neljapäev, 14. veebruar 2019

Autopiloot

Kui hakata mõtlema, siis kulgeb elu kuidagi nagu autopiloodi juhtimisel. Ise nagu ei olekski kohal. Olen siin lugenud Kimmo Takaneni raamatuid tundelukkudest ja nende murdmisest ning tõepoolest mina ei ela selles hetkes. Ma kas meenutan olnut, kirun ennast ja mõtlen kuidas oleks pidanud toimima; unistan tuleviku särast või kirjutan mõttes blogi.

Ma pole kuu aega sissekandeid teinud, noh selleks ajaks kui olingi arvuti lähedal, oli ammu ununenud teema mida mõttes enne kirjutasin.

Aga veel sellest autopiloodist. Probleem selles, et kui oled kodust eemal, ei suuda meenutada, kas uks sai lukustatud, mingid elektriseadmed välja lülitatud ja muud sellist jama. Ma usun, et ma ei ole ainus selline. Nüüd ma siis olen üritanud lõpetada oma peas elamist ja teadlikult õues liikudes jälgin loodust, tunnen tuulekest näol või pakase näpistust põskedel.


4 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Minu autopiloot töötab, kui mul on väga-väga kiire! Ja kogu süsteem kukub kokku, kui mingi ootamatus ette kerkib, näiteks sirutan käe ja ups! Kus mu telefon on!! Kohe tekib ilmselge oht bussist maha jääda!

sjgelle ütles ...

Ma mõtlen, et see on äkki tüüpiline veidi vanematele inimestele. Mul on täpselt samad tundmused, põhiliselt oma mõtete sõnastamine ajus, mineviku analüüs ja kodust lahkudes kindel teadmine, et jätsin elektripliidi sisse või ukse lahti. Olen ka tagasi läinud, et veel kord üle kontrollida.

Elviina Ikonen ütles ...

Telefoni ja rahakoti ja ka mõne krediitkaardi mitte leidmisel on alati selline paanikahoog, äkki on varastatud või koguni olen ise kaotanud. Leidmisel muidugi see taandub, kuid paanikast tekkinud erutus on nii võimas, et see jääb omamoodi vaevama

sjgelle ütles ...

Ja iga tervisehäire viib kohe mõttele, nüüd on see kole haigus käes ja elu lõpp lähedal.