Teemad, mis jäid kirjutamata: 1. Mehikko järg

Kui ma tavaliselt kaugreisidel siblin ja  käin kõikvõimalikel ekskursioonidel, siis seekord oli lugu teine, käisin ainult snorklamas ja tagantjärele oleks ka selle tasunud ära jätta. Sõit kohapeale kestis üle kahe tunni, rannas oli igavene  sagimine, laevasõit oli igav ja iiveldama ajav ja vees olime vaevalt paarkümmend minutit, kusjuures vee alune maailm oli vaene. 

 Ainuke meeldejääv asi oli see, et bussil lõhkes üks kumm ja keset kiirteed ootasime abijõude kummivahetusele. 

Hotelli territooriumil muide liikus kõiksugu huvitavaid loomi, oli küll kõikjal sildid, et neid ei tohi sööta, aga ega turistid ju lugeda ei oska.

 Ega me ainult rannal ei peesitanud, kõndisime ka üsna palju ringi. Üsna meie lähedal oli hotelli territooriumil delfinaarium, siis kui ekskursioonile sõitsin nägin lisaks mitmete hotellide juures delfinaariumi silte.

Kui oli vaja minna kuhugi kaugemale, siis oli seal sellised elektri kärud

Kõikidest restoranidest meeldis mulle Jaapani restoran, soe sake tundus koguni mulle üsna meeldiv

Mõnikord seda öeldakse, et lõpp hea, kõik hea. Seekord nii ei saanud öelda, kuna pidulikul lõpuõhtul juhtus selline aps, et lõhkes veresoon huules ja pidu lõppes juba eelroa juures. Verejooksu pidama ei saanud, järgmisel hommikul oli ärasõit ja midagi oli vaja ettevõtta. Meie juures arsti muidugi ei olnud, piirkonnas oli mingi valvetohter, aga see ei osanud midagi teha ja meid saadeti saja km kaugusele haiglasse, samal ajal oli sinna minemas mingi kiirabi moodi auto ja viis meid kohale, kodus selgus, et see reis läks maksma seitsesada dollarit. Haiglas nõeluti veresoon kinni, kirjutati retsept ja soovitati võtta takso, mis meid tõi tagasi hotelli. Õnneks olin kohvrid enne õhtusööki pakkinud. 

I täpiks oli lennujaamas 10 kg pagasi üle normi ja see maksis 150 dollarit.