Minul sai teismelise eas selgeks lõhe sõnade ja tegude vahel. Sellest sai alguse kahelda kogu jumala usu olemuses, lapsena lugesin piiblit nagu juturaamatut. Ema ja temapoolse suguvõsa kohtumistel oli alati kindlal kohal vaimulikke laulude laulmine. Ojaa, ka mina pidin lugema õhtul "isa meie palvet", kuid mida vanemaks sain, seda vähem kogu asja uskusin. Siiski ei tohtinud ega ka julgenud otseselt hakata vastu ja kuigi lõpuks ema teadis, et ma usklik ei ole, ta uskus, et ma mingil ajal leian tee usu juurde.
Aga mina olen kahtleja ja leian, et kuigi inimene on kõikidest teistest maa peal elavatest liikidest praeguste teadmiste järgi kõige arenenum, on ta ka tänu sellele kõige haavatavam. Mis omakorda tingib mingi kõrgema jõu olemas olu usu. Noh nagu, loo endale jumal ja hakka tema poole palvetama, et hakkama saada.
Kuskilt olen lugenud, et meie mõtetel on ka mõõdetavad parameetrid. Kui miljonid mõtlevad sama moodi, siis ju suureneb see midagi, aga vot kuidas seda juhtida, selle kohta ei oska midagi arvata.
Minu suhtumine usklikesse on selline, nii kaua kui sa oma usku mulle peale ei suru, ega mind oma usutallitustega ei tule avalikku ruumi häirima, pole minu asi. Ma leian muidugi, et see on karmivõitu öeldud, aga ma tahan olla aus.
Minu ema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar