reede, 13. veebruar 2026

Minu naabrid...

Kuna me elame eramajade rajoonis, siis samal tänaval elavad tunnevad vähemalt näo järgi enamvähem kõiki. Paarkümmend aastat tagasi müüdi meie vasakpoolne maja ja elama tulid uued inimesed. Sealne proua kahjuks on natuke riiaka iseloomuga ja kukkus kohe piire märgistama ja oli muidu kah selline ebameeldiva olemisega. Kui ta aga hakkas märkima minu seotust Venemaaga, tulin ma ju Nõuka ajal, siis oli kogu meie suhtlusele kriips peal. Minu jaoks teda ei ole. Aastad on möödunud, proua on oma mehest ja mõnest järgmisestki lahku läinud ja muutunud pehmemaks. Nüüd me tervitame kui tänaval vastu tuleb. 

Omapärane see proua on. Ta söödab aktiivselt linde, aga kuna meie linnaosas on kanda kinnitanud rotid, siis need levivad hea toidukoha ümber ideaalselt. Majja nad ilmselt veel ei tungi, aga hoovis on veel garaaz, tööriista kuur ja saun. Mul on karvane tunne, et meie garaazi alla on leidnud pesapaiga mõnedki roti pesakonnad, söögikoht ju naabruses. 

Kui rääkisin teise naabriga ja kurtsin on muret, soovitas ta võtta ühendust linnavalitsusega, kuna meil on keelatud lindude söötmine ja just roti probleemi pärast. Aga kuidagi vastumeelne on minna kaebama. Momendil plaanis osta mingi vidin, mis peletaks rotid minu krundilt ära ja kui see ei aita panna mõned tõhusamad lõksud välja. 


 

neljapäev, 12. veebruar 2026

Tühja pesa tunne ...

Ilmselt kõigile lapsevanematele tuttav tunne. Kui taaskord lendab pesast linnupojake ja maja on nii tühi ja vaikne.  Meie maja on olnud aegajalt nii ülerahvastatud, et hirmus algab. Hakkama saime, häid lambaid pidi mahtuma palju. Nüüd oleme kahekesi. Allkorrusel on köök ja ülal magamiskohad. 

 Siis kui noored all olid, oli meil üsna kitsas, aga kuidagi turvaline.  Nad on ka enne mitmeid kordi läinud ja taas tulnud, algul õpingute pärast Joensuusse, siis tööle Eestisse, siis tööle Helsingisse ja nüüd kesklinna oma üürikorterisse. Seekord nad vist enam tagasi ei tule. 

On kuidagi kurb ja valus. Kuigi kõik on ju hästi, lapsed peavadki lahkuma. Nii on ettenähtud. Kas ma kardan tuleviku pärast, ei tea. Tegelikult tahaks minna nagu mu ema, kes oli haige vaid ühe päeva. Natuke morbiilseks kisub mu jutt. 

See talv on olnud üsna külm, ei kisu eriti õue jalutama, õnneks olen sügisel endale valinud kolmeks päevaks nädalas aktiviteete ja nüüd pärast uut aastat hakkasime käime mehega mäluaktiviseerimise koosolemistel. Minule see on omamoodi Soome kultuuriga tutvumist, kuna alati käsitletakse kellegi kunstniku loomingut või muud sellist. 

kolmapäev, 11. veebruar 2026

Õde kaheks aastaks ...

 Ma pole viimasel ajal palju kirjutanud, aga vast mõned mäletavad, et kuskil korona keskel algatasin oma sugulaste otsingu. Teadsin, et mu isal oli peale minu veel kolm last, kõik tüdrukud. Minu teadmist mööda pidid neis kaks elama kuskil Venemaal ja üks, kõige noorem Eestis. Tänapäeval, kus vaba liikumine, ei olnud see kõik kindel. 

Lõpuks sain teada noorima andmed ja et võtta ühendust jätsin isa hauale pudelikirja. Kirjas lühidalt tutvustasin end ja jätsin ka oma kordinaadid. Mõne aja pärast saingi oma õelt vastuse. Temale oli minu olemasolu täiesti nagu välk selgest taevast. Me koguni kohtusime korra, minu arust oli meie ajalugu kulgenud üsna sarnaselt, ka tema õppis TPI:s, käis ehitusmalevas ja abiellus soomlasega ning elas nüüd Soomes. Mõlemale meeldib reisida ja tegeleda kergelt tervisespordiga. Meie kohtumine oli minule väga tähtis, sain lõpuks teada oma isast, tema esivanematest, see pool minu juurtest oli puudu. Ma olin olnud nagu poolik. 

Meie kirjavahetus kestis umbes kaks aastat kuni oma kurvastuseks sain kord kummalise ja arusaamatu sõnumi, et ta tunnetas, et minuga suheldes tundis ta end oma vanematele nagu petisena. Mu isa ju mitte kunagi mind oma lapseks ei tunnistanud. 

Ma olin kahekümnene kui uurisin välja aadressbüroost isa aadressi ja läksin külla. Minu soov oli teada saada ega tal kogemata poegi ei ole, oleks ju olnud kohutav kohtuda noormehega, armuda ja siis selgub, et poolvend. Siis ma saingi teada, et tema teada oli tal vaid tütred. Külaskäik isa juures oli vastuoluline, natuke mõruda maitse jättis tema püüd leida minu emale muid kallimaid. Meelde jäi ta ütlus. "Me olime noored ja rõõmsad, et jäime suures sõjas ellu, ega palju asju muretsenud". See oli tema arvamus, mu emal oli muidugi palju raskem elu, oli ta ju usklikust perest ja vallaslaps oli suur häbi. 

Minu suhtlus poolõega lõppes, kuna ma austasin tema tahet. Siiski ma sain teada palju oma isast ja mul on koguni ta foto. Ma olen palju mõelnud sellest, et tegelikult oli täiesti hea, et mu isa ei eelistanud minu ema ja ta ei osalenud minu kasvatuses. Ma olen ilmselt egoistlik kuid ma meeldin endale just sellisena nagu ma olen ja kasvada Eestis soome/vene vanematega ei oleks olnud hea. Nii, et tegelikult läks kõik väga hästi. 

 

Nii need aastad veereved...

 

Minu kastipõllumaandus puhkab

Puuviljaed jäneste ja kitsede jälgi täis

Siit sain eelmisel suvel maitsvaid tikreid ja mustsõstraid

Käisin uudistamas lähimetsas jääkujusid 




Õues oli pagana külm
 

Nii palju on aega möödas, et peaaegu ei oskagi enam kirjutada, mõtted on laiali, avad arvuti ja jääd vaatama, et millest ma siis tahaksin/peaksin kirjutama ja kui hakkad pihta, ei oskagi enam. Peaaegu tunnike veeres enne kui leidsin viisi kuidas telefoni pildimaterjali arvutisse sain ja blogerisse kah. 

Ei teagi kas keegi veel neid ridu minu lisaks loeb, aga eks ma siis kirjutan rohkem nagu endale, kui harvem Eestis käia, siis hakkab tasapisi ka eesti keele praktiline oskus tasakesi kaduma. Noh esimeseks üle pika aja kirjutuseks aitab.  

laupäev, 29. juuli 2023

Urmase sünnipäev...

Mõelda juba 48 aastat. Mäletan, et siis oli maru äikesetorm kogu öö ja hommikul sündis poiss. Umbes kuu aega enne kui oleks pidanud. Noh ma olin selles suhtes halb ema, et kõik kolm sündisid enne aega ja piima mul ka ei jätkunud. Nüüd juba vanemad vennad lähenevad viitkümment ja noorimgi saab kuu aja pärast 37. 

Ma siis eile tegin tordi ja kutsusin päeva sangari tordile, istusime ja lobisesime. Meil siin on kogu päeva enamvähem sadanud, ega seal väljas midagi polekski saanud teha. 


 

teisipäev, 18. juuli 2023

Minu tööd kangastelgedel...

Algul tegin kaltsuvaippasid, aga kui 2019 sain hirmsa koguse linast lõnga, hakkasin proovima kätt peenemate kudumitega, küll köögirätikuid, saunalinasid ja viimane oli eelmise aasta kevadel kui sai üles lõim kardinate tegemiseks. 30 meetrit. See tuli välja oli paras raske projekt, esiteks oli vaja jälgida mustrit, nii et jutukate kuulamisest ei võinud mõeldagi. Edenes kah maru aeglaselt. Kuskil aasta tagasi oli valmis kümmekond meetrit ja siis sai innustus otsa. Oli kõiksugu muud huvitavat teha. 

Nüüd nädal tagasi võtsin end kokku ja läksin jätkama. Nii ma siis iga päev natuke teen, näib kas saab jõuludeks valmis.