Meestel on see minu arust lihtsam, kogu maailm on kiilakaid mehi täis. Aga naisena tunnen, et juuksed on nagu üks osa minu olemusest. Küsimus ei ole mingist haigusest vaid lihtsalt vanemaks saades jäävad juuksed järjest harvemaks. Milles küsimus arvavad noored, kes leiavad, et parukas on osa garderoobist.
Mäletan, kord aastakümneid tagasi olles oma esimese ämmaga minemas teatrisse imestasin kuidas ta sai veerand tunniga peoriided ja soengugi tehtud kui just tuli laudast loomi talitamast. Tal oli parukas. Mu emal oli muide ka parukas, tõsi, see ei olnud nii kvaliteetne ja oli kohe näha, et parukas.
Nüüd peegli ees pead kammides on ees harvade juustega kroonitud mina. Hale pilt. Kas ka teised näevad mind nii, ilmselt ei näe, keegi pole siiani märkinud seda, kas viisakusest või ei vaata me enam nii, et me ka näeme, lihtsalt tunnistame, ah tema ja kui just hirmsalt miski silma ei häiri, siis ei hooma muutust.
Käisin eile juuksuris, lasin teha keemilised, hale üritus, 3 krussis karva annab mulje nagu oleks neid 30. Kui ma midagi teistes inimestes kadestan, siis neid, kel on pikad, paksud juuksed. Muide olen juba pisikese plikana kadestanud. Veel muinasjuttude lugemise ajast, minu kolm soovi olid: mustad silmad, mustad pikad juuksed ja vaid kolmas soov muutus.
Ok, minu blogisse just eriti ei kommentaare ei tule, aga soovitage, millise paruka ma peaks hankima, lühikese, pika, sirgete juustega, lokkis juustega, ettepanekuid, pliis.
kuidas ma ema Türki hammaste järgi saatsin
11 tundi tagasi
6 kommentaari:
Äkki näeks uut lokkidega soengut, ehk pole parukas veel väga vajalikki... Mulle tundub, et parukas on ikka väga viimane lahendus. Ebamugav kah, kogu aeg nagu müts peas :)
Milles küsimus - kõige ilusam parukas, loomulikult! selline, nagu sa oled kogu aeg tahtnud, need mustad ja pikad juuksed. Ainult et harjumisega läheb aega, kui on olemasolevast väga erinev, aga nii lihtne unistus ju mida täita. Alguses võid patsis kanda, siis pole neid nii palju korraga näha. Pikkade juustega on see hea, et alati on kaks erinevat välimust - kui juuksed on kas kinni või lahti. Talvel on parukas eriti mugav, mütsi pole vajagi.
Ja teiste arvamust tasub ainult siis kuulata, kui nad häid sõnu su uue välimuse kohta ütlevad. Ma olen eluaeg lühikeste juustega olnud, hea mugav pesta. Nüüd on pikemad (ei pea lõikama) ja aeg-ajalt inimesed ikka avaldavad arvamust, et lühikesed olid ilusamad. Õnneks mõned ütlevad, et pikad on ilusamad. Ma kuulan viimaseid, teistel ilmselgelt pole maitset.
Mul on ühel tuttaval psoriaas, noor naine. Kui tal see peas väga aktiivseks läheb, siis ta kannab põnevalt seotuid rätikuid. Ma alati arvasin, et vohh, stiilne naine, nii vahvalt kannab noid rätikuid ja siis ta kord mainis, et ta vajaduse pärast kannab.
Mulle tuleb täiesti kohatult meelde koolipäevil kuuldud anekdoot, milles Vladimir Ilijtš kasutas enda paljaku varjamiseks seltsimees Krupskaja abi:)
Tänapäeval tehakse nii vingeid parukaid. Üks võimalus, kui on kõhklusi on keerata õle vindi ja võtta esimene täiesti out of box, oranz, lilla vms. Et jah, ongi parukas, mis siis.
Mina ise valiks ilmselt samuti turbanite tee, kuna ma ei suuda isegi mütsi kanda. Ma tahaks, et peal oleks nn kerge ja õhku.
Jõudu Sulle!!!
Parukaga on palav, las jääda, nii kuis on, kelle asi:)
Mina vaatan vanu "Õnne" seeriaid ja kui Helgi Sallo leidis, et on aeg parukas pähe tõmmata, siis oli see hetke õigesti valitud. Nüüd näeb ta parukaga välja, nagu ta oli vanasti. Ja hea (hinda maksev) parukas selle illusiooni ka annab, et miski pole muutunud.
Postita kommentaar