Teemad, mis jäid kirjutamata: 1. Mehikko

 Ma olen kuskil varem ka kirjutanud, et reisimine on minu narkootikum, juba lennukisse sisenemisel lülitun naudingu lainele, see kuidas lennuk kogub tuure üles ja siis järjest kiiremini võtab hoogu kuni eraldub rajalt on alati nagu väike orgasm. Lühikesed Euroopa reisid, kuigi neid on kergem taluda, ei anna kunagi sellist naudingut nagu pikad lennud itta või läände. Seekordne  lend oli päeva lend. Seega me ei olnud eriti väsinud kui tulime pärale, pealegi ööbisime lennu eelse öö samas hoones, kus lennujaam. 

 Ma olin viisteist aastat varem ka Jukatani poolsaarel Playa del Carmenis puhanud koos sõbrantsiga, seekord abikaasaga ja Tulumis. Kuigi oli 12 tunnine lend, siis Helsingist startisime 9:00 ja maandusime Cankunis 14:30, seega tulime hotelli päeval. Natuke luksust, meid võeti vastu shampanjaga. Kõik oli nii suur ja uhke, meie tuba oli esimesel korrusel ja siin algasid probleemid,  nimelt oli tunda kõva hallituse lõhn. Kuigi toodi juba esimesel õhtul mingi niiskuse eemaldaja, olukord ei paranenud. Neljandal päeval läksime resepsuuni ja saime parema toa merele lähemale ja teisel korrusel, seal ei olnud neid probleeme. 

 Hotelli kompelks ise oli maru suurel territooriumil ja koosnes  tegelikult neljast hotellist, lugematul määral restoraanidest ja baaridest, mõnedes olid rootsi lauad, mõnedes a la Carte menüüd. 

See oli meie piirkond, lisaks oli veel kolm

 Igal pool ei jõudnudki ära käia. Kokkuvõttes võikski öelda, et see reis oli rohkem nagu ekskursioonid mööda restorane.  

Meri. Kogu reisi ajal oli punane lipp ülal, kuid mingi osa merest oli eraldatud suurte liiva vallidega, mis aitas merre minemise, aga see oli ikka rohkem nagu laste jaoks, vett jätkus kõige rohkem nabani, uju siis selles, põhi oli koralline ja kogu aeg hirm kriimustada põlved. 

Kell juba homme ja tuleb minna magama. Kirjutan pärast lisa.