Tühja pesa tunne ...

Ilmselt kõigile lapsevanematele tuttav tunne. Kui taaskord lendab pesast linnupojake ja maja on nii tühi ja vaikne.  Meie maja on olnud aegajalt nii ülerahvastatud, et hirmus algab. Hakkama saime, häid lambaid pidi mahtuma palju. Nüüd oleme kahekesi. Allkorrusel on köök ja ülal magamiskohad. 

 Siis kui noored all olid, oli meil üsna kitsas, aga kuidagi turvaline.  Nad on ka enne mitmeid kordi läinud ja taas tulnud, algul õpingute pärast Joensuusse, siis tööle Eestisse, siis tööle Helsingisse ja nüüd kesklinna oma üürikorterisse. Seekord nad vist enam tagasi ei tule. 

On kuidagi kurb ja valus. Kuigi kõik on ju hästi, lapsed peavadki lahkuma. Nii on ettenähtud. Kas ma kardan tuleviku pärast, ei tea. Tegelikult tahaks minna nagu mu ema, kes oli haige vaid ühe päeva. Natuke morbiilseks kisub mu jutt. 

See talv on olnud üsna külm, ei kisu eriti õue jalutama, õnneks olen sügisel endale valinud kolmeks päevaks nädalas aktiviteete ja nüüd pärast uut aastat hakkasime käime mehega mäluaktiviseerimise koosolemistel. Minule see on omamoodi Soome kultuuriga tutvumist, kuna alati käsitletakse kellegi kunstniku loomingut või muud sellist. 

Õde kaheks aastaks ...

 Ma pole viimasel ajal palju kirjutanud, aga vast mõned mäletavad, et kuskil korona keskel algatasin oma sugulaste otsingu. Teadsin, et mu isal oli peale minu veel kolm last, kõik tüdrukud. Minu teadmist mööda pidid neis kaks elama kuskil Venemaal ja üks, kõige noorem Eestis. Tänapäeval, kus vaba liikumine, ei olnud see kõik kindel. 

Lõpuks sain teada noorima andmed ja et võtta ühendust jätsin isa hauale pudelikirja. Kirjas lühidalt tutvustasin end ja jätsin ka oma kordinaadid. Mõne aja pärast saingi oma õelt vastuse. Temale oli minu olemasolu täiesti nagu välk selgest taevast. Me koguni kohtusime korra, minu arust oli meie ajalugu kulgenud üsna sarnaselt, ka tema õppis TPI:s, käis ehitusmalevas ja abiellus soomlasega ning elas nüüd Soomes. Mõlemale meeldib reisida ja tegeleda kergelt tervisespordiga. Meie kohtumine oli minule väga tähtis, sain lõpuks teada oma isast, tema esivanematest, see pool minu juurtest oli puudu. Ma olin olnud nagu poolik. 

Meie kirjavahetus kestis umbes kaks aastat kuni oma kurvastuseks sain kord kummalise ja arusaamatu sõnumi, et ta tunnetas, et minuga suheldes tundis ta end oma vanematele nagu petisena. Mu isa ju mitte kunagi mind oma lapseks ei tunnistanud. 

Ma olin kahekümnene kui uurisin välja aadressbüroost isa aadressi ja läksin külla. Minu soov oli teada saada ega tal kogemata poegi ei ole, oleks ju olnud kohutav kohtuda noormehega, armuda ja siis selgub, et poolvend. Siis ma saingi teada, et tema teada oli tal vaid tütred. Külaskäik isa juures oli vastuoluline, natuke mõruda maitse jättis tema püüd leida minu emale muid kallimaid. Meelde jäi ta ütlus. "Me olime noored ja rõõmsad, et jäime suures sõjas ellu, ega palju asju muretsenud". See oli tema arvamus, mu emal oli muidugi palju raskem elu, oli ta ju usklikust perest ja vallaslaps oli suur häbi. 

Minu suhtlus poolõega lõppes, kuna ma austasin tema tahet. Siiski ma sain teada palju oma isast ja mul on koguni ta foto. Ma olen palju mõelnud sellest, et tegelikult oli täiesti hea, et mu isa ei eelistanud minu ema ja ta ei osalenud minu kasvatuses. Ma olen ilmselt egoistlik kuid ma meeldin endale just sellisena nagu ma olen ja kasvada Eestis soome/vene vanematega ei oleks olnud hea. Nii, et tegelikult läks kõik väga hästi. 

 

Nii need aastad veereved...

 

Minu kastipõllumaandus puhkab

Puuviljaed jäneste ja kitsede jälgi täis

Siit sain eelmisel suvel maitsvaid tikreid ja mustsõstraid

Käisin uudistamas lähimetsas jääkujusid 

Õues oli pagana külm

 

Nii palju on aega möödas, et peaaegu ei oskagi enam kirjutada, mõtted on laiali, avad arvuti ja jääd vaatama, et millest ma siis tahaksin/peaksin kirjutama ja kui hakkad pihta, ei oskagi enam. Peaaegu tunnike veeres enne kui leidsin viisi kuidas telefoni pildimaterjali arvutisse sain ja blogerisse kah. 

Ei teagi kas keegi veel neid ridu minu lisaks loeb, aga eks ma siis kirjutan rohkem nagu endale, kui harvem Eestis käia, siis hakkab tasapisi ka eesti keele praktiline oskus tasakesi kaduma. Noh esimeseks üle pika aja kirjutuseks aitab.  

Urmase sünnipäev...

Mõelda juba 48 aastat. Mäletan, et siis oli maru äikesetorm kogu öö ja hommikul sündis poiss. Umbes kuu aega enne kui oleks pidanud. Noh ma olin selles suhtes halb ema, et kõik kolm sündisid enne aega ja piima mul ka ei jätkunud. Nüüd juba vanemad vennad lähenevad viitkümment ja noorimgi saab kuu aja pärast 37. 

Ma siis eile tegin tordi ja kutsusin päeva sangari tordile, istusime ja lobisesime. Meil siin on kogu päeva enamvähem sadanud, ega seal väljas midagi polekski saanud teha. 

 

Minu tööd kangastelgedel...

Algul tegin kaltsuvaippasid, aga kui 2019 sain hirmsa koguse linast lõnga, hakkasin proovima kätt peenemate kudumitega, küll köögirätikuid, saunalinasid ja viimane oli eelmise aasta kevadel kui sai üles lõim kardinate tegemiseks. 30 meetrit. See tuli välja oli paras raske projekt, esiteks oli vaja jälgida mustrit, nii et jutukate kuulamisest ei võinud mõeldagi. Edenes kah maru aeglaselt. Kuskil aasta tagasi oli valmis kümmekond meetrit ja siis sai innustus otsa. Oli kõiksugu muud huvitavat teha. 

Nüüd nädal tagasi võtsin end kokku ja läksin jätkama. Nii ma siis iga päev natuke teen, näib kas saab jõuludeks valmis. 

Jaapan

 Ma ei saa öelda, et ma vähe oleks reisinud, aga varem ei tulnud mulle pähegi, et läheks Jaapanisse. See maa tundus mulle nii võõras ja kauge ja üldsegi mitte kutsuv. Mida ma üldse Jaapanist teadsin, muidugi suure sõja lõpus need pommid, harakirid ja samuraid, et neid on palju ja teevad väga palju tööd. Õitsevad kirsiaiad, kummalised filmid ja et neile meeldivad Muumid. Kõik. 

Kui siis talvel vanem poeg helistas ja küsis, kas olin Jaapanis käinud, vastasin ei - on kaugel ja kallis. Noh jah Austraalia on veel kaugemal ja topelt kallim, aga see oli Austraalia - noorusaja täitumatu unistus. Loomulikult vastasin jaatavalt kui mind kutsuti kaasa, tema ja ta pojaga kevadvaheajal. 

Laenasin raamatukogust reisikirjeldusi, ostsin isegi paar tükki ja mingi õrna teadmise sain. Loomulikult netist niipalju kui jaksasin lugeda. 

Meie reis kestis nädala, ei mingeid reisibüroosid, ise broneerisime hotellid ja panime paikka enamvähem plaani. Tagantjärele mõeldes oleks pidanud rohkem uurima ja täpsemalt lugema. Siiski suured tänud mu vahvale pojale, ta sai meie juhtimisega paigst teise suurepäraselt hakkama, Google mapsi abiga. 

Omal käiel ei ole ma peaaegu kunagi ringreisidel olnud, ja see kohvritega opereerimine raudtee jaamades oli raske puht füüsiliselt. Hakkama saime. 

Alustasime Tokiost, käisime Osakas ja Kiotos ning tagasi tulime taas Tokiost. Kuna reis oli pojapoja soovil, siis kuulus sinna külastused Tokio Disnylandis ja Osaka Universial Studios, teel läksime läbi Fuji

mäest, otseselt mäge nägime ainult kaugelt, sest kuigi saime viienda laagrini bussiga kohale sõita, siis  seal oli udune ja külm. Peaaegu nagu pilve sees. 

Osakas oli esimesel päeval vihmane ja otsustasime käia Toyota automuuseumis Nagoias. No oli seal aga autosid. 

Kiotos pühendasime templite külastusele ja hotelliks valisime kah rahvusliku Ryokan tüüpi majutuse, tatamide ja muu sellisega. 

Kui siis Jaapanist tagasi, oli hirmus tahtmine tagasi minna ja veeta seal vähemalt paar nädalat ja reisibürooga. Nüüd ei teagi, Jaapan on ikka maru kaugel ja eks ta ka hirmus kallis koht on.