Lastekasvatus nii ja teisiti...

See on pagana imelik asi, iga muu asja tegemiseks tuleb käia pikki ja keerulisi koolitusi ja õppida ja harjutada, aga lapsevanemaks võib hakata kohe kui vastavad näärmed on vajalikul määral arenenud ja see on hirmutav. Ei ole tarvis mingit kogemust, loodus on selle küll kummaliselt hoidnud, või on nii, et sel ei ole tähtsust. Miks peame ennast tähtsamaks kui mesilased, või sipelgad, lilled või linnud. Selle vähese aja jooksul, mis me siin maakeral isiksusena viibime, tuleks kasutada nii, et see võimalikult vähem kahjustaks maakera. Ja muidugi hoolitseda, et inimsugu ei kohtaks mammutite saatus.

Kunagi lugesin sellise jutu: Otsustati eraldada head ja pahad inimesed. Kõik pahad ja laisad jne viidi teisele planeedile ja head said jääda paigale. 50 asta pärast mindi asja kontrollima ja mis selgus: heade planeedi lapsed olid kuidagi laisad ja pahatahtlikud ja halbade ja laiskade plaaneedil oli palju häid, ettevõtlike ja andekaid inimesi. 100 aasta pärast olid mõlemad samasugused. Ka see on üks teooria.

Oma kogemused lapsevanemana on teadagi mingi filtri läbi nähtud ja ega vähest rolli ei mängi see, et mul oli ainult poisid, ja jonn ei tunud kõne allagi. Kas see oli minu kui karmi ema kasvatusmeetod, ei tea. Ise arvan, et lastele tuleb anda nii palju armastust kui võimalik, kuid tuleb luua kasvamiseks kindlad rajad. See ei tähenda mingit võimu peale surumist, vaid minu arust laps kui selline vajab ka oma turvalisuse tunde saamiseks midagi kindlat. Laps peab teadma mis on lubatud ja mis ei. Ja kindlalt kogu aeg ta ka käib kontrollimas kas on võimalik suruda peale oma arvamust. Kurb on vaadata neid perekondi kus tantsitakse laste pilli järgi. Sest sellised lapsed tulevikus ei austa oma vanemaid.

Seega lastekasvatus on üks keeruline asi ja nii kurb kui see ka on, selleks ei anta koolitust, ega ole vaja sooritada eksameid, et teenida ära lapsevanema õigus, aga peaks olema, või siis ei ole sel tähtsust. Miks peame ennast tähtsamaks kui mesilased, või sipelgad, lilled või linnud.