esmaspäev, 14. juuni 2021

Pisitasa kolime...

 ... teate, see samas majas üles/alla kolimine ei olegi nii mõnus. Kuigi peaks olema juba kogemust. See nädal on veel aega, pühapäeval saabub kraamikoorem Helsingist. Selleks ajaks tuleb kõik korda teha, et noortel oleks tore sisse kolida. Me veel ei tea kui kauaks, aga minu arust nad võiksid natuke kauemaks kah jääda. Me jõuame veel treppidest kõndida. 

Tasapisi toimides jõuab paremini asju läbi mõelda, paigutada kõik nii, et järgmistel päevadel kah mäletab, kus mis on. Muidugi aastad ja korona kodus oldud aeg on jõudu palju vähemaks viinud. Tood korvi täie üles, paigutad ära ja istud arvuti taha  - puhkama. 

Oma esimesest töökohast mäletan meest, kes iga trepi kõndides jäi vaatama õue, arutasime, mida ta seal näeb, nüüd tean, ta puhkas. Seal oli ka teine, kes kui tuli tööle, avas kalendri, vaatas mis tähtpäev on ja kõndis üle tee Vilniuse poodi, seal müüdi lahtist veini ja mahla suurtest anumatest. Võttis siis klaasi veini tähtpäeva auks. 

Ma peaks tegelikult kah õue minema rohima, vahepeal tuli vihma ja umbrohi taas vohab. Aga nagu ei viitsi. Mees saab homme teise vaktsiini, mina nädala pärast. Eile käisime valimas, mul ei olnud valmis vaadatud, keda valida, mõtlesin kohapeal nimesid lugeda. Lõpuks mõtlesin, et annan hääle tuttavale sotsiaaldemokradile, sugulase sugulane ikkagi. Selline lugu siis.

pühapäev, 13. juuni 2021

Kodu, ehk kasvukeskkonna mõju lapsele...

Ma tean, et see teema kütab üles kirgi, aga kui nüüd üritaks asjast rahulikult mõtiskleda. Meie vanematena üsna tihti ei mõtle sellele, kuidas meie teod ja mõtted mõjutavad meile kõige kallimate - meie laste tulevast elu. Ega sadagi aastat tagasi ei olnud valiku võimalusi, sinna keskkonda, kuhu sattusid sündima, selliseks kasvasid.  Lisaks sõjad ja muu selline. Mina sündisin eelmise sajandi keskel ja minu kasvatajaks oli ema ja tema pere, eelkõige vanaema ja ema noorim vend. Ema oli ingerisoomlaste järeltulija, seega kodus rääkisime soome keelt. Lastega õues rääkisin eesti keelt. Seega kahekeelsus juba sünnist saati. Isa rollis oli siis ema vend, kes oma pruute pani alati proovile, esitades mind oma lapsena. Selline harmooniline elu kestis kuni ema läks mehele ja onu võttis naise. Mina olin siis kuue aastane. 

Kuskilt olen lugenud, et lapse arengus on just esimesed eluaastad eriti tähtsad, no selles valguses läks mul hästi. Võõrasisa tulek minu väikesesse ja harmoonilisse peresse oli esimene kõigutav mõjuvõim. Kui vanaema meel haigestus, see oli teine. Et onu võttis naise, see mind eriti ei kõigutanud. Meie pered käisid tihedasti läbi ja onu laste sünnid olid minule nagu õed/vennad. 

Esimene tõsisem juhtum oli siis kui 19 aastaselt olin onu perega sellases Leningradis ja läksime pildistama, onu nimelt ütles, et ta tahab teha oma perest pilti, st. tema, tema naine ja nende lapsed, mina sinna ei mahtunud. 

Oma võõrasisa ei ole ma nagu kunagi lähedaseks pidanud. Minule oli ta alati võõras onu. Lapsepõlves saime hästi läbi, teisme eas hakkasin tasapisi teda koguni vihkama. Omamoodi tema nagu võttis minult ära minu ema, kuna mulle tundus alati, et ema hoidis tema poole. Täiskasvanuna suhtusin asjasse rahulikult, aga ega meie suhted minu poolt kunagi ei soojenenud. Oskasin kuidagi olla neutraalne ja pidasin oma arvamuse oma teada. 

Kui palju minu suhtumine võõras-isasse mõjutas minu lapsi, ei oska arvata, tema küll suhtus minu poistesse väga hästi. 

Kuna lapsepõlves elasime maal jäi minusse igatsus oma maja järgi minusse elama. 18 aastasesi kuni 40 aastaseni elasin Tallinnas kuid kui pärast seda kolisin Soome ja oma majja, oli lõpuks tunne, et olen tulnud koju. Tõsi, meil on kõik linnakorteri mugavused, elekter, vesi tuleb, vesi läheb, tuba on soe ilma kütmata, pärast remonti ka põrandaküte. Lisaks oma aed, õunapuud, põõsad oma õu ja saun, selle kõrval veel minu "käsitöötuba". 

Seega on minul läinud eriti hästi, tänu sellele, et vanemad tegid oma otsused, mis minu elu algul mind kõige rohkem mõjutasid. Tänud neile pilve piirile.

kolmapäev, 9. juuni 2021

Minu köök...

 ... kui köök on sinu vajadustele mõeldes organiseeritud ja ehitatud, on ka hea valmistada toitu. Eestis elades olid köögid sisseehitatud ja muuta tegelikult ei saanud palju. Siiski oli üks asi, mis ilmselt erines minu tuttavate köökidest, nimelt minul oli mõlemas korteris, nii Välja tn ühetoalises kui ka Õismäe kolmetoalises, mõlemas köögis, tugitool. Nimelt olen mina inimene, kes tunneb end hästi köögis, mitte elutoas.  

Siin Soomes, kus elame oma majas, on muidugi hoopis teised tingimused. Õnneks on minul ka selline mõnus mees, kes on võtnud arvesse minu arvamust ja ehitanud köögid selliseks, mis minule meeldisid. Esimese köögimööbli ta koguni ise ehitas, hiljem kui resursid suuremad tellisime mööbli juba mujalt ja meile jäi monteerimise rõõm. Tasapisi on muidugi ka köögi masinad muutunud. Ahjud ja muud ehitatud mööblisse. 

Nüüd kui kolin alt korruselt üles, oli vaja ka kasutamata tehnika üle vaadata. Omal ajal kui vahetasin välja kahe osalise kraanikausi, otsisin kaua meeldivat ja valisin lõpuks välja ühe, millel oli ka ilus nimi - Caribien

Siin see mu kaunitar on

teisipäev, 8. juuni 2021

See kummaline tunne kui peaksid tegema 100 +x asja, kuid ei saa nagu millegi õieti pihta...

 Hinges käib paras torm, olen lükanud liikvele midagi, mis võib-olla tulevikus toob nukrust või kurvastust, aga pole viga. Väga kaua on viivitatud ja palju aega läinud raisku. Kaotatud aastaid tagasi ei saa, aga vähemalt ei pea ma kahetsema kunagi kui minek on, et oleks pidanud. Inimsuhetega on üldse nii, et milleski ei saa olla kindel. Kartus ja kõhklused ei vii kuhugi. "Pidetään peukkuja" ütleb soomlane. 

Suvi on saabunud, eile õhtul koguni natuke müristas, vedasin kõik juhtmed seinast, liiga palju arvutiasju on läinud hingusele äikese tõttu. Õnneks meie piirkond ei ole kõikse hullem äikese ala. 

Eile sain meie noortelt teada, et sissekolimine on 20, sinna pole enam rohkem kui kaks nädalat. Ma olen juba varem ka kirjutanud, et mul on kahjuks väga arenenud "kanaema" sündroom. Kogu aeg tahaks oma "tibukesi", kes nüüd on suured täis mehed, oma tiiva alla. 

Mu vanem poeg ju läks siit ära Eestisse juba 1995 ja oli ju aegu, mil ei saanud kordagi aasta jooksul minna sinna või sealt tulla siia. Siis Tiit pani üles netikaamera, kus ma sain temast pildi iga minuti järel






pühapäev, 6. juuni 2021

Operatsioon " järjestuse loomine köögi toomiseks teisele korrusele"...

 ... kandis vilja. Viisin mitu kotitäit kasutamata kama prügikasti, sain kapid korda ja leidsin juba 3 aastat kadunud olnud panga seifi võtme üles. Ega mul seal midagi hirmus hinnalist pole, aga nii mõned asjad ja paberid ja avamine oleks maksnud paarsada euri. Alles ma ju kirjutasin, et kadunud asjadel on imepärane omadus ilmuda silme ette siis kui neid ei otsita.

Õues on väga soe, mõtted liiguvad sinna suunda, et peaks minema lähi järvele ujuma. Homme vaja minna hambaarsti juurde, proteeside korrigeerimiseks.

Võtan hoogu...

 Meie noored Helsingist teatasid, et jätavad pealinna tolmu jalgadelt ja tulevad tagasi meie ilusale Pirkanmaale, noh see on meie piirkonna maakond. Tampere ise on väga kallis piirkond ja viimase aja suur ränne siia ei ole asja parandanud. Aga eks ikka ümbruskonnas leidub sobivamaid paiku elada ja kui jääb raudtee äärde, saab kerge vaevaga pealinna kui selleks on vajadus. Kuni nad leiavad endale sobiva kodu tulevad nad meile, meil ruumi jätkub. Minule see tähendab taas köögi evakueerimist teisele korrusele. See on maru imelik kui esimest korda viisime köögi alla korrusele ja mingil ajal tõime taas üles, selgus et see ei mahtunud enam. Nüüd sama mure, teisekorruse köögist olen teinud enda magamis-,  arvuti-, käsitöö- ja telekavaatamise toa. Nüüd vaja muuta see ka tagasi köögiks ja nii, et neid teisi eriti ei muudaks. 

Eelmistel päevadel triikisin oma kudumeid, köögi- ja saunalinasid, nüüd võtan hoogu, et tühjendada köögi kapid, sinna on siginenud kõiksugu jama. Muidugi vaba pinna vallutanud toalilled vaja ka minema viia ja hea oleks vanad mullad vahetada. Nüüd saab seda teha õues. 

Operatsioon "otsi üles poolõde" on jõudnud staadiumini "kui emailile ei ole tulnud vastust, saada vana hea kiri posti kaudu". Muidugi võiks ju lihtsalt helistada, number mul ju on, aga see tundub kuidagi nagu kohatu. Kui emailile kirjutasin, siis kirjutasin soome keeles, on ju tema kah siin elanud aastakümneid. Siiski taas märkasin, et ma võin küll soome keeles heietada maad ja mered, aga kui on vaja kirjutada, olen kuidagi kohmakas. Nii ma siis nüüd kirjutasin eesti keeles ja oma arust tuli välja mõnus kiri. Kui mina sellise saaksin, võtaksin kohe järgmine päev ühendust. Aga taas, me oleme inimestena nii erinevad, ma ei saa pidada enesest mõistetavaks neid lahendusi, mis minu puhul toimivad. 

Ok, ma olen piisavalt teinud kõike muud kui seda, mida vaja. Hakkan kööki ettevalmistama kolimiseks. 

Siis kui esimese korruse kööki ehitati