Täna tuli mu keskmine poeg külla – justkui vaikselt ja loomulikult, nagu ta alati tuleb. Tema kätes ärkavad mu arvutid ellu, tema puudutus paneb nad jälle üksteist mõistma. Nii kuluski mitu tundi, enne kui masinad taas omavahel rääkima hakkasid – justkui leppides ära pika vaikimise järel.
Vahepeal said klopitud ka vaibad. Tolm lendas õhku ja vajus siis tasapisi tagasi – nagu mälestused, mida ei saa päriselt kuhugi ära panna. Meie jaoks muutuvad sellised tööd juba raskemaks, aga veel saame hakkama. Veel.
Mõned asjad jäid homsesse: terrassi ootav tühjus ja käsitöötoas vaikiv vana diivan. Ka tegemistel on oma aeg, kõike ei saa korraga liigutada.
Imelik mõelda, kuidas mu arvutid justkui igatsevad mu poega. Kui ta pole kaua käinud, lähevad nad tasakaalust välja – nagu ootaksid nad tema samme, tema vaikset kohalolu. Ja mina saadan siis oma abipalve, teades, et ta tuleb.
Kui allkorrusel elas veel noorim poeg oma naisega, oli maja täis teistsugust elu. Nüüd on ruumi rohkem, aga vaikus on sügavam. Kahekesi olemises on oma rahu, ent ka õrn igatsus, mis ei kao.
Tallinnast tulid tagasi vanad asjad – vitriini sein, kapid. Kunagi läksid, nüüd tulid tagasi, aga mitte päris samana. Nad ei mahu enam endistesse kohtadesse, justkui oleks aeg nende mõõdud ümber kirjutanud.
Nii see ongi – asjad rändavad, inimesed muutuvad, ja mis kord oli kindlalt paigas, otsib nüüd uut kohta.
Natuke naljakas. Natuke kurb. Ja väga inimlik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar