...ütles mees ja istus minu lauda. See oleks ju nii mõnus algus mõnele romaanike või romanssile, aga tegelikus oli proosalisem, kahjuks. Kogu eilse päeva on minu kõrgeauline nina, mida tavatingimustes ei ise, ega keegi teine ei hooma, mänginud tilgutajat. Tipp, tipp, tipp, kinni ei ole, aga voolab, kust seda vedelikku sinna sattub. Vahele tuleb aegajalt kogu keha raputavaid aevastusi. Täiesti tunne, et ajud mädanevad ja varsti aevastan nad välja. Õnneks hingamine normaalne.
Õhtul enne uinumist mõtlesin, et mul ju kodus kõiksuguseid nohu rohtusid, aga kust sa siin neid saad, või õigemini kuidas seletad, mis sin vaevab. Just enne uinumist tuli meelde, et mul kodus mereveensprei. Aga siin ju kogu India ookean. Nii võtsingi hommikul tühja pudeli kaasa ja tõin merevett, millega nüüd juba mitu korda olen nina loputanud.
Aga mis jutt oli see üksindus. Meie söögikoht on põhiliselt ilma seinteta ja laes lisaks veel pingid jaheda õhu puhurid. Mehel oli kuum ja istus loomulikult sinna, kus tuuleõhk käis peale. Mina taas leidsin peale 30 sekundit, et ei sobi. Võtsin taldriku ja siirdusin kõrval lauda. ... ja nii see mees siis natukese aja pärast tuli nii romantilise lausega minu juurde.
1 kommentaar:
Küll Sa kirjutad vahvalt! Täits uus tulemine. Kauneid jõule!
Postita kommentaar