neljapäev, 27. aprill 2006
Siis kui ....
- siis kui lõpetan ülikooli...
- siis kui lapsed lähevad kooli ...
- siis kui nad lõpetavad koolid...
- siis kui saan puhkuse ...
- siis kui saan töökoha ...
- siis kui tuleb kevad või sügis või talv või suvi ...
- siis kui on rohkem raha ...
- siis kui maksan võlad...
... aga kuidas oleks praegu ja nüüd. Ja muidugi kui näed, et teised ei teegi nii. Kui tunned, et teisi ei ajagi taga "ma pean", tundub nagu oleks kuidagi petta saanud. Kuidas siis nii, elatakse ainult enda tarvis. Ma usun, et selliseid minu suguseid on rohkemgi ja nüüd elu lõpupoolel, kes, kuidas üritab kaotatud aega tasa teha. Ühesõnaga ma tahan endale nüüd selgitada seda, miks on mul nii suur igatsus lõunamere saartele. Sest see on ainus millest naudin ise ja kogu hingest.
kolmapäev, 26. aprill 2006
Soe on, aga riisuma veel ei pääse ...
Selle talve olen saanud kenasti mööda kududes. Kampsuni järel tegin veel tulevaks talveks sallkrae ja ühe huvitava jänesevesti kapuutsiga. Selle panen homme posti, aga kellele, seda ei ütle. Üllatus.
Mikko lammutas meie auto suurteks osadeks ja toimetab autopõhja kallal keevitusaparaadiga. Täna postis tuli uue suhteliselt odava auto pakkumine, 10 000 eurot, ainult et see oli Lada. Seega unustame soodsa pakkumise ja remondime aga vana edasi.
Tööle pole ikka veel saanud, aga kahe nädala pärast lähen vestlusele poole aastase muuseumivalvuri kohale. Sellises kohas vist ei peaks eriti suuri nõudmisi olema. Mis teha kui neid sekretäri kohti ei ole. Saunanaiseks vist oleks ka kohe saanud.
Elu on kuidagi "lost", ei saa kuidagi ennast midagi asjalikku tegema. Lõngasid veel on, aga noh ega neid sokke ka enam ei viitsi teha. Kerged ideed hakkavad ka lõppema. Uus idee on uut moodi toidule lähenemine. Lugesin siin Montignaci meetodit, kui selline raamat nagu kogemata tuli ostetud. Nädala võrra olen järginud, kilo on läinud, aga nii võõras on täielik loobumine saiast, suhkrust ja kartulist. Muidugi võttes arvesse minu diabetest, siis see sobib sellele hästi. Noh vaatame kuidas läheb. Retseptidest on puudus. Peab minema vaatama vast on nami-namil midagi.
esmaspäev, 24. aprill 2006
Kevadel läks kiireks :)
Väga kenad valged tulbid ja eriti kui neid oli nii palju.
Mikko uurimas kasvuhoonet
sellise võiks tegelikult teha ka ise, mehed isetegijad :)
Idee suvepeo lauale
Maad kus mina olen käinud
siin võib koostada endale kaardi
neljapäev, 20. aprill 2006
Aga meil käisid külalised :)
laupäev, 15. aprill 2006
Munadepühad ja muud sellist ...
Lõpuks võtsin ka end turjast kinni ja lindistasin thai reisi video suurele kassetile, saab kenasti siis telekast vaadata. Kui juba läks lahti, sai samas ka eelmise aasta Mehhiko ja kolm aastat tagasi Itaalia reis sama saatuse osaliseks. Muidugi on mul kindel plaan need kõik ka arvutile viia ja teha neist korralikud jutud, aga noh teine kord.
Uurisin siin eelmisel nädalal oma metsa saatust ja sain teada, et seal on metsise kaitse ala. Ega mul midagi metsiste või looduskaitse alade kohta ole, ja olen ka sel arvamusel et peab olema kaitstud alasid, kuna muidu lagastatakse kõik ära, aga kui nii metsaomaniku küljest asja vaatan, siis natuke kurb lugu. Raiet teha peaaegu ei saa ja ega keegi seda ei osta ka ristiks kaela.
reede, 14. aprill 2006
Nii kena, et hakka või ise ka uskuma ....
|
kolmapäev, 12. aprill 2006
Alandlikkus, ülbus, auahnus...
Noorena olin ilmselt ülbe, mulle ei kõlvanud elu kolhoosis lüpsjana, seal kus ka ema oli tööl ja seetõttu pürgisin õppima ja linna tööle. Käisin koolid ja kuna sel ajal olid kõik teed me ees lahti, siis ei olnud mingit probleemi pääseda õppima ja saada töökoht, mis vastas õpinguid. Keskealisena tulin siia, sattusin keskele suurt majanduskriisi ja kui ei leidnud kohe sobivat tööd, seletasin seda tolle sama kriisiga. Käisin hunniku koolitusi, õhtukoole ja päevakoole, võtsin vastu kõik tööd, mis ainult mulle pakuti, saatsin töötaoltlusi kõikjale, kus vähegi oli midagi, mis oli mulle jõu kohane.
Tõsi erandid olid, kunagi ei pürginud koristajaks. Ülbus seegi. Eile siis lugesin, tugitöölehelt, et ühes firmas vajatakse brodeerijat, noh neid, kes õmblusmasinaga teevad logosid igale poole. Helisasin, käisin kohapeal, kuigi palk oli närune, töö algab 6:00 ja seal tsehhis aknaid ma küll ei näinud, ma olen valmis innuga minema sinna. Küsimus, kas mind hoolitakse sinna. Vat see on juba "nöyryyden opettelua".
Ma usun, et samasugune probleem on mitmetel minu ealistel naistel ka eestimaa peal. Nooruses me arvasime, et aitas kui õppisid ameti, tegid usinasti tööd, käisid täienduskoolitustel ja läksid omal ajal kenasti pensionile. Ja siis muutus riigikord, tiblad aeti minema, aga oma valitsus läks kuhugi kus on töötus, kodutud lapsed, ja kõikjal lokkavad need ülal mainitud "Synnin kasvu siis tapahtuu järjestyksessä: vatsanpalvonta, haureus, rahanhimo ja ahneus, viha, murhe, epätoivo, kunnianhimo ja ylpeys." , nagu meil siin ja igal pool ümberringi, mõnes kohas rohkem, mõnes kohas vähem.
teisipäev, 11. aprill 2006
Kilde ema ja poja vestlusest...
Täna meil oli kõneaineks kasvamine. Margus tõi välja sellise mõtte, et koolis õpetatakse lugema, arvutama, aga tundekasvatust ei ole olemaski. Ja nii kasvavad inimesed, et ei oska ka ise oma tundeid mõista, aga kuidas neid käsitleda, jääbki tulevikuks psühholoogide tööks. Maailm on avardunud ja liigne informatsioon ja närvilisus tingivad selle, et üha enam lastest tunneb ahdingut, keegi nagu ei saa olla enam tema ise. Kui sa ei kuulu rühma või oled mingil kombel eriline, on tavaline asi, et sind hakatakse kiusama, mõnede elu tehakse sõna otseses mõttes põrguks.
Teine asi, mis oli arutlusel, oli see, et kummaline küll võrreldes sajandeid tagasi on oluliselt arenenud realained, matemaatika, keemia, füüsika, aga väga vähe filosoofia ja muud sellised. Võibolla on ka see tinginud tänapäeva maailma kõveraks kasvamise.
Kolmas küsimus oli isikliku moraali kasvamine. Ennevanasti oli kindel kirik ja nõuka ajal partei dikteeris, mis on õige ja mis vale. Nüüd on kõik hajunud ja noortel inimestel on vajalik ise kujundada oma moraal. Siit siis probleem, kui kaua jaksan olla aus ja igati positiivne kui kõik ümberringi varastavad, valetavad ja õigus riigist on ripped järel. Lapsed näevad juba omas perekonnas petmist, vägivalda, ükskõiksust. Ja neid perekondi on palju. Televisioon on teine meele mürgitaja. Meil siin on selline sari kui "salatut elämät", kuigi mõningaid sarju vaatangi, aga see ajab ka minu kuklakarvad püsti.
Lisaks sellele oli veel mitmeid muid teemasid ja nagu ikka jutt keerles ja läks lõpuks väga kaugele sellest millest alustasime. Mõnikord mõtlen, et peaks täitsa võtma lindile neid, siis hea vaadata kui poiss ära armees ja hiljem kuskil maailmakolkas õppimas on.
esmaspäev, 10. aprill 2006
Lastekasvatus nii ja teisiti...
Kunagi lugesin sellise jutu: Otsustati eraldada head ja pahad inimesed. Kõik pahad ja laisad jne viidi teisele planeedile ja head said jääda paigale. 50 asta pärast mindi asja kontrollima ja mis selgus: heade planeedi lapsed olid kuidagi laisad ja pahatahtlikud ja halbade ja laiskade plaaneedil oli palju häid, ettevõtlike ja andekaid inimesi. 100 aasta pärast olid mõlemad samasugused. Ka see on üks teooria.
Oma kogemused lapsevanemana on teadagi mingi filtri läbi nähtud ja ega vähest rolli ei mängi see, et mul oli ainult poisid, ja jonn ei tunud kõne allagi. Kas see oli minu kui karmi ema kasvatusmeetod, ei tea. Ise arvan, et lastele tuleb anda nii palju armastust kui võimalik, kuid tuleb luua kasvamiseks kindlad rajad. See ei tähenda mingit võimu peale surumist, vaid minu arust laps kui selline vajab ka oma turvalisuse tunde saamiseks midagi kindlat. Laps peab teadma mis on lubatud ja mis ei. Ja kindlalt kogu aeg ta ka käib kontrollimas kas on võimalik suruda peale oma arvamust. Kurb on vaadata neid perekondi kus tantsitakse laste pilli järgi. Sest sellised lapsed tulevikus ei austa oma vanemaid.
Seega lastekasvatus on üks keeruline asi ja nii kurb kui see ka on, selleks ei anta koolitust, ega ole vaja sooritada eksameid, et teenida ära lapsevanema õigus, aga peaks olema, või siis ei ole sel tähtsust. Miks peame ennast tähtsamaks kui mesilased, või sipelgad, lilled või linnud.
laupäev, 8. aprill 2006
Külaskäik Orivedel
Nende kass on meie kiisu vanem vend ja on 2 korda suurem ja raskem. Peale kõige muu selline rohkem kassi moodi, mitte nagu meie oma, kes on eriti ettevaatlik ja natuke hirmunud olekuga kogu aeg.
hei, kes sina oled, saame sõpradeks
mina ja Mikko õde Eila
peremees ise
õde ja vend
Kaasaegne pereema
Originally uploaded by elviina.
Kamsun oli just valmis saanud ja tuli uus MikroBitti, kui siis oli aeg siirduda sööki tegema, sai heidetud ajakiri lõngakorvile, mille peale Margus märkis, et see on märk nüüdisaegsest pereemast.
neljapäev, 6. aprill 2006
Täna on selline "võta härjal sarvist kinni " tunne
kolmapäev, 5. aprill 2006
Hambavalu ja kampsun
Täna käisin ka andmas proovi suu limaskestadest. Lõigati tükk ära ja nõeluti 3 õmblusega jälle kinni. Nüüd see siis läheb analüüsimiseks. Koju tulles astusin sisse Stocmanni hulludele päevadele ja hankisin walkie talkie. Ema on juba 84 aastat ja ega ma ka iga päev tema juures ei käi. Nii peaks olema ühendus kui midagi juhtub, ta käib ju ka saunas veel üksi. Siis taas üks mure vähem, kui võib olla kindel, et kui vaja saab ta võtta kohe ühendust.
teisipäev, 4. aprill 2006
Vastuolud
laupäev, 1. aprill 2006
Üllatuskruis Stokholmi
Kruis ise oli Leo sünnipäeva kingitus, ta ei olnud varem nii uhke laevaga reisinud. Tallinna vahet sõidavad ju pisikesed "paadid". Kajut oli meil keskpromenaadi poole. Käisime vaatamas lauljaid, akrobaate, ööbaaris ja ringsõidul Stokholmis. Vahepealse aja istusime kajutis ja klatsisime vähemalt kolm korda läbi kõik tuttavad ja sugulased :). Kuna viimasel ajal ei oska toimetuna istuda siis tuli kõige kõrval ka kootud Mikkole sõrmikud, tõsi teist ei saanud veel valmis. Rikkalikust õhtusöögist küll keeldusime ja seega said nahka pistetud kõik kaasa võetud võileivad ja lisaks käisin pärast ringsõitu ka linna peal söömas.
Kuna Leo ei oleks jäksanud mitut tundi linna peal veeta, siis läksid nemat laeva tagasi ja ma jäin üksi luusima. Algul oli küll natuke kõhe, aga kui olin selgitanud kust see buss läheb, millega pääseb laeva tagasi oli märksa kergem tunne. Kolasin siis seal ringi, raha ei olnud vaja vahetada, need paar ostu mis tegin maksin visaga. Noh martsipani ja komme siis ostsin. Kuna olin eriti kokkuhoidlik siis lõbustus kulud piirdusid kahe kokteili (Margarita ja Forest Gamp) ja ringreisiga.
Sellevõrra kui mina olin tagasihoidlik jookide osalt, ei oldud nii kodus ja kallis mees on veelgi väga haige näoga ja kuidagi õnnetu olekuga. Paras talle. Vat ei saa aru kuidas need mehed ei oska õhtul mõelda järgmise päeva piina peale.
Lõõgastus
Nii siis laupäeval nädal tagasi oli kohver pakitud ja buss viis meid Hämeenlinna. Nädalalõpp oli just nii tore kui oli ette arvatagi. 4 x rootsilauast söömist, 2 x veelõbud spas, ujumine, mullivannid ja 3 erinevat sauna, loengud tööohutusest ja õhtul ööklubi. Säästliku inimesena olin oma veini talongi säilitanud ööklubisse. Seal tegelikult midagi eriti kivat ei olnud ja seega sai suht õigel ajal magama. Järgmise päeva programmis oli paaritunnine kõndimine terviserajal. Ilm oli tõesti ideaalne ja soe, päike paistis. Seega nädalalõpp läks täis kümnesse, sai lõõgastatud, tuttavaid kohatud, ja pealegi ega kaetud lauataga viibimine ei ole pereemale kõige tähtsusetum asi.
Panen siis siia ka mõned pildid
Väike paus loengu vahepeal
Ujumise osa oli küll nagu tagaplaanil, aga muidu üsna kena ja vee temp. oli 28 kraadi, teisel päeval pärast kahetunnist jalutuskäiku looduses oli tunnike vees täitsa kena lõpetus lõõgastus päevale
täitsa loomulikult käisin ka väljas ujumas, ikka omaette lõbu, vesi soe ja õhk miinus viis.
rahvast oli muidugi tapvalt palju laupäeval, pühapäeval oli juba täitsa lahe
vaade üle metsade järvele
meie seltskond "lenkillä"
kel palju raha võisid rentida sellist autot pool tundi 30 ekut
seal taustal all oli meie loenguhoone