Mäng tehisintellektiga, Urmase tehtud

Originaal ringreisilt Sri Lankal

Urmase modifikatsioon originaalist

 Mulle täitsa meeldis, kuidagi nii nunnu. See reis Urmasega sai teoks sellepärast, et mu reisikaaslane hüppas alt ja ma olin olukorras, et kas maksan hunniku raha juurde üksi reisides või loobun üldse minemast. Otsisin asendajat, aga ei leidnud kedagi, kes oleks tahtnud minna. Kaaludes nii ja naa otsustasin küsida keskmiselt pojalt, kuidas ta suhtuks sellesse kui tuleks minuga reisile, seekord pidin siis  mina maksma kogu reisi. Õnneks oli ta nõus ja meie reis oli üle ootuste huvitav, ma oli ju 1999 käinud seal, aga siis oli enam mereranna puhkuse reis. Seekord ringreis. 

Otsustasin minna kirjutaja kursustele.

Mõningad aastad tagasi avaldas vanem poeg mõtte, et võiksin kirjutada perekonna ajaloost ja oma noorusest raamatu. Ei, mitte avaldamiseks avalikkusele vaid neile, lastele ja lastelastele. Olen ju praegu peaaegu üks vanemasid omas suguvõsas. Noh kui ikka väga aus olla, siis ma nii paarkümmend aastat tagasi ka midagi nagu alustasin, aga see ei ole mingi blogikirjutus ja jäi oskamattuse pärast pooleli. Kuni paar nädalat tagasi oli reklaan, et kas oled valmis minema kirjutaja kursustele. Koht mugavalt kesklinnas, pole vaja muretseda kuidas kohale saada. Lisaks rühmas vaid 8 kohta, siis kõigile sobivasti tähelpanu.

Muidugi on selles asjas pisike aga. Siin ma kirjutan ju eesti keeles, kursused on muidugi soome keeles. Kuna juba 36 aastat siin kohalik, on minu kõnekeel ju soome keel. Siiski gramaatika on suisa erinev ja ega see ikka lugemisega külge ei jää. Spellerid ja kõik muu on ju olemas, aga pisike vabin on ikka sees, et kuidas ma hakkama saan.  

  

Nädalake Tallinnas

 Seekord ei jooksnud mööda linna ringi, vajalikud asjad said toimetatud, kallid sõbrad kohatud. Kõik ikka tasa ja targu. Ilmad olid algul maru külmad, et tuba soojaks saada vedasime elektriradika keldrist välja ja tegime kaminasse tule, oli selline “romantiline” tunne koguni.

Nüüd teeme aega parajaks, sofal istudes on mugavam aega veeta kui sadamas auto järjekorras. 

Taaskord ilmnes, et ei osanud fotosid telefoni blogerisse tuua.

Minu Seisellide reis.

Juba aastaid olin tahtnud käia ära Seisellidel ja kui Germalol eelmisel aastal oli selline reis ja veel üsna sobiva hinnagi, siis loomulikult otsustasin minna. Aeg oli novembri lõpp/detsembri algus. 

Seisellid olid muidugi võrratud, aga meie hotell oli mäe rinnakul, mis tingis selle, et mereni oli küll vaid 400 m, aga see oli minnes mõnus, aga tagasitulles võttis võhmale, 30 kraadises kuumuses. Minu bungalovist minna sööma ja basseini juurde taas kõndimine 8:ndale korrusele ja seda 4 - 5 korda päevas. Paras trenn, mis muidugi on väga kasulik.  

Need trepid

Raamatukogu

Vaade rõdult

 

 

 Kogu reis oli väga huvitav ja sobival määral ekskursioone. Mis mind seal eriti üllatas oli puhtus. Mitte ainult hotellis vaid kogu saar oli kena ja puudus lõunamaadele omane prügi. Lisaks ei näinud ühtegi spreivärvidega tehtud soperdist, ega isegi korralikumat pilti. Nii mõnus. Meie giidid andsid saarest ja elanikest positiivse pildi. Nad on seal Aafrika külje all, neid on alla 120 tuhande ja nad on saanud oma riigi toimima, kummalisel kombel isegi hiinlased ei ole sinna imbunud. 

 

Lendasime sinna  Turkish Airlinesiga, Istambuli lennujaam algab olla üsna tuttav, ja teisalt sealt on mitmeid mitte nii meeldivaid mälestusi, just hilinemistega ja kuidas nad neid hoiavad, öömaja leiavad, aga ei mingit kompensatsiooni. Seekord juhtus nii, et ärasõidu päeva lõunapaikku tuli teade - lend on tühistatud ja millal saame tagasilennule ei olnud teada. Lõpuks olime seal kaks päeva lisaks, saime jääda oma tubadesse ja hommikusööki samuti. 

 

Naljakas oli see, et kuidagi nagu neist lisapäevadest ei nautinud sama moodi nagu eelmisest nädalast, asjad olid ju juba pakitud ja nüüd kasutasid vaid kõige vajalikumaid. Äralend saarelt hilines seega 48 tundi kuid jätkulend Istambulist läks alles 10 tundi hiljem. Nüüd vanemas eas pikad lennud on hakanud olema vaevalised, ega siis alati ei jaksa ka maksta kinni neid äriklassi pileteid. (need kaks lendu, Jaapanisse ja Hiinasse, olid küll iga euro väärilised), siiski kui valida paremad kohad lennukis, on see ju ka midagi. Nüüd muidugi läks vett vedama minu ette broneeritud kohad ja nagu saatuse kiuste istusin keskel, mõlemal poolel väga hea toittumusega mehed. Olin nagu kilu karbis, omad küünarnukid süles ja jalgu ei saanud rohkem sirutada kui käisin vetsus. Noh ma harrastasingi seda rohkem kui oleks olnud vaja. 

 

Istambulis saime kompensatsiooniks tasuta linna ekskursiooni, mis kestis neli tundi. Tore, sai sealsel turul veel lisaks raha raisata. Lõpuks oli väsimus nii suur, et väravasse kõndides käisid jalad risti all. No seda peab türklaste kiitmiseks mainima, et nad söödavad lennukis isegi selle 3 ja poole tunnise lennu ajal. 

 

  

Minu naabrid...

Kuna me elame eramajade rajoonis, siis samal tänaval elavad tunnevad vähemalt näo järgi enamvähem kõiki. Paarkümmend aastat tagasi müüdi meie vasakpoolne maja ja elama tulid uued inimesed. Sealne proua kahjuks on natuke riiaka iseloomuga ja kukkus kohe piire märgistama ja oli muidu kah selline ebameeldiva olemisega. Kui ta aga hakkas märkima minu seotust Venemaaga, tulin ma ju Nõuka ajal, siis oli kogu meie suhtlusele kriips peal. Minu jaoks teda ei ole. Aastad on möödunud, proua on oma mehest ja mõnest järgmisestki lahku läinud ja muutunud pehmemaks. Nüüd me tervitame kui tänaval vastu tuleb. 

Omapärane see proua on. Ta söödab aktiivselt linde, aga kuna meie linnaosas on kanda kinnitanud rotid, siis need levivad hea toidukoha ümber ideaalselt. Majja nad ilmselt veel ei tungi, aga hoovis on veel garaaz, tööriista kuur ja saun. Mul on karvane tunne, et meie garaazi alla on leidnud pesapaiga mõnedki roti pesakonnad, söögikoht ju naabruses. 

Kui rääkisin teise naabriga ja kurtsin on muret, soovitas ta võtta ühendust linnavalitsusega, kuna meil on keelatud lindude söötmine ja just roti probleemi pärast. Aga kuidagi vastumeelne on minna kaebama. Momendil plaanis osta mingi vidin, mis peletaks rotid minu krundilt ära ja kui see ei aita panna mõned tõhusamad lõksud välja. 

 

Tühja pesa tunne ...

Ilmselt kõigile lapsevanematele tuttav tunne. Kui taaskord lendab pesast linnupojake ja maja on nii tühi ja vaikne.  Meie maja on olnud aegajalt nii ülerahvastatud, et hirmus algab. Hakkama saime, häid lambaid pidi mahtuma palju. Nüüd oleme kahekesi. Allkorrusel on köök ja ülal magamiskohad. 

 Siis kui noored all olid, oli meil üsna kitsas, aga kuidagi turvaline.  Nad on ka enne mitmeid kordi läinud ja taas tulnud, algul õpingute pärast Joensuusse, siis tööle Eestisse, siis tööle Helsingisse ja nüüd kesklinna oma üürikorterisse. Seekord nad vist enam tagasi ei tule. 

On kuidagi kurb ja valus. Kuigi kõik on ju hästi, lapsed peavadki lahkuma. Nii on ettenähtud. Kas ma kardan tuleviku pärast, ei tea. Tegelikult tahaks minna nagu mu ema, kes oli haige vaid ühe päeva. Natuke morbiilseks kisub mu jutt. 

See talv on olnud üsna külm, ei kisu eriti õue jalutama, õnneks olen sügisel endale valinud kolmeks päevaks nädalas aktiviteete ja nüüd pärast uut aastat hakkasime käime mehega mäluaktiviseerimise koosolemistel. Minule see on omamoodi Soome kultuuriga tutvumist, kuna alati käsitletakse kellegi kunstniku loomingut või muud sellist.