Ma ei tea, kuidas oli olukord paarsada aastat tagasi kui kedagi kuskile haiglasse ei hakatud vedama, vaid suurem osa inimesi sai lahkuda kodust. Nüüd selline ei tule nagu kõne allagi. Kõik oleks nagu vaja pidada hinges võimalikkult kauem, arvestamata inimese enese tahet või tema kannatusi. Surmast rääkiminegi on nagu kui mitte keelatud, siis ei kuulu heade kommete hulka. Me keegi ei taha nagu viimase hetkeni uskuda, et surm tuleb. Samas on ju see nii loomulik asi ja ei tea küll kedagi, kes oleks igavese elu saanud. Kirikutes küll räägitakse igavesest elust kuid ka seal mõeldakse seda müstilise hinge seisukohalt.Kritiseerides ennast, pean tunnistama, et olen täiesti nagu teised, need harvad korrad kui ema rääkiski oma ees olevast surmast, tõrjusin kogu jutu lausega, "oh, sina elad meil veel vähemalt saja aastani". Täiesti minu põhimõtete vastaselt, sest olen ju seisukohal, et ka neist asjadest tuleb rääkida ja neid arutada. Seda eriti, mis puudutab mind ennast. Aga emaga neid asju arutades oli tunne, et äkki ta arvab, et tahan tast lahti saada või kuidagi ootan ta lahkumist. Muidugi ema ise ütles siin kevadel kui olime taas minemas kuhugi, et ei tarvitse tema pärast karta, tal ei ole sellist tunnetki, et surm tulemas. Aga tuli ja nagu välk selgest taevast.
Sama lugu oli ämmaga 94 aasta juunis. Enne jaanipäeva ta oli haiglane ja koguni meil käis arst kodus, kirjutas hunniku rohtusid. Ämm küll ütles, et tema tunneb, et nüüd on minek, aga mina, selle asemel, et võtta asja tõsiselt, ütlesin, et ei midagi, nii noor alles ja nüüd on rohud kah ja küll paari päeva pärast on taas jalgel. Keetsin mannapudru ja viisin teed. Sõi ja jõi ja suikus pea igavesele unele.
Mis on valesti meie mõtteviisis ja suhtumises kui nii loomulikku ja vältimatut asja kui surm, tõrjume viimaseni. Ja kui selle paratamatusega oleme silmitsi, siis ei oska sellesse suhtuda, oleme abitud ja eelkõige kohutavas segaduses. Kui sellest rääkisin eile ühe naabrinaisega, siis tema ütles kuldsed sõnad: "itke kun itketää ja naura kun naurattaa". Ma ei oska seda isegi eesti keelde tõlkida, aga mõte on selles, et kui on nutune tunne, tuleb nutta ja kui on naeru tuju, siis tuleb naerda.
3 kommentaari:
Pealkirja tuleks kohendada..........
Kunagi öeldi nõnda, et inimene sureb nii nagu elas.
Ka sellel ütlemisel on erandeid, mis ilmselt reeglit kinnitavad.
Mõni inimene sureb aastaid, ta muudkui räägib surmast ja räägib ja kardab ja jääbki aina haigemaks ning lähedaste elu on pehmelt öeldes põrgu. Aga need, kes on lasknud ka teistel elada ja ise elanud, need saavad lahkuda rahulikult, loomulikult, ilma kaua ja raskelt põdemata. Haigus on õpetaja ja surm on õpetaja, ainult selle vahega, et surma korral on elavatel, mida õppida. Sinu emake Sulle ilmselt ränki õppetunde pole pakkunud ja surmgi oli Sind säästev. Nüüd on igatsus, kaotusvalu, mis on elu loomulik osa. Naabrinaisel on õigus.
Nii et surm pole ei karistus ega halastus - see on esmalt ikka õpetaja. Kui surma karistuse või halastusena vaid võtta, pole elust midagi õpitud.
Ja miks Sa hinge müstikaks nimetad? Siis on mobiilid ka müstika, räägid ju õhku?
Eks ta ongi, räägid ju tõesti õhku.
Surm - minu lemmikteema. Vähemalt mingil hetkel oma elust ma mõtlesin sellele väga palju ning antud kirje pealkiri esitas justkui küsimuse.
Kunagi Castanedat lugedes leidsin surmas allika, vahendi, millega võrrelda elatavat elu ja selle probleeme. Ning pärast sellise vaate vastuvõtmist olen muutunud palju positiivsemaks ja optimistlikumaks.
Toon siia näiteks lõigu ühest oma (blogi-)võrdlusest:
"Surm on lahe. Mulle ta meeldib. Ja ma ei mõtle siin Pratchetti mustas hõlstis kõhna kuju, kes on küll mu kõige lemmikum kirjanduskarakter üldse... Hmm... Kusjuures... Siinkohal saaks ka Pratchetti Surma tsiteerida.
You have to believe in things that aren't true. How else can they become?
Aga ka tavaline surm on lahe. Mitte surm kui mingi konkreetne sündmus, aga surm kui idee. Oma probleeme läbi surma mustade prillide vaadates saan vähemalt mina aru, kui tühised on need mured tegelikult, kui tühised on need selle kõrval, et mind lihtsalt ühel hetkel enam ei oleks. Läbi surma silmade vaadates näen asju õiges perspektiivis. Olgu - minu surmaga kaoksid ka minu probleemid. Aga koos nendega kaoksid ka need päikesekiired ja hiirekõrvus kaseoksad oma värske rohelusega.
Ja pärast oma surmale mõtlemist tunduvad need kaseoksad ja päike ja suudlused hoopis tähtsamad kui mistahes suurusjärgus probleemid. Oma probleeme saan ma piisava tahte ja usuga ära kaotada, aga nende tegelikult tähtsate asjade kaotamist ei taha ma küll ise põhjustada. Lihtsalt ei taha ja kõik.
Panen hoopis muusika mängima.
Bon Jovi ja "Keep The Faith"
Elu on ilus. Elagu surm!"
PS Kui huvitab see, kust tuli see arutelu, siis võib Google otsingusse panna "Liiter nööri"
Postita kommentaar