Soe on, aga riisuma veel ei pääse ...

... sest õues on veel lume hunnikuid. Tuleb oodata millal need sulavad ja maa natuke taheneb. Nädalalõpust on tulemas kena ja esmaspäeval on maipühad. Mäletan ühel aastal käisime onupojal külas ja siis oli juba kevad palju kaugemal. Olime suisa õues istumas ja väga kena oli. Sel aastal oleme kodus.

Selle talve olen saanud kenasti mööda kududes. Kampsuni järel tegin veel tulevaks talveks sallkrae ja ühe huvitava jänesevesti kapuutsiga. Selle panen homme posti, aga kellele, seda ei ütle. Üllatus.

Mikko lammutas meie auto suurteks osadeks ja toimetab autopõhja kallal keevitusaparaadiga. Täna postis tuli uue suhteliselt odava auto pakkumine, 10 000 eurot, ainult et see oli Lada. Seega unustame soodsa pakkumise ja remondime aga vana edasi.

Tööle pole ikka veel saanud, aga kahe nädala pärast lähen vestlusele poole aastase muuseumivalvuri kohale. Sellises kohas vist ei peaks eriti suuri nõudmisi olema. Mis teha kui neid sekretäri kohti ei ole. Saunanaiseks vist oleks ka kohe saanud.

Elu on kuidagi "lost", ei saa kuidagi ennast midagi asjalikku tegema. Lõngasid veel on, aga noh ega neid sokke ka enam ei viitsi teha. Kerged ideed hakkavad ka lõppema. Uus idee on uut moodi toidule lähenemine. Lugesin siin Montignaci meetodit, kui selline raamat nagu kogemata tuli ostetud. Nädala võrra olen järginud, kilo on läinud, aga nii võõras on täielik loobumine saiast, suhkrust ja kartulist. Muidugi võttes arvesse minu diabetest, siis see sobib sellele hästi. Noh vaatame kuidas läheb. Retseptidest on puudus. Peab minema vaatama vast on nami-namil midagi.