Kuidas ma Ikeast kardinariiet ostmas käisin ...

...tead ema, kevad hakkab tulema, teatas mu üliõpilasest noorim poeg. Tegelikult seda ma (ilmselt ka kõik teised) ju teadsin, aga selline oli vestluse avang, mis jätkus edasi sellisena, et ma võiksin kui aega on, minna Ikeast vaatama ühte kangast, millest oleks mõistlik õmmelda sellised kardinad, mis peavad kinni liigse päikesepaiste ja on ühtlasi kenad. Õmblemisega saavat nad ise hakkama, no hea seegi.

Noh meilt sinna Ikeasse on oma paarkümmend km ja ega me eriti tihti sinna ei eksi. Nii kord aastas vast. Aga kes see ema ei heldiks kui poeg nii kenasti küsib. Vurasime sinna ja kahju küll, neil ei olnud seda, siiski saime teada, et laupäeval pidi tulema. Enne helistasime ja uurisime, mis ja kus. Oli. Läksime.

Mulle isiklikult nii suured kaubanduskeskused ei meeldi. Mingi konkreetse asja leidmine on tõeliselt raske. Kangas oli ja siis selgus, et ka kanga ostmine on iseteenindamine.

Mõõdad ise, lõikad ise, pistad kogu kanga kuhugi kaalu peale ja otsid õige koodi, mille koodilugejaga saad arvutisse ja siis tuleb sulle hinnalipik, mille kleebid kangale ja .... lähed edasi poodlema. Maksmine käib samuti iseteenindamisega. Tuleb tuttav ette internetpanga kasutamisega. Teed kõik ise ja maksad pangale teenustasu.

Nuujaa, nüüd tuleb veel see kangas viia ka kohale, postimaks ja rongipilet suhteliselt sama kallid, põhjus külastada poega. Seega mul ju "oma lehmä ojassa"  nagu soomlased ütlevad. Ja neil kah, küll selle ema/ämma ühe öö ära kannatab kui saavad head kardinad ette ja ei prae kevadpäike enam.