Muidugi ma tean, et väga tihti ei ole aega ega võimalust anda endale pausi tervenemiseks, aga sellega me teeme endale tõelise karuteene, haigus võib muutuda krooniliseks või areneda hoopis millekski muuks tõeliselt ohtlikuks.
Eelmise aasta lõpul oli just selline "ei ole aega põdeda juhtum", nii ma siis vindusin mitu nädalat ja pidin siiski lõpuks alla andma ja voodisse jääma. Sel aastal toimisin targemini. Olin kaks päeva suisa voodis, tõusin ainult teed jooma ja vetsu. Nohu jaoks varusin käterätte, turtsusin ja tatistasin ja magasin. Teise päeva õhtul hakkas natuke parem. Kolmandal päeval olin juba nii traksis, et käisin nii 1 km kaugusel lähemas kaupluses.
Soovitan soojalt kõigile, kiirem tee paraneda on anda kehale võimalus paranemiseks.
1 kommentaar:
Siin on üks väga hea blogi selles mõttes,kuidas elada.Tõsi küll,meie oleme sellisteks ekstreemsusteks liiga vanad,aga siit blogist saab üleüldse midagi v ä g a kasulikku hingele ja ihule,võib kohe otsast peale 1.st päevast alustada lugemist nagu mina tegin.
http://elutahketoiduta.blogspot.com/2012/11/77-78-paev-tahke-toiduta-ja-kuuseokkad.html
Postita kommentaar