Mõtlen, et tegelikult kui on teada, et nüüd peagi on minek, kas see on üldse hea. Siis oled nagu surmale mõistetud vang. Kõik keerleb selle ümber ja mis elu see siis enam on. Õnnis teadmatus on minu arust hoopis parem.
Täna oli suur vaiba pesu päev järve ääres, nüüd on kogu õu põrandavaipu täis. Suurem osa maja akendest on kah pestud. Mingi aimdus on toitude osas, mida ja kust, ja mida teen ise. Ma olen koguni saanud endale kaks abilist, kes aitavad serveerida ja sättida.
1 kommentaar:
Mina olen selle üle elanud, et sain surmava diagnoosi. Alguses võttis ikka jalust nõrgaks ja ei saanud tükk aega oma elurütmi tagasi. Mu noorem laps oli siis alles 4 aastane. Tasapisi, aga hakkasin harjuma mõttega, et mind varsti enam ei ole. Korraldasin oma pere elu ära. Isegi ühe sõbrannadest panin oma pere järelvaatajaks. Kui lõpuks selgus, et arst oli eksinud, siis olin isegi pettunud. Mees rääkis ka pärast kuidas ta pidi minu ja laste ees tugevat inimest mängima, aga tegelikult ei suutnud ta ei öösiti magada ega oma tööd korralikult teha. Ei teagi, mis see parem variant on kas surra teadmatuses või olla teadlik.
Postita kommentaar