Mitte miski pole nii lõpmatult paha, et sellest ei sugeneks ka midagi head...

Nädalavahetusel selgus, et üks meie maja võtmetest on sattunud pikaküüneliste pahategijate kätte. See muidugi ei ole hea asi ja lukkude muutmine läheb maksma päris palju - kohe 160 euri, kaks ust ja kolm võtit. Üks mulle, teine kaasale ja kolmas väga salajasse kohta maja väljaspoole, on ju alati võimalus, et võti kaob või jääb sisse.

Sellest naljakas mälestus nii kolmkümmend viis aastat tagasi. Elasime siis Tallinnas Välja tänaval. Ühel kenal hommikul  kui läksin tööle, võtsin postkastist kirjad ja unustasin võtmekimbu postkasti luugi külge. Naabrinaine nägi ja võttis ära, et keegi ei saaks korterisse minna. Kui koju tulin, nägi mind õues ja tuli kavala näoga küsima, et kas tean, mis mul kadunud. Loomulikult ei olnud veel hoomanud, et koduvõtmeid mul  ju ei olegi. Pääsesin siis kerge ehmatusega, et mis kõik oleks võinud juhtuda. Varuvõtmeid ju ei olnud. Kaasa merel ja lapsed maal vanaema juures. See siis selline kõrvalpõige.

Nüüdne juhtum on karmim, kuna on teada, et need, kes võtmed väevõimuga võtsid on seadusega kurjasti pahuksis ja ähvardasid koguni elu kui julgeks politseisse minna. Ei see ei juhtunud meile, meie võti lihtsalt oli ohvri võtmekimbus. Ja mina veel arvasin, et elan turvalises Soomes, kus midagi kunagi ei juhtu. :(.

Ah, et mis sellest siis head on - noh nüüd lõpuks sai ka minu mees aru, et majale tuleb panna valvesignalisatsioon peale. Enne oli hea kui kuskile läksime, siis ema oli ju peaaegu kogu aeg kodus. Nüüd ema puhkab igavest und ja maja jääb üksi. Pealegi liigub meie kandis palju leedukate rühmi, kes tulevad sisse kangidega. Üks tuttav just rääkis, et ennevanasti liikusid eestlased röövimas, tulid viisakalt sisse, midagi ei lõhkunud, viisid mis kõlbas müügiks ja algul ei olnud omanikud midagi tähelegi pannud. Nüüd ripuvad välisuksed hingedel ja elamine on puha ära lõhutud.