Reede hommikul startisime siis kümne paiku kodust ja olime kenasti pärast lõunat kohal. Kui olime tädi Niina juurest läbi astunud läksime siis surnuaiale. Mampsi jalad said sel päeval täitsa kõva koormuse 3 korda teisele korrusele ja üsna pikk maa hauale. Õnneks on tal kepikõnni kepid ja nii siis neljal jalal :) kõndides oli koormus jalgadele väiksem ja samal ajal tasakaalu pidamine parem. Kui veel õhtul ka Pauli juurde tema uut elamist läksime vaatama ja jälle kõndimine siis kui viimaks tagasi Niina juures olime oli ta üsna küps. Aga teisalt see, et sai taas venna haual ära käidud kergendas tema hinge nii palju, et puht füüsiline väsimine ei teinud tervisele mingit paha. Kuigi jah hing pihises üsna kõvasti.
Muidugi mõlemal pool üritati meid lõhki sööta. Ja maitsvad toidud aitasid oma moodi kaasa, et täna hommikune kaal näitas taas tõusu :(. Samal ajal oli tõesti kena näha taas sugulasi. Omal ajal oli ju nimetatud onu minule isa aseaineks. Me elasime koos kuni minu 6 aastaseks saamiseni. Vanaema, mina, ema ja tema noorem vend.
Meie pere müüt räägib, et onu oli alati aktiivsetele noortele naistele tutvustanud mind kui oma tütart eelmisest abielust, noh, nii kontrolli mõttes, et kuidas suhtuvad. Siis kui mina olin kuue aastane tõi onu koju noore naise ja minu ema läks mehele, mõlemate abikaasad olid neist üle 10 aasta nooremad. Seega on minu tädi minust ainult 12 aastat vanem.
Magama seadsime siis endid tädi juures. Ta loovutas meile oma magamistoa. See kõik oli väga kena, aga magada toas, kus on kaks norskajat, ei õnnestu kohe kuidagi. Mõtlesin ja kaalusin, korjasin kokku siis diivanipadjad ja viisin need kööki. Kurja häält tegev sügavkülmik oli parem lahendus.
Nüüd tuli Margus sööki küsima tuleb minna tegema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar