Eestis käies külastasime sõbrantsiga filmi "Armastus", kes pole vaatamas käinud, soovitan. Arvustus sellest on siin. Endale jõudis film pärale mitte armastuse vaid paratamatuse tunnetusega vananemisest. Veel pool sajandit tagasi tekitas see turvatuse tunnet lastetutel ja üksi elavatel inimestel. Oli ju siis enesest mõistetav, et lapsed hoolitsevad oma vanematest.
Minu vanaema elas meil, vahel ka teiste laste juures, aga enam siiski meie juures. Minu esimene ämm elas elu õhtupoolel oma tütre juures, teine meie juures, samuti minu ema. Kuid nüüdsel ajal, vähemalt siin, on selline suhtumine, et lapsed oma vanematest ei hooli, kõige rohkem aitavad vanadekodusse paberite vormistamisel ja siis unustavad.
Millal mina hakkasin mõtlema vananemisest, vast kuuekümneselt. Siis tuli selline tunne, et aega hakkab jääma väheks tegemaks kõike, mis mind huvitab, nautimaks elust. Nii kaua oli elatud põhimõttel "siis kui.....".
Mina olin emal ainus laps ja juba väga ammu oli ema istutanud minusse mõtte, et kui ta jääb vanaks, siis tema tuleb elama minu juurde. Nii ka juhtus ja ema elas meil kakskümmend aastat. Kes hoolitseb minust kui tuleb see aeg ???????????. Jah, minul on kerge hirm.
4 kommentaari:
SEE ON VÄGAGI TÕSINE PROBLEEM.nii tõsine,et hakkasin märkama oma poegade pealt,et neist ei ole küll minu eest hoolitsejaid...Pole enam seda vana aja mentaliteeti,kooskäimisi põlvkondade kaupa ,olenguid ja muidu kodusoojust.Süüdistasin ennast---kasvatuse viga (?).KULDSES KESKEAS TEGIN JULGE SAMMU,SÜNNITASIN.Õnneks tütre.Ei julge nüüdki midagi loota,aga äkki veab,äkki saab loota...Ei julgegi ära sõnada,et m i d a ?
Meenub blogi "hundi ulg",kus olid kellegi sõnad : saage oma lastega hästi läbi,sest nemad valivad teile vanadekodu...
Ciao Elviina,
see vanadekodu trend on suurenenud vist igal pool, isegi meil perekeskses Itaalias. Niikaua kui vanemad saavad ka millegagi iseseisvalt hakkama, ei ole probleemi, aga tihtipeale tuleb ette selliseid juhuseid, kus voodihaigus vòi puuded muutuvad nii suureks ning pikaajaliseks, et lapsed on valiku ees - kas olla 24 h pàevas pòetajaks, loobudes oma tòò ja oma laste korralikust jàrgimisest vòi otsida vanematele professionaalse abi koht, mis vòimaldaks ka neil endil oma elu kuidagi normaalsuse piires jàtkata. Seegi nòuab tihti suurt majanduslikku ning psùhholoogilist jòupingutust.
Teisest kùljest - meditsiin on omakorda sellise trendi valinud, et inimest hoitakse kòikvòimalike vahenditega elus, ùkskòik, millistes tingimustes. Mulle tundub, et vanasti oli kòik natuke loomulikum. Inimesed lahkusid siit ilmast pàrast lùhikest haigusaega, ei olnud veel meditsiini ja farmakoloogia sissetulekuallikaks :). Nùùd ùha tihedamini kestab see periood ka aastaid.
Meil kuuleb siin ùsna sageli ka juhuseid, kus inimesed ei pea vastu kohustustekoorma all ning vòtavad elu sellel, kelle eest holitsema peavad ning kohe ka iseendal. Eelistavad ise surma sellisele elule...
Mina isiklikult ei tahaks, et mu lapsed end millekski kohustatuna tunneksid. Samuti loodan ma, et nii veab, et saab siit veel enam-vàhem iseseisvana àra minna :), et keegi ei oleks sunnitud mul màhkmeid vahetama :). Praegu mòtlen, et loobuksin kòikidest ravimitest, et asjadele vòimalikult loomulik kàik anda. Vanadekodu mind ei heiduta, aga mul oleks mure laste pàrast - need on ùsna kallid ja pensioni ilmselt minu pòlvkonnal eriti olema ei saa...(kui just revolutsiooni ei tule :))
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/vanakuld/vana-kuld-surra-pisarates-ja-uriiniloigus.d?id=64544794
Teema tuleb tõesti aegade algusest perekonnaringis arutusele võtta,et lapsed sellest midagi mõistaks.Kahjuks ka kõige soojemates peredes arvestatakse juba,et ega vanu taha keegi,ka mitte oma laps.Hiljuti küsisin ühelt kenalt proualt,miks ta oma korterit ei müü,kui ise majas elab? "Haa,aga selle varal lähen ma ju vanadekodusse!Ega ma siis oma tütrele jalgu kavatse jääda."Ausalt öeldes kohkusin sellest päris ära.Hakkasingi sel hetkel ise ka asjaoludele mõtlema.Oma ema on veel täiesti olemas ja selliste normaalsete arusaamadega,et tema koht on küll ikka minu juures,olgu töölkäimiste ja muude raskustega kuidas tahes.Tööl käidi ka vanasti.Linnas ja maal.Lihtsalt inimene on nii mugavaks mugandunud,et niidirulli ülestõstmiseks vajab ka juba varsti "personali".Inimesed,mõtelge ometi rohkem.
http://www.naisteleht.ee/node/6478
Murueit
Postita kommentaar