29 aastat koos...

... on olnud seda ja teist, nii mööda kui vastukäimist, siiski kordagi ei ole tõsiselt tulnud mõttessegi seda teed katkestada. Kas algul kui oli selline teineteisega koos olemise õppimine ja teravate nurkade lihvimine, aitas sellisest sammust loobumiseks karm ja valus mälestus eelmisest. Tegelikult kas üldse kunagi saab üle abielulahutusest, isegi kui ise oled see, kes selle algatab. Ma pean ennast üsna paksunahaliseks kõiksugu hingelliste hädade osalt, aga see valu, mis mind puudutas minu esimese abielu karile minemisel, tuli kõigega täie hädaga peale.

Aga nüüd ei räägi sellest, sest on märksa rõõmsam põhjus pidutsemiseks, on pulmaaastapäev. Sellest olen juba siin blogis kirjutanud kolmteist aastat tagasi. Aga 16 + 13, mis on nüüd muutunud, muidugi oleme "koos vananenud", nagu ameerika filmides räägitakse nii romantiliselt, tegelikult see ei ole üldse miskit moodi romantiline. See on kõige tõsisem tegelikkus, aegajalt karmim, teinekord leebem. Vananemine kui selline, ei ole kena, vaid paratamattu, sellega on vaid harjutav, aktsepteeritav, et peeglist vaatab vastu keegi, kes võib-olla ei ole mingi meeldiv olend, et vaim läheb, aga füüsis ei jõua järele, ja haigustest ärme üldse räägi. Või noh, omasuguste seltsis võistleme, kellel on kurjem ja vastikum haigus.

Muidugi, teineteisest on leitav see tugi, mida tihti vajad, on inimene su kõrval, ta ei kao kuhugi, isegi kui alati ei olegi kõiges sinuga samal arvamusel. Minu arust abielu on midagi sellist kui pidev diplomaatiline suhtlemine. Mida selgemad on suhted, seda kergem on kõrvuti minna edasi, aga kunagi ei tohi teist tahtlikult halvustada või solvata, tuleb elada tõesti nii, nagu tahaksid, et suhtuksid teised sinusse. Oma "paha olla" tuleb saada kuidagi muud moodi maandatud, ei mingil juhul teise inimese peale. Ja RÄÄKIDA, RÄÄKIDA, RÄÄKIDA.