kolmapäev, 19. detsember 2018

Uitmõtted hommikul kell neli...

...ma pean küll ülimalt vastumeelselt tunnistama, aga ma vist tahan juba koju. Ma kohe kulutasin kaks tundi selleks, et tõsiselt järele mõelda, kust mulle sellised ketserlikud ja üldse mitte minulikud tundmused on tulnud.
Põhjused:
1. Ilmastik
2. Hotell
3. Hotelli asukoh
4. Rand
5. Söögid
6. Mina ise
7. Seltskond

1. No teadagi sajab natuke rohkem kui mulle meeldiks, tänagi pole päikesest mingeid tähelepanekuid, hommikul rannas natuke näitas lubavalt kuskil, aga 9:32 ja ei midagi. Tegelikult muidugi soe on ja mingit päikesekreemi isegi ei vaevunud peale määrima. Tegelikult ju ei peaks detsembri lõpus enam sadama, aga ...

2. Hotell iseenesest valmstas väikese pettumuse, üldse on ta nagu kahele tänavale jaotunud. Peakorpus suurema basseiniga on ühel tänaval ja bungalovid teisel, tegelikult sama nimelisena on kolmas osa pealegi päris rannas, aga sinna meil pole asja. Sisustusest olen juba rääkinud, see on arusaamatu.

3. Hotelli asukoht on muidugi suur miinus, seda muidugi reisi tellides teadsin ja oleks pidanud võtma mõne teise, viimasel ajal olen olnud ainult rannahotellides ja end liialt ära hellitanud, kuigi ega see rand ju nii kaugel ei ole, et sinna ei jõua minna, aga liivale elamist levitada kah ei taha, muidugi mina ju võiks, aga kaasa. Hea kui ta Pärnu randa saan.

Mulle rohelus meelgib, isegi kodus olen pigem ülepingutanud nende lilledega, aga siin bungalovi ümbrus on nagu dzungel. Mis liig, see liig. Suure igatsusega meenutan oma kahte reisi Malediivide Kuredule, kus kristall selge sinimeri oli voodist alla kümnekonna meetri kaugusel ja sadas sel ühel päeval kui olin merel snorgeldamas. Vaat seal oleks olnud märgatavalt kauem kui need kaks nädalat.

4. Ranna kohta pole midagi paha öelda, suhteliselt puhas, plastmass sodi ei ole. Kas on koristatud või pole keegi sodinudki. Tõusud mõõnad väheke häirivad, kuna tõusu ajal on kõndimiseks liiv uputav, mõõna ajal kõnni merepõhjal nagu asfaldil, mõnus liiv, korallipuru peaaegu ei ole.

5. Hommikusöögid on piisavad, muidugi pudru ei ole, aga toitu on piisavalt, mingi väike vaheldus on ka, mulle meeldivad puuviljad, aga on salatilaud ja mingil määral magusat kah. Kõikvõimalikke söögikogti on hirmus palju, aga me pole vaevunud otsima, keedame lõunaajal kohvi  ja õhtul teed ja midagi haukame peale. Korra käisime turul ja võtsime kanavardad ja banaani pannkoogi, aga nagu eriti isegi ei maitsenud.

6. Ma täiesti usun, et minu ebamäärase rahulolematuse taga olen mina ise. Võib-olla olen muutunud vanemaks saades kapriissemaks, sellised keskmise taseme hotellid, mis enne käisid küll, enam ei rahulda. Või on küsimus kahtlases tundes, et kõik ei ole tervisega kõige paremas korras, noh konditsioneer ei ole minu lemmik, ja juba mitu päeva on hommikuti hääl kähe ja kurk imelik, mitte, et ta suisa valutaks, aga sinna poole, seda ma muidugi kartsin ja mingi kurgu sprei on ka kaasas. Eelmisel öösel lasin koguni kolm korda, alati kui vetsus käisin.

7. Seltskonna osas pole mingit virisemist, oma mees on täiesti hea variant, kuigi pean siiski mainima, et üksi ma naudiksin märksa rohkem, praegu pean ikka täiesti palju temaga arvestama. Samas on muidugi turvaline, ega ta mul kohvreid ei kanna, aga vajadusel valvab asju ja maksab arveid. Muidugi on kelkega vahetada mõtteid, kuigi ma eriti palju ei viitsi lobiseda.

Seega kuhu ma siis jõudsin, kõik on tegelikult minu enda taga ja kas ja kui palju olen teinud otsuseid, mis mulle meeldivad. Kompromissid ei vii kuhugi.

Kommentaare ei ole: