Alandlikkus, ülbus, auahnus...

Eesti keeles on neil kõigil negatiivne nüanss. Soome keeles taas on alandlikkus - nöyrys, koguni eriti positiivne, seevastu auahnus - kunnianhimo ja ülbus - ylpeys taas on nn. "kuolemansynnit".

Noorena olin ilmselt ülbe, mulle ei kõlvanud elu kolhoosis lüpsjana, seal kus ka ema oli tööl ja seetõttu pürgisin õppima ja linna tööle. Käisin koolid ja kuna sel ajal olid kõik teed me ees lahti, siis ei olnud mingit probleemi pääseda õppima ja saada töökoht, mis vastas õpinguid. Keskealisena tulin siia, sattusin keskele suurt majanduskriisi ja kui ei leidnud kohe sobivat tööd, seletasin seda tolle sama kriisiga. Käisin hunniku koolitusi, õhtukoole ja päevakoole, võtsin vastu kõik tööd, mis ainult mulle pakuti, saatsin töötaoltlusi kõikjale, kus vähegi oli midagi, mis oli mulle jõu kohane.
Tõsi erandid olid, kunagi ei pürginud koristajaks. Ülbus seegi. Eile siis lugesin, tugitöölehelt, et ühes firmas vajatakse brodeerijat, noh neid, kes õmblusmasinaga teevad logosid igale poole. Helisasin, käisin kohapeal, kuigi palk oli närune, töö algab 6:00 ja seal tsehhis aknaid ma küll ei näinud, ma olen valmis innuga minema sinna. Küsimus, kas mind hoolitakse sinna. Vat see on juba "nöyryyden opettelua".

Ma usun, et samasugune probleem on mitmetel minu ealistel naistel ka eestimaa peal. Nooruses me arvasime, et aitas kui õppisid ameti, tegid usinasti tööd, käisid täienduskoolitustel ja läksid omal ajal kenasti pensionile. Ja siis muutus riigikord, tiblad aeti minema, aga oma valitsus läks kuhugi kus on töötus, kodutud lapsed, ja kõikjal lokkavad need ülal mainitud "Synnin kasvu siis tapahtuu järjestyksessä: vatsanpalvonta, haureus, rahanhimo ja ahneus, viha, murhe, epätoivo, kunnianhimo ja ylpeys." , nagu meil siin ja igal pool ümberringi, mõnes kohas rohkem, mõnes kohas vähem.