Öö kiirabihaiglas

Õhtu oli selline tavaline, koperdasime ringi, päeval oli alustatud peenramaa tegemist. Nagu ikka mees puges varem põhku, mina olin end unustanud arvuti taha. Siiski nii ühe paiku otsustasin minna ka puhkama. Olin juba jäämas magama kui äkki tundsin äkilist paha tunnet kõhus. Kobisin siis voodist välja, tuigerdasin vetsu ja kogu sisikond käändus teistpidi. Kõik mis olin söönud, tuli välja. Vaat tavaliselt kui on midagi ebasobivat söönud või ka joonud, on pärast maotühjendust kergem olla. Minul seekord nii ei olnud. Saalisin siis köögi ja vetsu vahet kuni isegi maohapet enam ei tulnud. Kõõksud aina käisid. Ja paha oli olla. Siis hakkas pilt minema segaseks või oleks õigem öelda, pilt kukkus rullima. Vanemad inimesed mäletavad kuidas ennevanasti telekatel pilt rullis, mõnikord üles, mõnikord alla, siis tuli tagant mingist nupust keerata. Aga kahjuks mina ei leidnud endast kuskilt seda nuppu, millega oleks saanud pildi peatada. Kui tahtejõuga proovisin, hakkas hoopis nii paha, et ilma toeta ei seisnud püstigi. Hirm tuli kah.

Äratasin mehe, kahekesi karta on hoopis kergem. Teine muidugi ei osanud midagi teha. Noh, oli muidu toeks. Vanematel inimestel kõiksugu insuldid ja nii, ei osanud midagi võtta kah. Läksin põrandale pikali ja tõstsin jalad toolile, ei aidanud üldse. Käskisin siis mehel helistada kiirabisse. Sealt need soovitasid tulla ise tooma kohale, saab kiiremini. Ja nii me siis läksime. Kuidagi sain norm riided selga ja koperdasin trepist alla, hullem koperdanine oli kui emal, kes on 27 aastat vanem. 10 km sõitu kestis igaviku, kiirendused, peatumised, vasakule, paremale pööramised olid pahad ja minu arust see tee oli saanud järsku sadatuhat auku ja kühmu. Kohale saime ja otse ukse ette. Mees aitas sisse ja resepsuunis pidi ta seletama, kuna ma jätkasin oksendamist, mis siis, et sealt midagi ei tulnud. Kuna ma olin ikka vist hirmus haige olekuga, ei jäetud ootama vaid juhatati kohe koridori rullikutega voodisse. Kuni nad minuga tegelema tulid kulus kah kole palju aega minu arust, tegelikult vast 5 minutit. Mõõdeti siis rõhud, temperatuur, vere suhkrusisaldus - kõik äärmiselt normaalsed. Vererõhk nagu kosmonaudil 70/120. Ei nad osanud midagi muud teha kui pandi soolalahus veresoonde tilkuma, anti mingi iivelduse vastane süst ja jäeti sinna lamama.

Haiglasse me tulime kuskil poole kolme paiku, nii viie ajal märkasin, et pilt jäi seisma ja hakkas natuke parem. Kaheksa ajal tuli uuesti arst vaatama ja mõõtis taas kõik. Ei osanud ka tema täpselt ütelda, mis siis oli häda olnud. Kahtlustas kõrvu või veresinge häiret. Eks ma siis homme lähen omale arstile. Kõige naljakam oli see, et mul ei olnud mitte kuskilt valus. Minu vaene mees muidugi veetis selle öö vastuvõtusaali kõval toolil ja närveeris. Noh mina oleks läinud ikka küsima mis ja kuidas. Oleks ta ju võinud kasvõi vahepeal koju sõita ja hommikul uuesti tulla.

Nüüd tagantjärele mõeldes, on ikka hea kui ei ela üksi, vaesed inimesed, kes oma vanaduspäevi peavad üksi veetma. Ikka on ju hädasid, kes sind kuulab ja aitab kui ise ei jäksa. Ja kõikse pahem asi on hirm.

Eilne päev oli natuke nõrk olla, kuigi pärast hommikust poeskäiku võtsime mõlemad lühikesed uned, ei tahtnud mingeid pingutusi teha ja saunaski käisin vaid pesemas ja õhtul kobisin õigel ajal kell 22:00 magama ja põõnasingi poole üheksani välja. Nüüd on täiesti normaalne olek, ei mingit jälge.