Inimese psüühika on ikka kummaline...

... keegi kunagi ütles, et piir terve ja psüühiliselt haige inimese vahel võib olla eriti väike. Ega ma end just haigeks ei pea, aga mõnikord küll kahtlen. Ok, miks nii kummalised teemad, noh mul on täna aastapäev, täpselt aasta tagasi kõndisin bussi ette ja ta muidugi sõitis mu peale. Pikemalt olen sellest kirjutanud siin.

Pärast õnnetust

Kaks nädalat hiljem ilma meigita

ja meigiga, ilusti on peitnud kõik

 Midagi tõsist ju ei juhtunud, aga meelest see ei lähe. Tundub, nagu oleks mulle antud teine võimalus, ega ma nii oluliselt seda teist võimalust ei ole kasutanud muutmaks midagi oma elus. Kui ei liigu "automaatjuhtimisel", siis muidugi üritan rohkem pöörata tähele panu sellele kuidas sõiduteed ületan, aga suures plaanis elan ikka sama moodi.

Hiljuti lugesin Manjana soovitatud raamatu läbi ja jäin mõtlema, kuidas on minu elu juhtinud minu vanemad ja kuidas olen olnud ise lapsevanem oma poistele. Keeruline lugu, minu kohal tundub olevat kõige tugevam tundelukk Alistumine, lisaks veel Ohvrimeelsus ja Tunnustuse otsing. Ehk nendele ma reageerin mitte täiskasvanulikult vaid lapse moodi. Jama ma ütlen. Muidugi kui aus olla, siis seda tunnustuse otsingut on omal ajal märganud koguni üks mu ülemustest, kes mainis, et ma elan ainult kiituse jõul. Kas on ligi seitsmekümne aastasena veel mõtet end muuta, kümne punkti küsimus. Kas muutus tooks mulle hingerahu või ööune. Vaat selle viimase osas võiks kasvõi pingutada.