Siis kui ....

Hakkasin täna mõtlema oma elu üle järele ja tulin järeldusele, et kogu oma elu olen elanud "ma pean" ja "siis kui" põhimõttel. Mingi pagana sundus on alati ajanud edasi ja nagu suur helge tulevik oleks kogu aeg ees, kummaline küll see kunagi ei saabunud. Näited:
- siis kui lõpetan ülikooli...
- siis kui lapsed lähevad kooli ...
- siis kui nad lõpetavad koolid...
- siis kui saan puhkuse ...
- siis kui saan töökoha ...
- siis kui tuleb kevad või sügis või talv või suvi ...
- siis kui on rohkem raha ...
- siis kui maksan võlad...

... aga kuidas oleks praegu ja nüüd. Ja muidugi kui näed, et teised ei teegi nii. Kui tunned, et teisi ei ajagi taga "ma pean", tundub nagu oleks kuidagi petta saanud. Kuidas siis nii, elatakse ainult enda tarvis. Ma usun, et selliseid minu suguseid on rohkemgi ja nüüd elu lõpupoolel, kes, kuidas üritab kaotatud aega tasa teha. Ühesõnaga ma tahan endale nüüd selgitada seda, miks on mul nii suur igatsus lõunamere saartele. Sest see on ainus millest naudin ise ja kogu hingest.