neljapäev, 19. detsember 2019

Eile tehti EKG koormustest.

Koht oli linna teisis otsas ja pidin olema kohal juba kaheksa paiku, kodust minek kell seitse. Mina, kes ma pensipõlves sügisest kevadeni ärkan alles pärast üheksat oli see ikka maru vara. Selline uuring oli mul esimene, ikka selle kummalise väsimuse, jõuetuse pärast. Topiti täis kõiksugu juhtmeid ja mõõdeti vererõhku ikka mitu korda, kui juba rõhk üle kahesaja läks ja ma enam üldese ei jõudnud veoerglomeetril vändata, siis lõpetati. Tohter heitis pilgu tulemustele ja ütles, et midagi eriti akuutset ei ole, midagi natuke siiski nagu oli, aga seda saan teada hiljem.

Kui paar kuud tagasi need sümptoomid algasid, olin täiesti paanikas, nüüd olen maha rahunenud, kui midagi ongi, siis on see kas algstaadiumis või on kroppa (soome keeles "keha") lihtsalt vananemas. Kurb, aga tõsi.

Nüüd siis peame ära jõulud, võtame vasta uue aasta ja läheme pühitsema 30. aastat abielu Mehikosse.

Kommentaare ei ole: