Aastad, aed ja lood, mis vajavad kirjutamist

Aastad teevad oma töö. Ühel hetkel märkad, et kõike enam ise teha ei jaksa – mitte nii nagu varem. Ja ometi ei küsi oma maja sellest midagi. Tema elab oma elu edasi ja ootab hoolt: siin midagi parandada, seal kohendada, kolmandas kohas lihtsalt silma peal hoida. Nii see ring käib – suvel omad toimetused, talvel omad. Vahel ei viitsi, aga tegemata ka ei jäta.

Tänavapoolne krundi osa on oodanud muru uuendamist juba aastaid. Ikka tuli midagi vahele – kord maja värvimine, siis katuse vahetus, siis aknad. Elu seab omad prioriteedid. Mõne tööga saab ise hakkama, nagu värvimisega, aga mõne puhul tuleb leppida, et on vaja kutsuda appi professionaalid. Nii lihtsalt on.

Seni on mullatööd olnud need, mida on saanud omal jõul tehtud. Kuid kevad, mis lume sulamisega tõe päevavalgele tõi, pakkus väikese ehmatuse – sammalt oli kõikjal. Rohkem, kui oleks tahtnud näha. See pani otsima abi. Tänapäevaselt – AI kaudu. Soovitusi tuli mitmeid, ühendust sai võetud neljaga, kuid vastuse andis vaid üks. Nüüd jääb üle oodata ja loota, et tulemus saab olema seda väärt.

On ka töid, mis justkui ootavad oma aega. Üks selline, millest sai juba eelmisel aastal räägitud, tundus vahepeal täiesti soiku jäävat. Aga vahel ei olegi asi tegemata jäämises – vaid ajastuses. Uus katse tõi seekord ka pakkumise ja tundub, et just see töö saab valmis enne teisi.

Aia kõrval ei kao ka väiksemad, aga südamelähedased ettevõtmised. Nii tuli mõte istutada ümber põõsasmustikad. Selleks oli vaja taimekaste – samu, mis kunagi elu lihtsamaks tegid. Kaks aastat tagasi sai neid tellitud lausa kolmkümmend, kolm kasti üksteise otsa ladudes kadus vajadus peenarde vahel roomata. Lihtne mugavus, aga suur vahe. Nüüd neid enam müügil ei olnud. Mis siis ikka – tuli minna ise otsima. Käru taha ja poodi. Odav see ei olnud, aga mõni asi ei olegi ainult hinnas mõõdetav.

Kõige selle kõrval on aga alanud midagi hoopis teistsugust. Vaiksem, sügavam töö. Oma eluloo kirjutamine. See ei tule kergelt – mälestused ei ole alati sõnadesse pandavad ja vahel ei taha sõnad üldse tulla. Aga kuskile ei ole kiiret. Iga päev natuke. Sammu haaval.

Sest lõpuks ei ole ainult aed see, mis vajab hoolt ja kujundamist. Ka lood, mis meie sees elavad, tahavad kord kirja saada.