Kuna see suvi on meil siin olnud suhteliselt vihmane, tuuline ja külm ei ole pääsenud järvele rohkem kui korra ja sedagi peaaegu kogemata, noh ja Põltsamaal käisin siis jões. Täna siis pärast puhkust, aga siin suurem osa inimesi tuli puhkuselt ja ka meie ujula avati taas pärast 4 nädalast pausi. Nii ma siis sammukesed seadsingi hommikul sinna.
Üle pika aja oli taas mõnus, see on selline omamoodi mediteeriv tegevus. Nagu eespool mitmel korral olen maininud, siis mina mingi kiirusrekordite sooritaja ei ole, ka ujumises kehtib sama. Läheb aega mis läheb, aga ka täna enne järele ei jätnud kui 20 ringi, ehk 1 km oli tehtud. Mõtlesin siis, meie Tiit on nagu kotkas - ikka ükskõik millised tiivad saab nii kõrgustesse pürgib. Mina olen selline kahepaikne, mulle sobib maa ja ka vesi. Lennukiga sõitmine on muidugi tore ja saab kaifida, aga tavaelu on ikka maa ja veega seotud.
Ma olen noor
1 päev tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar