Telefon

nendest kolmest keskmine toimib

Minu lapsepõlvekodus telefoni muidugi ei olnud, nagu suuremal osal eestlastest, polnud meil ju siis isegi elektrit. Siiski mäletan, et kui elasime kuskil seal Lõuna-Eestis, kuskil Abja ja Kariste vahepeal, seal ema noorem vend Anti oli loomvarujuhataja ja seal oli meil seinal selline vändaga telefon. Tipi ühikas oli telefon teadagi all korrusel korrapidaja laual ja 2 kopikane seinal. Kui Endli vanemad ostsid nooremale pojale maja Roca al Maaresse, kus meie ka teatava aja elasime, seal oli telefon. Väga mugav oli.

Ka Välja tn. oli meil nädala päevad telefon. See oli omaette lugu. Keegi tunkedes mees tuli ühel õhtupoolikul uksetaha ja ütles, et kui maksame talle 4oo rubla siis ta paneb meile telefoni sisse. Hetkel nii palju raha oli ja saime telefoni, siiski naljakas oli see, et meile helistasid täiesti võõrad inimesed ja küsisid tundmatut. Nädalake hiljem kui Endel tuli töölt olid kuskil all korrusel telefonivõrgu mehed ja setvisid mis lugu on kui kellelgi telefon ei tööta. Taibuka mehena sai ta aru, et meile oli pandud mingi haltuurajutt ja et endale ei tuleks lisa probleeme, eraldas peakilbist pistiku, raha oli ju nagunii läinud vastu taevast.

Nädalake hiljem koju tulles nägi seda sama meest selle aegse Kommunaari väravas. Võttis kutil turjast kinni ja nõudis rahad tagasi. Pikka kasvu mees, nagu ta oli sai kutile hirmu nahka ja sai ka oma raha tagasi. Aga too nädal toda telefoniaega jäi selgelt meelde. Tol ajal olid poisid väikesed ja lemmikjutud olid Onu Reemuse jutud. Me helistasime Tissudele, neil oli telefon ja lasime plaadilt neile läbi telefoni neid jutte. Mõlemal poolel oli ääretult lõbus.

Tallinnas ma muidugi olin telefoni järjekorras, ainult et järjekord jõudis minuni kui olin juba kolinud ära Soome. Siiski telefon pandi sisse ja kui Tiit tagasi Eestisse tuli, oli see tema kasutuses. Vaat seda ei mäleta, millal see suleti. Igal juhul enne seda kui korter müüdi. Sellest Tallinna telefonist oli ühel korral ka tõesti kasu. Tol korral olin Urmasega käimas Eestis, kus Tiit tol korral oli, ei tea, aga Margus oli jäänud Mikkoga Soome. Oli suvepuhkuste aeg ja Mikko läks natukeseks sõbra juurde ja unustas ennast sinna, aga Margus jäi üksi koju. Koolis ta veel ei käinud. Tuli äike ja loomulikult üksi tühjas maja hakkas poiss kratma. Meie olime samal ajal Pirkal Urksiga. Järsku tundsin, et miski vaevab ja tuleks minna tagasi. Kui jõudsime Õismäele, oli vaene Margus juba mitu korda helistanud sinna. Nüüd sain ta algselt maha rahustatud ja kuna paari km kaugusel meie Tampere kodust elas üks tuttav eestlane, palusin tal minna ja poiss hädast päästa. Selline lugu siis sellest telefonist.

Muide meie lauatelefon on siis suletud ja minu mobiil samuti, mind kätte saab Mikko mobiililt, kes ei tea nr. ja vajab, e-mailiga saab siit samas lehelt küsida.