Matused ja mõtisklused elust, leinast...

Eile olid siis Jaana matused. Mulle jäi kogu tseremooniast ja kohast selline soe tunne. Surnuaed, kuhu ta maeti on meie linna kaunim ja ka suurim, võib öelda suisa kesklinnas. Ma varem ei olnud kohanud tema pereliikmeid, aga noh tööl ikka millest me naised räägime kui oma lastest ja meestest ja probleemidest. Meid töölt oli kolm, seega ei olnud nii orb olemine. Jaana oli oma pere poolt armastatud ja kõik rääkisid temast suure soojusega. See ei olnud selline halamise vaid pigem naeratused läbi pisarate. Suuri raskeid pärgi ei olnud, sest need ei ole siin üldse moes, kuid lille kimbud olid kaunid, valge, õrnlilla, sinine olid põhivärvidena, ühesõnaga pastelsed toonid. Pastor oli naine, samuti orelit mängis noor tüdruk. Teenistus oli väga südamlik. Pärast seda viidi lilled hauapaigale, kuhu ka tema urn tuleb nädala pärast.

Mina algselt ei pidanud minema peiepeole, meil seda nimetatakse "muistotilaisuus". Seal siis pakutakse tavaliselt kohvi ja kõrvast. Ja natuke vabamas vormis peielised vestlevad. Ka seal lauldi paar laulu kirikulauluraamatust. Jaana isa tutvustas siis peielisi omavahel ja loeti ette mälestuskaardid. Sealt sain siis teada, et Jaanal oleks olnud võimalik elu pikendada neli viis aastat, aga see oleks tähendanud suurema osa ajast haiglas, voolikutes, tugevate ravimite mõju all viibimist. Tema olla deklareerinud "Vihanneksiksi en rupea, enkä letkuissa suostu elämään", (mina teeksin täpselt samuti), kuigi ega ta pere täielikult teda toetanud, eriti mees.

Täna kepikõnnil mõtlesin, et me inimesed oleme ääretult isekad. Kui meile kallis inimene lahkub, siis me halame ja süüdistame kõiki maa ja taeva vahel, selle asemel, et olekime õnnelikud, et saatus andis meile võimaluse veeta aega suurepärase inimesega. Mõnikord halame, et õnn oli nii lühike kõigest ... , või teisel juhul ... me veetsime aastakümneid ja nüüd ta on läinud ... Kuidagi ei taha me alluda paratamatusele, igatsus on ise asi, aga elu läheb edasi.

Oma eluteel me kohtame inimesi, õppigem andma neile armastust siis kui nad on meie kõrval ja mäletagem neid siis kui neid enam ei ole.