Eksisin alla 2 km kodust :)

Ligi paarkümmend aastat tagasi kui siia kolisin, liikusime Mikkoga palju ringi jalgsi, et tundma õppida meie linna ja selle ümbrust. Tampere on kahe järve kaisus ja meenutab keskelt kokku pigistatud piklikku õhupalli, ida lääne suunas. Põhja pool on Näsijärv ja lõuna pool Pühajärv. Meie elame lääne Tamperes, linnajaos nimega Ikuri. Meist põhja jääb Ylöjärvi nimeline vald ja lõunapoole Nokia, jah too sama Nokia. Kui siis sean sammud kepikõnnile, lähen tavaliselt põhjapoole kuna lõunapool on kiirtee nr. 3 ehitused. Võib öelda et peaaegu kodutänavalt sattume kiirteele ja Helsingi poole kimama, või siis teisele poole Vaasa.

Väga hea asi on see, et meil on siin palju jalgratta ja terviseradasid, kuhu talvel tehakse suusarajad. Sel kevadel üsna meie lähedalt tehti siis taas uus "kevyenliikenteen väylä", selline kõndimise ja jalgratta tee. Noh ma siis täna otsustasin minna seda uurima. Nagu alati uus marsruut tundub pikemana kui tegelikult ja selle teine ots viis välja sinna kust käisime paar aastat tagasi mustsõstraid korjamas. Aga siis me läksime hoopis teist kaudu ja autoga. Minu mäletamist mööda sõitsime sinna ikka paras jagu. Sama teed tagasi ei tahtnud tulla, hakkasin siis Ylöjärvelt suuna järgi ringiga tagasi tulema. Tänavad ristlesid ja põiklesid ja umbes tunni pärast tuli tunnistada et mul ei olnud aimugi kus olen ja kui pikk maa veel on tulla, enne kui jõuan tuttavasse piirkonda. Lisaks hakkas hommikune kohv ka väljapääsu otsima, metsas hea, otsid tiheda põõsa või suure kivi ja niks, naks asi korras, aga linna tänaval, individuaalelamu rajoonis, pole kohvikuid ega baare, kuhu põigata. Kui siis olukord juba näitas nii lootusetu, et olin valmis minema mõnda majja sisse, tulin oma tuttavale terviserajale ja umbes paarsada meetrit sellest kohast eemal kus ma sellele uuele rajale läksin. Milline kergendus, ma polnudki enam eksinud.