Minu Seisellide reis.

Juba aastaid olin tahtnud käia ära Seisellidel ja kui Germalol eelmisel aastal oli selline reis ja veel üsna sobiva hinnagi, siis loomulikult otsustasin minna. Aeg oli novembri lõpp/detsembri algus. 

Seisellid olid muidugi võrratud, aga meie hotell oli mäe rinnakul, mis tingis selle, et mereni oli küll vaid 400 m, aga see oli minnes mõnus, aga tagasitulles võttis võhmale, 30 kraadises kuumuses. Minu bungalovist minna sööma ja basseini juurde taas kõndimine 8:ndale korrusele ja seda 4 - 5 korda päevas. Paras trenn, mis muidugi on väga kasulik.  

Need trepid

Raamatukogu

Vaade rõdult

 

 

 Kogu reis oli väga huvitav ja sobival määral ekskursioone. Mis mind seal eriti üllatas oli puhtus. Mitte ainult hotellis vaid kogu saar oli kena ja puudus lõunamaadele omane prügi. Lisaks ei näinud ühtegi spreivärvidega tehtud soperdist, ega isegi korralikumat pilti. Nii mõnus. Meie giidid andsid saarest ja elanikest positiivse pildi. Nad on seal Aafrika külje all, neid on alla 120 tuhande ja nad on saanud oma riigi toimima, kummalisel kombel isegi hiinlased ei ole sinna imbunud. 

 

Lendasime sinna  Turkish Airlinesiga, Istambuli lennujaam algab olla üsna tuttav, ja teisalt sealt on mitmeid mitte nii meeldivaid mälestusi, just hilinemistega ja kuidas nad neid hoiavad, öömaja leiavad, aga ei mingit kompensatsiooni. Seekord juhtus nii, et ärasõidu päeva lõunapaikku tuli teade - lend on tühistatud ja millal saame tagasilennule ei olnud teada. Lõpuks olime seal kaks päeva lisaks, saime jääda oma tubadesse ja hommikusööki samuti. 

 

Naljakas oli see, et kuidagi nagu neist lisapäevadest ei nautinud sama moodi nagu eelmisest nädalast, asjad olid ju juba pakitud ja nüüd kasutasid vaid kõige vajalikumaid. Äralend saarelt hilines seega 48 tundi kuid jätkulend Istambulist läks alles 10 tundi hiljem. Nüüd vanemas eas pikad lennud on hakanud olema vaevalised, ega siis alati ei jaksa ka maksta kinni neid äriklassi pileteid. (need kaks lendu, Jaapanisse ja Hiinasse, olid küll iga euro väärilised), siiski kui valida paremad kohad lennukis, on see ju ka midagi. Nüüd muidugi läks vett vedama minu ette broneeritud kohad ja nagu saatuse kiuste istusin keskel, mõlemal poolel väga hea toittumusega mehed. Olin nagu kilu karbis, omad küünarnukid süles ja jalgu ei saanud rohkem sirutada kui käisin vetsus. Noh ma harrastasingi seda rohkem kui oleks olnud vaja. 

 

Istambulis saime kompensatsiooniks tasuta linna ekskursiooni, mis kestis neli tundi. Tore, sai sealsel turul veel lisaks raha raisata. Lõpuks oli väsimus nii suur, et väravasse kõndides käisid jalad risti all. No seda peab türklaste kiitmiseks mainima, et nad söödavad lennukis isegi selle 3 ja poole tunnise lennu ajal. 

 

  

Minu naabrid...

Kuna me elame eramajade rajoonis, siis samal tänaval elavad tunnevad vähemalt näo järgi enamvähem kõiki. Paarkümmend aastat tagasi müüdi meie vasakpoolne maja ja elama tulid uued inimesed. Sealne proua kahjuks on natuke riiaka iseloomuga ja kukkus kohe piire märgistama ja oli muidu kah selline ebameeldiva olemisega. Kui ta aga hakkas märkima minu seotust Venemaaga, tulin ma ju Nõuka ajal, siis oli kogu meie suhtlusele kriips peal. Minu jaoks teda ei ole. Aastad on möödunud, proua on oma mehest ja mõnest järgmisestki lahku läinud ja muutunud pehmemaks. Nüüd me tervitame kui tänaval vastu tuleb. 

Omapärane see proua on. Ta söödab aktiivselt linde, aga kuna meie linnaosas on kanda kinnitanud rotid, siis need levivad hea toidukoha ümber ideaalselt. Majja nad ilmselt veel ei tungi, aga hoovis on veel garaaz, tööriista kuur ja saun. Mul on karvane tunne, et meie garaazi alla on leidnud pesapaiga mõnedki roti pesakonnad, söögikoht ju naabruses. 

Kui rääkisin teise naabriga ja kurtsin on muret, soovitas ta võtta ühendust linnavalitsusega, kuna meil on keelatud lindude söötmine ja just roti probleemi pärast. Aga kuidagi vastumeelne on minna kaebama. Momendil plaanis osta mingi vidin, mis peletaks rotid minu krundilt ära ja kui see ei aita panna mõned tõhusamad lõksud välja. 

 

Tühja pesa tunne ...

Ilmselt kõigile lapsevanematele tuttav tunne. Kui taaskord lendab pesast linnupojake ja maja on nii tühi ja vaikne.  Meie maja on olnud aegajalt nii ülerahvastatud, et hirmus algab. Hakkama saime, häid lambaid pidi mahtuma palju. Nüüd oleme kahekesi. Allkorrusel on köök ja ülal magamiskohad. 

 Siis kui noored all olid, oli meil üsna kitsas, aga kuidagi turvaline.  Nad on ka enne mitmeid kordi läinud ja taas tulnud, algul õpingute pärast Joensuusse, siis tööle Eestisse, siis tööle Helsingisse ja nüüd kesklinna oma üürikorterisse. Seekord nad vist enam tagasi ei tule. 

On kuidagi kurb ja valus. Kuigi kõik on ju hästi, lapsed peavadki lahkuma. Nii on ettenähtud. Kas ma kardan tuleviku pärast, ei tea. Tegelikult tahaks minna nagu mu ema, kes oli haige vaid ühe päeva. Natuke morbiilseks kisub mu jutt. 

See talv on olnud üsna külm, ei kisu eriti õue jalutama, õnneks olen sügisel endale valinud kolmeks päevaks nädalas aktiviteete ja nüüd pärast uut aastat hakkasime käime mehega mäluaktiviseerimise koosolemistel. Minule see on omamoodi Soome kultuuriga tutvumist, kuna alati käsitletakse kellegi kunstniku loomingut või muud sellist. 

Õde kaheks aastaks ...

 Ma pole viimasel ajal palju kirjutanud, aga vast mõned mäletavad, et kuskil korona keskel algatasin oma sugulaste otsingu. Teadsin, et mu isal oli peale minu veel kolm last, kõik tüdrukud. Minu teadmist mööda pidid neis kaks elama kuskil Venemaal ja üks, kõige noorem Eestis. Tänapäeval, kus vaba liikumine, ei olnud see kõik kindel. 

Lõpuks sain teada noorima andmed ja et võtta ühendust jätsin isa hauale pudelikirja. Kirjas lühidalt tutvustasin end ja jätsin ka oma kordinaadid. Mõne aja pärast saingi oma õelt vastuse. Temale oli minu olemasolu täiesti nagu välk selgest taevast. Me koguni kohtusime korra, minu arust oli meie ajalugu kulgenud üsna sarnaselt, ka tema õppis TPI:s, käis ehitusmalevas ja abiellus soomlasega ning elas nüüd Soomes. Mõlemale meeldib reisida ja tegeleda kergelt tervisespordiga. Meie kohtumine oli minule väga tähtis, sain lõpuks teada oma isast, tema esivanematest, see pool minu juurtest oli puudu. Ma olin olnud nagu poolik. 

Meie kirjavahetus kestis umbes kaks aastat kuni oma kurvastuseks sain kord kummalise ja arusaamatu sõnumi, et ta tunnetas, et minuga suheldes tundis ta end oma vanematele nagu petisena. Mu isa ju mitte kunagi mind oma lapseks ei tunnistanud. 

Ma olin kahekümnene kui uurisin välja aadressbüroost isa aadressi ja läksin külla. Minu soov oli teada saada ega tal kogemata poegi ei ole, oleks ju olnud kohutav kohtuda noormehega, armuda ja siis selgub, et poolvend. Siis ma saingi teada, et tema teada oli tal vaid tütred. Külaskäik isa juures oli vastuoluline, natuke mõruda maitse jättis tema püüd leida minu emale muid kallimaid. Meelde jäi ta ütlus. "Me olime noored ja rõõmsad, et jäime suures sõjas ellu, ega palju asju muretsenud". See oli tema arvamus, mu emal oli muidugi palju raskem elu, oli ta ju usklikust perest ja vallaslaps oli suur häbi. 

Minu suhtlus poolõega lõppes, kuna ma austasin tema tahet. Siiski ma sain teada palju oma isast ja mul on koguni ta foto. Ma olen palju mõelnud sellest, et tegelikult oli täiesti hea, et mu isa ei eelistanud minu ema ja ta ei osalenud minu kasvatuses. Ma olen ilmselt egoistlik kuid ma meeldin endale just sellisena nagu ma olen ja kasvada Eestis soome/vene vanematega ei oleks olnud hea. Nii, et tegelikult läks kõik väga hästi. 

 

Nii need aastad veereved...

 

Minu kastipõllumaandus puhkab

Puuviljaed jäneste ja kitsede jälgi täis

Siit sain eelmisel suvel maitsvaid tikreid ja mustsõstraid

Käisin uudistamas lähimetsas jääkujusid 

Õues oli pagana külm

 

Nii palju on aega möödas, et peaaegu ei oskagi enam kirjutada, mõtted on laiali, avad arvuti ja jääd vaatama, et millest ma siis tahaksin/peaksin kirjutama ja kui hakkad pihta, ei oskagi enam. Peaaegu tunnike veeres enne kui leidsin viisi kuidas telefoni pildimaterjali arvutisse sain ja blogerisse kah. 

Ei teagi kas keegi veel neid ridu minu lisaks loeb, aga eks ma siis kirjutan rohkem nagu endale, kui harvem Eestis käia, siis hakkab tasapisi ka eesti keele praktiline oskus tasakesi kaduma. Noh esimeseks üle pika aja kirjutuseks aitab.  

Urmase sünnipäev...

Mõelda juba 48 aastat. Mäletan, et siis oli maru äikesetorm kogu öö ja hommikul sündis poiss. Umbes kuu aega enne kui oleks pidanud. Noh ma olin selles suhtes halb ema, et kõik kolm sündisid enne aega ja piima mul ka ei jätkunud. Nüüd juba vanemad vennad lähenevad viitkümment ja noorimgi saab kuu aja pärast 37. 

Ma siis eile tegin tordi ja kutsusin päeva sangari tordile, istusime ja lobisesime. Meil siin on kogu päeva enamvähem sadanud, ega seal väljas midagi polekski saanud teha.