neljapäev, 20. detsember 2018

70 +/-

Manjana siin kirjutab keskeakriisist. Huvitavalt kirjutab. Mina selles eas tõmbasin Eestist uttu, kõige oma kolme lapsega, kas see oli tingitud keskeakriisist või muust. Noh minu meelest üheksakümnendatel olid kõik kriisis, kogu riigist alates. Aga sellest ei tahtnud kirjutada.

Kuidas suhtuda kui ette lööb seitse. Kas see on nagu enne viiskümmend. Minu ema tuli seitsmekümneselt minu juurde elama, noh üldse mitte selle pärast, et ta ei oleks hakkama saanud. Aga elades Soomes hakkas ta saama siit ka toetust ja algul ju kahe riigi vahel ei olnud mingeid leppeid ja ta sai täissuurusega pensioni ka Eestist. Nii ta siis veetis talved minu juures ja suved Põltsamaal, kus siis elas veel ka mu võõrasisa. Nii ta reisis kahe riigi vahel oma viis kuus aastat.

Minul tuksub seitse ette kevadel. Loogiline mõistus ütleb, et ei see number midagi tähenda, aga muidugi tõsiasi on see, et kuidagi märkamatult ebakindlam tunne pikkamisi tuleb küll. Käisin siin reedel snorklamas, valisin soomlase järjestaja, kuigi oli palju kallim. Ma olen ju ingliskeelsetega liikunud kordi. Vaatamata kõigele oli natuke kõhe tunne. Ah, et kuidas läks? Nagu jalgratta sõit. Aga ka jalgratta sõidust pean ütlema, et kui kevadel, peale pikka talve sadulasse istud, on tunne et oled maru kõrgel. Vanasti sellist ei olnud.

Ehk mida ma siin üritan seletada, hakkama saab ja kui kõik väga hästi läheb, siis veel kaua, aga ebakindlus hiilib hinge. Mul siin mõned head sõbrantsid ja onutütar on asunud elama kas koos lastega, või siis vahetusse lähedusse. Ma omal ajal arvasin, et mul see elis, et oma maja, mõni lastest tuleb ikka meile elama kui asi nii kaugel, et vajaks abi. Aga näib, et see on pelk unistus, mis ei täitu. Kahju. Praegu, kui mul veel kaasa olemas ja reisime mööda maailma, ei peaks nii raskete teemadega pead vaevama.

Sest hakkama saab, minugi ema 89 tegi endale söögid, aga ta elas mul all korrusel ja iga päev liikusime me lähedal. Kaks päeva enne surma käis veel õues kõndimas. Aga kui ta oleks elanud üksi kuskil külas, kes ja millal ta oleks leidnud.

Aga noh, päike on ka välja tulnud ja meie basseini ääres on ka juba maru palju inimesi, eelmisel nädalal olime uhkes üksinduses. Nüüd koguni + 5, peale meie.

2 kommentaari:

Manjana ütles ...

Aitäh!
Nii huvitav oleks, kui sa suudaks meenutada millised muutused mõtlemises, ellu suhtumises, tervises jne sinul toimusid, kui sa olid 50ndates ja 60ndates. Inimesed on küll erinevad, aga samas ka sarnased, nii huvitav oleks ettepoole teada.

Elviina's blog ütles ...

Ok, ma hakkasin siin blogi pidama 2005 detsembris, olin siis viiekümne kuuene, aga see on huvitav teema ja ma mõtlen natuke hiljem võtta aega ja kirjutada sellest. Muide oma 60. nda sünnipäeva pidasin Malediividel 2009 mais.