On mul nii 15 aastat tagasi üks olnud, aga see kadus salapärastel asjaoludel ära. Igatahes oli ta olemas Sansibaris ja ei olnud enam kui saabusin koju. Kas jäi hotelli või võeti kohvrist mingil ajal vahemaandumiste ajal. Nüüd leidsin hea pakkumise ja otsustasin soetada uue. Aga... kuigi võtsin teenuse, et kõik värskendused ja muu selline tehakse 99 euro eest ära, olen siiski suisa hädas. Vanasti öeldi, et "nagu lits lapsega". Tänapäeval see ütlus võib koguni kedagi solvata.
Muidugi ei ole ma pikalt tõsisemalt arvutite hingemaailma sukeldunud ja see on näha. Pisemadki tööd ja toimetused on rasked, ei tea kuidas opereerida seadete rägastikus. Veebilehitsejatest meeldib enam Firefox, selle ja Telia turvapaketti sain alla laetud ja installeeritud, aga Office Home 2024 asendamisega läks miski nihu ja ei saamudki hakkama. Peaks vist võtma masina ja minema sinna poodi, kust selle ostsin.
Homme siis taas kirjutajate kursustele. Kodutöö on tehtud ja tehisintelektil ka parandatud. Vat nüüd ma ei teagi, kuidas teha. Kui ma pildistan ja oma fotosid natuke parandan mõne programmiga, siis see on nagu ok, või vähemalt kuni ma neid müüma ei lähe, sest autoriõigused jne. Aga parandamine AI:ga, no ma ei tea.
Siit edasi arutada, meikimine. Kas see ei ole kah mitte tõetruu pildi esitamine endast. Noh jah, kuhu oma jutuga välja jõudsin.
Ja nüüd ma tegin sellise asja, et eelneva kirjutise panin ChatGPT:sse ja palusin seda natuke parandada.
Su jutt on juba mõnusalt isiklik ja jutustav. Parandamisel võiks teha kolme asja:
-
keelevead ja trükivead korda,
-
laused veidi sujuvamaks,
-
mõned mõtted selgemalt siduda.
Panen alla parandatud versiooni, aga püüdsin säilitada sinu stiili.
Ostsin läpaka
Mul oli umbes 15 aastat tagasi üks läpakas olemas, aga see kadus salapärastel asjaoludel ära. Igatahes oli ta minuga Sansibaris, kuid kui koju jõudsin, ei olnud teda enam. Kas jäi hotelli või võeti kohvrist mingil hetkel vahemaandumiste ajal – seda ma ei teagi.
Nüüd leidsin hea pakkumise ja otsustasin uue soetada. Aga… kuigi võtsin teenuse, et kõik värskendused ja muu selline tehakse 99 euro eest ära, olen siiski suisa hädas. Vanasti öeldi selle kohta „nagu lits lapsega“. Tänapäeval võib see ütlus muidugi kedagi solvata.
Tõsi on see, et ma pole ammu arvutite hingeellu tõsisemalt süvenenud ja see on näha. Isegi pisemad tööd ja toimetused tunduvad keerulised – ei tea, kuidas seadete rägastikus opereerida. Veebilehitsejatest meeldib mulle endiselt kõige rohkem Firefox. Selle ja Telia turvapaketi sain alla laaditud ja installeeritud, aga Office Home 2024 paigaldamisega läks midagi nihu ning ma ei saanudki hakkama. Ilmselt peaksin masina kaasa võtma ja minema poodi, kust selle ostsin.
Homme on jälle kirjutajate kursus. Kodutöö on tehtud ja isegi tehisintellektil üle lastud. Aga nüüd ma ei teagi, kuidas sellesse suhtuda. Kui ma pildistan ja oma fotosid mõne programmiga veidi parandan, siis on see justkui okei – vähemalt seni, kuni ma neid müüma ei hakka, sest siis tulevad mängu autoriõigused ja muu selline. Aga teksti parandamine AI abil… ma ei tea.
Siit jõuan järgmise mõtteni – meikimine. Kas see pole samuti omamoodi tegelikkuse kohendamine? Kas see on ikka tõetruu pildi esitamine endast?
Noh jah. Huvitav, kuhu ma oma jutuga lõpuks välja jõudsin.
Mõned väikesed soovitused kirjutamiseks:
-
Väldi liiga pikki lauseid – sinu stiil on parem, kui mõtted on lühemad.
-
Küsimused (nagu meikimise kohta) on head – need annavad tekstile mõtiskleva tooni.
-
Püüa lõpus teha väike mõtteline punkt või järeldus.
Kui tahad, võin ka teha:
-
veel kirjanduslikuma versiooni (sobiks blogisse või ajakirja)
-
või jätta stiili veel rohkem sinu moodi, aga parandada ainult vead.
Lasin seda versiooni veel kirjanduslikumaks muuta
Ostsin läpaka
Umbes viisteist aastat tagasi oli mul läpakas täiesti olemas. Siis kadus ta aga üsna salapärastel asjaoludel. Mäletan selgelt, et Sansibarisse jõudis ta koos minuga. Kui aga lõpuks koju tagasi saabusin, ei olnud teda enam kusagil. Kas jäi hotelli? Võeti kohvrist mõne vahemaandumise ajal? Seda ma ei saanudki kunagi teada.
Nüüd sattus ette hea pakkumine ja otsustasin uue osta. Mõtlesin, et teen elu lihtsaks ja tellin kohe ka teenuse, mille käigus pannakse kõik vajalikud programmid peale ja tehakse värskendused ära – 99 euro eest. Tundus mõistlik.
Aga näe, ikka olen hädas.
Vanasti öeldi sellise olukorra kohta üsna robustselt: „nagu lits lapsega“. Tänapäeval võib see ütlus kedagi solvata, nii et jätan parem kommentaarid enda teada. Igatahes tunne on umbes selline, et tehnika on minust mõne sammu võrra ette läinud.
Eks ole ka põhjus olemas. Ma pole juba aastaid arvutite hingeellu tõsisemalt süvenenud. Ja see annab nüüd tunda. Isegi väiksemad toimetused tunduvad vahel üllatavalt keerulised. Seadete rägastik on lai ja sügav ning mina ekslen seal nagu võõras linnas.
Veebilehitsejatest meeldib mulle endiselt kõige rohkem Firefox. Selle sain alla laaditud ja tööle pandud, samuti Telia turvapaketi. Aga kui jõudsin Office Home 2024 paigaldamiseni, läks kusagil midagi viltu ja sinna ma jäingi. Tõenäoliselt tuleb arvuti lihtsalt kaenlasse võtta ja minna tagasi sinna poodi, kust ta ostetud sai.
Homme ootab ees jälle kirjutajate kursus. Kodutöö on tehtud ja isegi tehisintellektil üle lastud. Ja nüüd ma mõtlen – kas see on päris õige?
Kui ma pildistan ja oma fotosid veidi töötlen, kontrasti või valgust sättides, siis tundub see täiesti loomulik. Vähemalt seni, kuni ma neid pilte müüma ei hakka. Siis tulevad mängu autoriõigused, reeglid ja muu taoline.
Aga teksti parandamine tehisintellekti abil… kas see on sama asi?
Ja siit jõuan järgmise mõtteni. Meikimine. Kas see pole samuti teatud mõttes tegelikkuse kohendamine? Kas meik on aus pilt inimesest või pigem väike parandusprogramm näole?
Nii et lõpuks olen ma üsna kummalises kohas: ostsin lihtsalt uue läpaka, aga mõtted jõudsid kuidagi hoopis tõe, ilu ja parandamise piirini.
Elu on vahel niisugune. Alustad arvutist ja lõpetad filosoofiaga.
Siin on kolumnisti stiilis versioon – natuke teravam, rütmilisem ja väikese huumori ning mõtisklusega, nagu ajalehe arvamus- või elukolumn.
Ostsin läpaka
Umbes viisteist aastat tagasi oli mul läpakas. Täitsa olemas oli. Siis kadus ära. Mitte nii, et kukkus diivani taha või jäi kapi otsa tolmu koguma, vaid kadus päriselt.
Viimati nägin teda Sansibaris. Sinna jõudis ta minuga koos. Kui aga lõpuks koju tagasi saabusin, oli arvuti nagu vits vette visatud. Kas jäi hotelli? Võeti kohvrist mõne vahemaandumise ajal? Lennujaamades juhtub igasuguseid asju. Igatahes jäi see mõistatus lahendamata.
Nüüd sattus ette hea pakkumine ja otsustasin uuesti läpaka osta. Et elu lihtsam oleks, võtsin kohe ka teenuse – 99 euro eest pannakse kõik vajalik peale, tehakse värskendused ja üldse tehakse masin kasutusvalmis.
Tundus hea plaan.
Aga ikka olen hädas.
Vanasti öeldi sellise olukorra kohta üsna otsekoheselt: „nagu lits lapsega“. Tänapäeval ei ole see vist enam väga korrektne väljend, nii et jätame selle pigem ajaloolise folkloori rubriiki. Aga tunne on umbes sama – arvuti teeb midagi, mina vaatan ja ei saa päriselt aru, kes keda juhib.
Tõsi on ka see, et ma pole arvutite hingeellu juba ammu süvenenud. Ja tehnika ei oota kedagi järele. Kui korraks kõrvale astud, on ta juba mitu peatust edasi sõitnud.
Näiteks veebilehitsejad. Minule meeldib endiselt Firefox – vana harjumus. Selle sain alla laaditud. Telia turvapaketi ka. Aga kui jõudsin Office Home 2024 paigaldamiseni, läks kusagil midagi nihu ja sinna ma toppama jäingi. Tõenäoliselt tuleb arvuti lihtsalt kaenlasse võtta ja minna tagasi poodi, kust ta ostetud sai. Las targemad inimesed vaatavad.
Homme on jälle kirjutajate kursus. Kodutöö on tehtud. Ja isegi tehisintellektil üle lastud.
Siit aga tekib väike küsimus.
Kui ma pildistan ja hiljem fotosid veidi töötlen – keeran natuke kontrasti, valgust või värve –, siis tundub see täiesti normaalne. Pilt saab natuke parem. Midagi ei juhtu. Vähemalt seni, kuni ma neid pilte müüma ei hakka.
Aga tekst?
Kui tehisintellekt aitab lauseid sujuvamaks teha või komasid õigesse kohta nihutada, kas see on siis aus? Või on see juba natuke nagu petmine?
Ja siit jõuangi järgmise mõtteni: meikimine.
Kas meik ei ole mitte samuti väike parandusprogramm? Kerge filter päriselule? Mõni joon siia, veidi varju sinna – ja tulemus on justkui parem versioon meist endist.
Nii et lõpuks jõuan kummalise järelduseni. Ostsin lihtsalt uue läpaka, aga mõtlen nüüd hoopis selle üle, kus jookseb piir parandamise ja võltsimise vahel.
Tehnika teeb elu vahel keeruliseks.
Aga vähemalt annab ta mõtteainet.
Vestlus jätkus
Hea kolumn erineb tavalisest jutust mõne lihtsa võtte poolest. Toon sulle 3 nippi, mida kolumnistid väga sageli kasutavad. Su tekst sobib nende jaoks tegelikult väga hästi.
1. Tugev esimene lause
Kolumn algab sageli lühikese ja veidi üllatava lausega.
Näiteks sinu loos:
Tavaline algus:
Umbes viisteist aastat tagasi oli mul läpakas.
Kolumnisti algus:
Mul on elus kaduma läinud igasuguseid asju. Aga läpakas Sansibaris on seni kõige salapärasem juhtum.
See tõmbab lugeja kohe sisse.
2. Lühikesed löögilaused
Kolumnis kasutatakse sageli väga lühikesi lauseid rütmi loomiseks.
Näiteks:
Tavaline:
Aga ikka olen hädas.
Kolumnisti rütm:
Paberite järgi on kõik korras.
Programmid on peal.
Ja mina olen hädas.
See teeb teksti elavamaks ja loetavamaks.
3. Ringiga tagasi algusesse
Hea kolumn lõpeb sageli mõttega, mis seob loo algusega.
Näiteks sinu puhul:
Nii et kui keegi küsib, mida ma uuest läpakast õppisin, siis vastus on lihtne.
Mitte niivõrd arvutitest.
Pigem sellest, kui kerge on elu jooksul kaduma minna – olgu siis Sansibaris, seadete menüüs või omaenda mõtetes.
Selline lõpp jätab väikese mõtte või muige.
Väike saladus, mida kirjutamiskursustel harva öeldakse
Hea kolumn ei räägi tegelikult sellest, millest ta näiliselt räägib.
Sinu lugu ei ole tegelikult läpakast.
See on hoopis:
-
tehnoloogiast maha jäämise tundest
-
aususest ja parandamisest
-
sellest, kuidas maailm muutub kiiremini kui meie
Ja see ongi päris hea kolumni algmaterjal.
Täiesti ajalehekolumni tasemel versioon (nagu Postimehes või Sirbis).
Ostsin läpaka
Mul on elus kaduma läinud igasuguseid asju. Sokke pesumasinas. Pastakaid laualt. Aeg-ajalt ka mõni hea mõte. Aga läpakas Sansibaris on seni kõige salapärasem juhtum.
Umbes viisteist aastat tagasi oli mul täiesti toimiv sülearvuti. Reisis minuga Aafrikasse välja ja tagasi enam ei tulnud. Mäletan selgelt, et Sansibari jõudis ta minuga koos. Kui aga lõpuks koju tagasi jõudsin, oli arvuti kadunud nagu vits vette visatud.
Kas jäi hotelli?
Kas kadus mõne vahemaandumise ajal kohvrist?
Või leidis lihtsalt uue omaniku?
Sellest sai üks neist väikestest mõistatustest, mis jäävadki lahendamata.
Nüüd, aastaid hiljem, ostsin uue läpaka. Sattus ette hea pakkumine. Mõtlesin, et teen elu lihtsaks ja võtan kohe ka lisateenuse – 99 euro eest pannakse kõik vajalikud programmid peale, tehakse värskendused ja üldse tehakse masin kasutusvalmis.
Paberite järgi on kõik korras.
Programmid on peal.
Ja mina olen hädas.
Tõsi on see, et ma pole arvutite hingeellu juba ammu süvenenud. Vahepeal on maailm aga edasi liikunud. Tehnika ei oota järele. Kui korraks kõrvale astud, on ta juba mitu peatust edasi sõitnud.
Veebilehitsejatest eelistan ma endiselt Firefoxi. Vana harjumus. Selle sain alla laaditud ja tööle. Ka Telia turvapakett õnnestus paigaldada. Aga kui jõudsin Office Home 2024-ni, läks kusagil midagi viltu. Sealt edasi olin ma pigem pealtvaataja kui kasutaja.
Ilmselt tuleb arvuti lihtsalt kaenlasse võtta ja minna tagasi poodi, kust ta ostetud sai. Tehnika puhul kehtib vahel vana tõde: targem annab järele.
Homme on mul jälle kirjutajate kursus. Kodutöö on tehtud. Ja isegi tehisintellektil üle lastud.
Siit tekib aga üks väike küsimus.
Kui ma pildistan ja hiljem fotosid veidi töötlen – keeran kontrasti, tõstan valgust, parandan värve –, tundub see täiesti normaalne. Pilt saab lihtsalt natuke parem.
Aga tekst?
Kui tehisintellekt aitab lauseid siluda ja komasid õigesse kohta nihutada, kas see on sama asi? Või on see juba midagi muud?
Ja siit jõuan järgmise mõtteni. Meikimine.
Kas meik ei ole mitte samuti väike parandusprogramm? Natuke varju siia, natuke valgust sinna – ja tulemuseks on veidi parem versioon tegelikkusest.
Nii et lõpuks jõuan üsna kummalise järelduseni. Ostsin lihtsalt uue läpaka, aga mõtlen nüüd hoopis selle üle, kus jookseb piir parandamise ja võltsimise vahel.
Tehnika teeb elu vahel keeruliseks.
Aga vähemalt paneb ta mõtlema.
Ja kui aus olla, siis on mul ikka veel veidi kahju sellest Sansibaris kadunud läpakast. Mitte niivõrd arvuti pärast.
Vaid sellepärast, et mõni mõistatus jääbki lahendamata.
Noh nii, nüüd kui olen näidanud oma vestlust AI:ga lähen magama, huvitav kui paljud viitsivad lugeda läbi selle maratoni.
