Ma ise jäin kõigega peaaegu rahule, ainult et miks nad seal matustebüroos ema näo nii punaseks meikkasid ja talle kunst hambad suhu torkasid, see ei olnud loomulik. Aga noh siin ju ei oldagi harjutud sellega, et kirst matuste ajal avataks.
Muidu läks kõik enamvähem. Kuskil tuli koguni orelimängu ajal paar pisarat, aga muidu ma ootan neid ikka veel, pole veel pääsenud sellesse leinamisse sisse, aegajalt tuleb meelde katkendeid vestlusest emaga. Ta ikka tavatses mõnikord öelda, et keegi ei usu kui haige ma olen, aga nüüd võin öelda, et ta isegi ei teadnud kui haige ta tegelikukult oli.
Kuna siin on kombeks, et haua täidavad töölised järgmisel töö päeval, siis saime loa katta vaid kirst, seejärel pandi hauale kaas ja sellele lilleseaded.
Väga suure töö tegid ära minu naabrinaised, kes katsid lauad ja serveerisid toite. Mul polnud vaja selle pärast muretseda, kuna pärast nad pesid ka nõud ära. Suur, suur tänu neile.
Õnnestus rahvale näidata ka film, mille olin teinud emast oma 14 aastat tagasi, kus ta rääkis oma elust eri kohtades ja iga koha järel rõhutas, et tal oli seal hea elada. Muide see kehtis ka töölaagri kohta Saksamaal, kuhu nad olid sunniviisiliselt viidud ja samuti Siberi kohta, kuhu neid samuti loomavagunites Soomest viidi.
Hea oli seegi, et keegi ei kibelenud kiiresti, kiiresti koju. Eesti rahvas läks õnneks alles järgmisel päeval, sai natukegi olla koos poja perega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar