Sõltlane

Põhiliselt, millestki või kellestki olla sõltuvuses on minu arust paha asi. Siiski mõned sõltuvused on teistest enam taunitavad kui teised või koguni karistatavad. Suur osa mõjub tervisele kahjulikult või koguni teiste tervisele. Seos on mõnutunde tekitamises.

Ei saa muidugi öelda, et kui miski tekitab mõnu tunnet, et siis kohe muutud sõltlaseks. Teisalt taas mõningate ainete puhul areneb sõltuvus eriti kiiresti. Kas asi on intensiivsuses või mingis keemilises reaktsioonis, ei tea. 

Kunagi aastakümneid tagasi olin sõltuvuses suitsetamisest, tegelikult kardan, et olen veelgi, sellepärast ei julge isegi proovida. Viimase sigaretti suitsetasin 1994 aasta detsembri keskel.

Kardan kah, et olen magusa sõltlane. See on muidugi kaalule ja diabeetesele paha. Suhkruid muidugi on igal pool, peab kogu aeg olema ettevaatlik, ennast kontrollina.

Kui läheksin sõltlaste kookolekule, siis alustaksin enda tutvustamist : " olen Elviina ja olen reisihoolik "

See sõltuvus ei kahjusta tervist, küll aga tekitab suuri väljaminekuid, pingeid perekonnaelus ja ilmselt palju muudki negatiivset. Varsti lõppeval  aastal õnnestus käia reisil kolm korda. Järgmiseks aastaks olen saanud välja kaubelda alles ühe. See on kruiis Kaug-Idas https://www.olympia.fi/aasian-matkat/risteily-kaukoidassa 

Nagu kõikide sõltuvustega, ajaga tõuseb vajadus suurendada mõnu tootva doosi. Kui kunagi oli kena käia Türgis nädalasel reisil, siis nüüd on ka kolm kahe nädalast vähe, ja tundub, et mida kaugemale, seda parem. 

Nüüd olen silma heitnud hoopis supper reisile

"Vaihda vuosi 2018 tyylillä Sydneyssä, tutustu pääkaupunkiin Canberraan ja nauti Solstice-aluksen palveluista risteilyllä Tasmanian kautta Uuteen-Seelantiin", aga elame, näeme ........

Edit: Sydneysse muidugi ei saanud, aastavahetus möödus kenasti ja vaikselt kodus, siiski enne jõule jõudsime käia Tais, lihtsalt puhkamas.

 

Lähetetty iPadista

Homme algab selle aasta viimane nädal kodus.

Kunagi keegi küsis, et kus on siis sinu kodu, Eestis või Soomes. Ei pidanud palju mõtlema, minu päris kodu on siin Soomes, Tampere linnas, Ikuri linnaosas. Kuigi olgem ausad, viimasel ajal olen olnud vähemalt kolmandiku või rohkemgi ajast Eestis ja üle kuu aja veab reisimist siin, seal ja kolmandas kohas. Mõtlesin siis, et mida huvitavat sel aastal on juhtunud. Pingutasin ajusid ja ei tulnudki meelde midagi muud kui keskmise poja elukaaslase poja leeripidu, mis meie õuel korraldati. Mina võtsin seekord kergemalt ja tegin ainult kartulisalati. Õnneks sattus ka selle suve üks vihmatu päev.

Pildil siis poeg, tema elukaaslane tütretütrega ja tütrega

Päevakangelane istub minu kõrval

Seega oli see suvi üsna igav, kõik  marjad muidugi korjasin  seekord sügavkülma, hea sõbratar tõi sügise poole kotide kaupa õunu, ka need rändasid samasse, korra käisime seenel. Naljakas, kuigi kogu suvi sadas, seeni eriti ei olnud. 

Augusti lõpul  oli operatsioon,  tehti  tuimestusega. Midagi lõigati välja, midagi õmmeldi kinni ja kuu aega ei tohtinud midagi tõsta. 

Selle aasta viimase kodus olemise nädalal on plaanis lõpetada pooleli olevaid asju, hästi läbi mõelda, mida tulen vajama jõulude, uue aasta vastuvõtmiseks Eestis. 

Muide jõulutervitus kaardid on valmis kirjutatud: 18 Eestisse ja 12 Soome. Homme viin posti.

Ämmad ja miniad

Minul on olnud kaks ämma. Esimene Eestis teine Soomes. Vähemalt algul sain mõlemaga täiesti mõnusalt läbi. Kui siis elu hakkas kiskuma viltu ja julgesin paluda ämmalt abi tema poja alkoholi probleemiga, sain ämmast vihamehe. Noh, see abielu lõpuks ka lõhki läks neli aastat hiljem, aga mina suutsin tema solvangust üle saada märgatavalt hiljem. Rahu me lõpuks tegime minu ettepanekust ja rahu tema põrmule.

Mu teine ämm oli märksa teist sorti, nii terava keelega, et lausa lõikas sisse, aga ta tegi seda nii, et see ei olnud solvav. Mida aasta edasi, seda paremad olid meie suhted. Kuna samal ajal elas minu juures mu oma ema (köögis kardina taga), siis ei olnud harv juhus kui läksin alla korrusele ämma juurde närve rahustama.

Mul endal on kolm poega, mis teha. Muidugi on ka miniad. Ei, mul pole miskit kellelegi ette heita, aga pole ma pääsenud nendega sellisele läbisaamisele,et võiks lobiseda kasvõi tüdrukute jutte. Või tegelikult esimesega olime juba samal lainepikkusel aga siis ei saanud noored oma abielu toimima ja kadus minu elust Lissu.

Norim poegadest elab praegu meil ja kuidagi mulle tundub, et mu enda elu surutakse kokku. Kogu aeg olen ma teinud midagi valesti. Neil on mõnus karvakoon, see tõesti hirmsasti naudib meie juures käimist. No seda teame, et ei tohi midagi talle anda, ok. Nüüd tuli etteheiteid sellest, et koer lõhnab minu järgi. No käed olid pärast sauna kuivad korbud ja loomulikult ma kreemitasin neid. Ei teadnud, et ei oleks tohtinud koera silitada. No ma ei tea, mina küll omal ajal poleks tulnud selle pealegi, et oleksin nõudnud või kritiseerinud omi ämmasid.

Minu aasta 2017

Kuigi aasta lõpuni on veel päris palju aega, ma ei usu, et midagi vapustavat juhtuks. Seega hakkame kerima aega tagasi ja tuletame meelde, kuidas siis ikkagi see aasta mu elus kulges. Kõike muidugi varjutas kogu aasta jätkuv kaalu langetamine. Oli muidugi mõningaid pause, siis kui kodust kaugel sai oldud. Mingil määral tuli kergemalt võetud ka Eestis käimise nädalatel. Ühtegi pidu või tähtpäeva ma sellega ka endale piinarikkaks ei teinud.

Saavutused - saja lähedalt seitsekümmend +:ni,  suurim saavutus oli muidugi see, et terve hunnik kapis olnud riideid läksid jälle selga ja teised on päris palju mugavamad seljas. Põhiline  on muidugi nähtamatu, kuid tajutav. Jooksen trepist alla nagu noor "hirv", energiat on piisavalt.

Reisimeise osas oli ka kaunis mõnus, märtsis puhkus

 Thaimaal

 

sügisel

Indoneesia ja Bali

 

ja natuke hiljem

Marokko.

Viimased kaks olid ringreisid ja ega kohvreid lahti just ei pakkinudki, vajalikud asjad tuli kaevatud esile avatud kohvrist. Kuna mõlemad reisid organiseerisid Eesti reisibürood, siis need olid hirmus huvitavad, kuid tapvalt väsitavad.


Suvi möödus suuremalt jaolt Pärnus, Soomes käisime arveid maksmaks. Tavapärase potipõllumajanduse tegime enda jaoks kergeks  - igale poole panime kartuli maha, isegi kasvuhoonesse. Irv, eks ole. Muidugi oli hea otsus veeta suve suvepealinnas, minul peamine põhjus oli küll eesolevas opis, ette rutates - kõik  läks hästi, aga kevadel ju ei teadnud, millal järjekord kohale jõuab.

Suve kõige, kõige, kõige oli Parasummeril sooritatud tandemhüpe, tänud Tiidule, kes asja mulle organiseeris. Närvipinget enne ja hüppele järgnevaid pulbitsevaid emotsioone aitas leevendada Ulla.

Mis ma siis veel tegin - ostlesin Hiina internetpoodidest kokku umbes 90 null kuni viis eurot maksvaid asju. Kõik tulid kohale muide. Avastasin uue hobi, piltide tegemise liimipinnale 1x1 mm plastikkristallidest. Kui ikka üle kümne tuhande jublaka pinsettidega paigale saad ja lõpuks näed täiesti normaalset pilti, olin enda üle täiesti uhke. Edasi/tagasi auto sõitudel tuli kootud mõned paarid sokke kah.

Üks asi oli veel, kuskil kevade all jäin Eestist tulled haigeks ja pidin võtma laevas kajutti. Taas miski, mis mulle täiega meeldis. Pole vaja kuulata enam või vähem purjus kaasmaalaste karaoket, ega kirjuvaid noorema põlvkonna esindajaid, pealegi personaalne vets.Muidugi ma kasutan ära seda ligi kolme tundi, sadamast sadamasse horisontaalasendis ja tavaliselt ka uinun. Eriti kosutav ja väärib täiega iga makstud eurot.

Mina Sahaaras

Kui öösel kaob ära uni, tuleb midagi teha. Sokke ei viitsi kududa. Midagi suurt ja keerulist ei viitsinud kah. Lehitsesin siin üle pika aja blogisid ja tundsin kummalisi süümepiina, et ise olen blogimise päris unarusse jätnud. Kunagi oli nii palju iga päev öelda, nüüd ......

Kes kunagi on mind lugemas käinud, palun vabandust, mingi kummaline “ei oskagi millestki kirjutada” aeg on olnud. Homme võtan end kätte ja teen salle aasta tegemistest mingi kokkuvõtte.