magama ja tuli 5 min pärast tagasi ja kirjeldas oma seiklusi. Tema läinud siis tuppa ja järsku kuuleb plärts, plärts. Kuna oli üksi siis tundusid need hääled väga imelikud. Pani siis lambi põlema ja mida näeb, vaibalt vaatab vastu täiesti tavaline konn, vaatab ja siis taas hüppab. Noh oli siis tõeline konna jaht ja taas õue ta viidi. Aga kui mõelda - konn toas. Taga uks oli küll lahti, aga on ju sealt 5 trepiastet ja vahepeal oli veel uks, milles on küll kassi ava. Minu arust see oli nõiutud printsess. Noh tavaline konn ei tule ju tuppa. Aga kuna hommikul majas ühtegi printsessi ei olnud, siis ta teda ka ei suudelnud. Kahju.

Õnnitlused

Täna on kaks tähtpäeva. Esiteks on Urmase ja Liisa 3. pulmaaastapäev ja minu ex ämma 83 sünnipäev. Palju õnne teile.

Tõsi Urksi tabas öösel kohutav hambavalu ja ämma tervis pole ka just kõige parem, ta on haiglas, aga ei midagi väga tõsist. Selle kuu sees pidi koju taas saama. Ja selline see elu on.

Kuni kõik korras, ei mõtle keegi suurt midagi tervise peale. Siis kui aastaid koguneb ja kõiksugu hädad tulevad, on asi naljast kaugel. Kord kui käisin siin arsti juures, ei mäleta mis mind vaevas, aga mingi valuga asi oli, kordas arst seda vana nalja. "Kui oled üle 50:ne ja ärgates ei valuta kuskilt, võid olla kindel, sa oled surnud ja ...."

Kuidas ma seenel käin ...

Eiiiiiiiiii ei osta turult, pilt on sellepärast, et head seenepilti ei olnud ja see on ju eriti intrigeeriv pilt. Aga seenelkäigust. Ärkan pool seitse, söön ühe greipi ja nii igaks juhuks ühe tableti diabeetese ohjeldamiseks ja vatid selga, kepid kätte ja minek. Algab teekond sinna ja tagasi. Ühtekokku 8 - 9 km. Põhiliselt mööda metsa ja kui nüüd võtta arvesse viimase aja igapäevased sajud ja suhteliselt soojad ilmad, siis seeni on. Täitsa terviseraja ääres. Ja mitte keegi ei korja. Minnes ma väntan pead nagu periskoopi ja üritan jätta meelde öö jooksul väljailmunud seened, tagasitulles siis korjan need üles. Korvi mul ei ole, aga taskus leidub alati salvrätikuid ja taskud on muidu ka mahukad. Põhiliselt olen korjanud kivipuravikke, täna leidsin ka kukeseeni.
Ühel päeval võtsin kaasa sammulugeja, minu kahe kepikõnni saldo oli väheke üle 20 tuh sammu. Kena eks ole. Täna võtsin ammu unustatud pulssilugeja. Tavaliselt on 100 - 110:ni, iseenesest peaks kiiremini kõndima, aga ma olen rohkem vastupidavuse kui kiiruse taotleja. Kergematest küngastest üles minnes oli natuke alla 130, keskmiste puhul tõusis 140: ni ja sellel raskel tõusul oli 157. Noh seal ma tõesti mängin auruvedurit. Ja juba kolmandat päeva saabun koju taskud seeni täis. Peaks vist kauplema meest ja minema kohe õigesti seenele, korviga ja puha.

Ei liha ega kala .....

........tänase postis oli kaks kirja, üks Margusele Ülikoolist, teine minule Ulkomaalaisvirastosta. Migagi head polnud kummaski. Aga lootust anti mõlemas. Margusel jäi siis 1,3 punni puudu, aga kui peaks nii hästi olema, et valitud ongi otsustanud minna algul armeesse, või mingil muul põhjusel sel sügisel ei alusta, on väike võimalus siiski pääseda siia. Lõplik valik siis veel viibib.

Minule taas teatati, et minu asjad on jõudnud sinna faasi, et need on aastase ootamise järel jõudnud lauale, aga kuna aasta jooksul on palju muutusi, siis tuleb mul saata täiendavat informatsiooni. Mida teen ja kust saan elatise. Seega taas pabereid lisaks ja ootame jälle. Eks siis uueks aastaks selgub.

Väga hea mustikapirukas

Nüüd kui mustikate aeg käes ja kui just ise ei viitsi metsa minna, võib turult sama hästi osta. Ma usun et piisab liitrist, pooleteisest. Iseenesest see retsept kandis nime "Kevätkakku" ehk siis kevade tort ja oli ettenähtud rabarberi jaoks. Maitsta sain küll mustikatega ja minu arust mustikad sobivadki sinna paremini. Plaaditäieks on siis vaja:
Põhi:
6 dl jahu
5 spl suhrut
1,5 tl küpsetuspulbrit
200 g võid või margariini
5 spl vett või koort

Täidis:
liiter - poolteist mustikaid võivad olla külmutatud (saab ka talvel teha)
2 dl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Peale:
3 muna
2 dl kohvikoort või piima

Valmistus:
1. Segada jahu suhkur ja küpsetuspulber + või lõikuda sisse ja segada hästi läbi, lisada vedelik ja segada tainas valmis kiiresti ja külmutuskappi puhkama.

2. Kui siis taigen on vähemalt 30 min jahtunud, suruda ta plaadile sõrmedega ja kallata mustikad peale, lisada suhkur ja ahju. (Kui kasutan külmikust marju lasen neil olla ilma suhkruta veerand tundi ahjus ja lisan siis suhkru) Nii umbes 15 min 200 kraadi.

3. Vahepeal kloppida lahti munad ja segada piimaga ja kallata veerand tunni pärast piruka peale ja nüüd tõsta pirukas ahju ülemisse osasse ja küpsetada veel 15 - 20 min.

4. Lõigata lahti ja lasta head maitsta kui on natuke jahtunud. Eriti hästi sobib sinna vahukoor või jäätis.

5 kg maasikate mõju

Teate mis juhtub kui pista pintslisse 5 kg maasikaid. Kes pole proovinud ei tea. Algul muidugi on paha olla, juba kas või selle pärast et tavalise päevase toidu lisaks on 5 kg muud soolestikus. Aga paari päeva pärast, noh minul ilmnes see järgnevalt - üleeile ärkasin juba pool seitse tavalise üheksa asemel ja kuna nii vara võib vaid hommikulehte lugeda või tööle minna, ma ei harrasta kumbagi, sest lehti ma ei loe ja tööd mulle ei anta, seega läksin kepikõnnile. Mees loomulikult harrastab lehelugemist ja need harvad päevad kui hommikuleht ei ilmu, on ta suisa õnnetu, on proovinud koguni eelmise päeva lehti uuesti lugeda. :)

Mulle meeldib üksi kõndida, aga kuidas sa ütled teisele, et mine sa omaette, mina lähen mujale, nii siis meie tavaline kepikõnd kulgeb teisepoole tempos ja tema marsruutidel. Muidugi võin ma teha ettepanekuid ja tavaliselt neid ka kuulatakse, aga ikka mulle meeldib üksi minna. Lähed sellises tempos kui tahad ja kuhu tahad. Üleeile siis suundusin peale ühe apelsini söömist natuke pikemale marsruudile see on15. jaanuari sissekanne ja natuke talvine. Sellel teel on 2 kerget tõusu, 2 keskmist ja üks suurem ja raskem. Noh üleeile kui sealt üles sain puhisesin kui auruvedur. Aga endaga ülimalt rahul. Muidugi korraliku higi võtab see välja küll. Põhiliselt kulgeb tee metsavahel ja eile ja täna ma leidsin hulganisti puravikke. Täna saab siis korraliku seene kastme.

Seega kui tahate ka saada loidusest lahti, ei kui maasikaid sööma, muidugi 5 kg korraga on liig, mis liig

Margusega shoppamas

See käib meil nii, et poiss läheb varem ja selgitab välja kas ja mida talle on vaja ja kus need siis on. Siis helistab minule ja mina rahakotina saabun maksma. Mul on vedanud, poiss vaatab ka hindasid ja paljudele tänapäeva lastele tavaline "teistel on miks mina ei saa" ei ole kunagi meid vaevanud. Tegelikult vanemate poistega oli lugu samane ka Eestis elades, ega meil selgiajal mingi lahe elamine olnud. Ikka palgapäevast palgapäevani.

Nüüd kus igalpool allahindlused, on sobiv aeg minna vaatama, kas leidub midagi. Nii saime siis kahed püksid, särgi ja pintsaku. Natukeseks ajaks on taas poisil mis selga panna. Kogu aasta oli muretu, armee varustas riietega. Aastaga muutused on negatiivsed kaalu osas, umbes 8 kg ja see on siis näha vöö ümbermõõdus.

Kamalaaaaaaaaaaaaa....

.... Inimene on õgard ja idioot. Ostsin täna 5 kg kasti maasikaid. Jumalikud. Ja pistsin nad pintslisse. Nüüd on ....................

Muljeid Mäntsalast

Reede hommikul startisime siis kümne paiku kodust ja olime kenasti pärast lõunat kohal. Kui olime tädi Niina juurest läbi astunud läksime siis surnuaiale. Mampsi jalad said sel päeval täitsa kõva koormuse 3 korda teisele korrusele ja üsna pikk maa hauale. Õnneks on tal kepikõnni kepid ja nii siis neljal jalal :) kõndides oli koormus jalgadele väiksem ja samal ajal tasakaalu pidamine parem. Kui veel õhtul ka Pauli juurde tema uut elamist läksime vaatama ja jälle kõndimine siis kui viimaks tagasi Niina juures olime oli ta üsna küps. Aga teisalt see, et sai taas venna haual ära käidud kergendas tema hinge nii palju, et puht füüsiline väsimine ei teinud tervisele mingit paha. Kuigi jah hing pihises üsna kõvasti.
Muidugi mõlemal pool üritati meid lõhki sööta. Ja maitsvad toidud aitasid oma moodi kaasa, et täna hommikune kaal näitas taas tõusu :(. Samal ajal oli tõesti kena näha taas sugulasi. Omal ajal oli ju nimetatud onu minule isa aseaineks. Me elasime koos kuni minu 6 aastaseks saamiseni. Vanaema, mina, ema ja tema noorem vend.
Meie pere müüt räägib, et onu oli alati aktiivsetele noortele naistele tutvustanud mind kui oma tütart eelmisest abielust, noh, nii kontrolli mõttes, et kuidas suhtuvad. Siis kui mina olin kuue aastane tõi onu koju noore naise ja minu ema läks mehele, mõlemate abikaasad olid neist üle 10 aasta nooremad. Seega on minu tädi minust ainult 12 aastat vanem.
Magama seadsime siis endid tädi juures. Ta loovutas meile oma magamistoa. See kõik oli väga kena, aga magada toas, kus on kaks norskajat, ei õnnestu kohe kuidagi. Mõtlesin ja kaalusin, korjasin kokku siis diivanipadjad ja viisin need kööki. Kurja häält tegev sügavkülmik oli parem lahendus.

Nüüd tuli Margus sööki küsima tuleb minna tegema

Ta lahkus 07.07.07

Sain just teate, et minu töökaaslane, üks neist vähestest, kellega kohe algul kujunes hea suhe ja lootsin saada temast eluaegse sõbra, saingi, me olime sõbrad tema elu lõpuni. Täna öösel katkes tema elutee ja ta siirdus parematele jahimaadele. Teda jäävad leinama vanemad, vennad, lapsed, abikaasa ja arvukad sugulased, sõbrad ja töökaaslased.

Reedel lähme Mäntsälasse

Ootamatult helistas täna ema noorema venna naine ja tunni aja pärast olime leppinud kokku, et reedel tuleme sinna. Kaheksa aastat tagasi siirdus parematele jahimaadele ema noorim vend ja pärast seda jäi minu ema omast klaanist viimaseks. Nüüd siis iga aasta on 2 enamvähem kohustuslikku reisi, Põltsamaale ja Mäntsalasse. Kui need tehtud, siis on ema hing rahul, tema on oma kohustuse täitnud. Muidugi mina alati saan organiseerida need ja alati üritan ühe käigu sisse planeerida erinevaid jutte. Selgi korral käime ka onupoja uut elamist vaatamas. Tõsi nad on juba kogu aasta seal elanud.

Jumalik, käisin järves

Meie pisitilluke Tesoma järv on üsna sügav, räägitakse midagi 30 m ja ta soojeneb aeglaselt. Nüüd siis on viimased päikesepaistelised päevad soojendanud vee nii umbes 19 kraadiseks ja võivad minna ujuma ka sellised minu sarnased külmavaresed. Seal kus väikesed kratid ei sulistanud oli vesi suisa soe. Noh tuleb siis hakata iga päev käima, kauaks seda suve. Nagu Mikko 18 aastat tagasi iseloomustas, et Soome suvi on lühike ja vähelumine.

Lõpp ja algus

Suvi on täies ilus ja jasmiin õitseb nagu hull

meie uus kasvuhoone sai valmis ja võttis vastu esimesed taimed .

Oma viimasele teekonnale läks Urksi auto.

Veel neli päeva armees...

... ja siis saab otsa meie Marguse ajateenistus. Reedel siis saabub koju taas tsiviilisik. Milline muutus siis on vahepeal juhtunud. Otsustage ise.

Minu hispaania keele õpingud

Õppimisel ja õppimisel on vahe sees. Võib õppida nii, et õpitav jääb meelde ja sa oskad. Kuid võib õppida ka nii, et sa lihtsalt jõlgud kaasa. Midagi jääb ikka külge ka, aga vähe. Minu tõsisem suhtumine asjasse algas alles eelmise aasta septembris kui vahetasin õpetajat. Neli aastat olin ma lihtsalt kuidagi lohisenud kaasa. Ja järsku tuli hakata tõsiselt õppima. Minu teadmised olid sellised, nagu Margusel enne seda kui mina asjasse sekkusin. Nüüd siis on selge, ega käbi kännust kaugele kuku. Aga saime ühiste jõududega Margusele rootsikeele selgeks, eks pean samade meetoditega ka endale selle hispaania keele selgeks saama.

Seega ma siis täna hommikul kraamisin esile eelmise aasta raamatud ja töövihikud ja sorteerisin materjalid ära ja alustan nüüd seda sama õpperaamatut algusest peale, eelmisel aastal alustasime peatükist 17, eks need kordan ka üle. Kui ma nüüd tõsiselt teen tööd need kaks kuud, siis ei pea ilmselt sügisel nii hirmsasti häbenema.

Muidugi pean tunnistama, et 58 aastasel lähevad need sõnad märksa raskemini pähe ja mälu on ka viletsam, aga noh vaatame.

Ma olen vist masendunud ?

Ma olen nagu see puu.