neljapäev, 1. november 2018

No oli see alles kukk, ütles kana kui traktori alla jäi....

Õigemini oli juba kolm nädalakest sellest aastast möödas ja mina minemas hambaarsti juurde. Otse liini sinna ei ole, oli vaja linnas vahetada bussi. Kahjuks tegin seda Stockmanni ees, mis tähendab, et põikasin sisse ja oleks peaaegu arsti juurde hiljaks jäänud. Samuti oli see üks osasüü järgmiste juhtumiste sünnile.

Mis siis õieti juhtus: noh, ma jäin bussi alla ja lohisesin nii meetrit viis seal kuni buss peatus. Tunnistan, süüdi olin ainult mina. Bussijuht oli täielik professionaal, vastasel juhul ma siin ei kirjutaks.

Et miks ma nii tobe olin ja bussile ette astusin. Omaarust ma astusin pärast rohelise tulega ülekäigukohas tee ületamist kõnniteele. Ma eksisin, linnaplaneerijad olid ehitanud peteka, see ei olnudki kõnnitee vaid lumega maskeeritud bussirada, mis viis bussipeatusse.


Eluks ajaks meelde see jääb, noh inimene kõnnib oma arust kõnniteel ja hetk enne alla jäämist näeb silmanurgast bussi, mina mõtlesin, mis ometi on juhtunud, et buss kõnniteele sõitis. Siis ta mind tõukas ilmselt ninali ja teine mõte oli, ok oleks aeg nagu peatada. Valu ma muidugi ei tundnud. Lohistas, mis lohistas, aga pidama sai. Kolmas mõte, miks ma ometi siit välja ei saa. Piinlik ju. Tirisid siis mind sealt välja, tõusin seisma, käed jalad terved, vabandasin ja oleks hea meelega jätkanud oma teed. Ei õnnestunud.


Kutsuti kiirabi ja politsei. Kuigi õnnetus juhtus peaaegu kiirabi haigla kõrval viis kiirabi saabumine aega kaua. Hambaarsti juurde ma muidugi ei jõudnudki, ja peeti ka haiglas mitu tundi kinni. Politsei tegi protokolli ja kuskil asja arutati, kedagi süüdi ei mõistetud.


Minu ja  linnaliini bussi kokkupõrke tagajärjed: kõik luud liikmed jäid terveks, olid sinikaid vasakul põlvel ja paremal küünarnukil, valulik on vasak külg ja parem õlg, otsaees on paras muhk ja parem kulm oli lõhki, need taas kehitasid mu väljanägemise selliseks, et naabrid ilmselt lahterdaksid mu perevägivalla ohvriks ” siniste silmade” pärast.

See oli väga õnneliku lõpuga õnnetus, ilmselt on mul siiski kuskil mingi kaitseingel, aga ka olud olid soodsad, lund oli palju ja seljas kapuutsiga mantel ja peas müts, jalas paksud sulepüksid, lisaks oli seljas pungil seljakott, pidin ju minema jõusaali ja tossud olid ka kotis. See seljakott oligi peamine elu päästja, kuna kui ma ei oleks jäänud seljakotiga bussi esimese otsa alla kinni, oleks ma sattunud rataste alla, antud juhul ma vaid libisesin mööda lund nagu kelk.

2 kommentaari:

sille ütles ...

Issand! Oli see alles õnnelik õnnetus! Lugedagi on hirmus.

Trevor Perez ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.