Teate ju seda saadet "otsitakse kadunud ...."

Ka mul on alati olnud kiusatus otsida üles oma poolõde, ma isegi ei tea tema nime, vaid et ta elas lapsena Tartus kuskil Turu tänaval. Ma olen teda kord vilksamisi näinud kui läksin ta vanematele külla ja neid ei olnud kodus, siis oli ukse avajaks mu õde. Mul on olnud sama isa poolt veel kaks õde, need elasid küll kuskil Venemaal ja ilmselt nüüd juba läinud parematele jahimaadele.

Oma isa ma nägin korra kui kahekümne aastaselt läksin neile külla. Meeldiv perekond. Miks ma läksin siis, noh tahtsin teada, ega tal poegi pole, Eesti ju nii väike, nõme oleks vennaga sõbrustada. Me vestlesime mitu tundi, mu õde küll siis kodus ei olnud, kahju. Ilmselt ta ei teagi minu olemasolust.

Ma oleksin tahtnud, et meie suhtlus isaga oleks jäänud püsima, aga ta ei olnud sellest ilmselt huvitatud. Nüüd on ta ilmselt juba ammu surnud. Olen mõelnud oma õde üles otsida, aga mida me räägiks, mida see meile annaks. Veresugulased - täiesti võõrad.

Omal ajal sain isa aadressi Tartu aadressbüroost. Kuidas nüüdsel ajal otsitakse, aadressbüroosid vist ei olegi. Perekonnaseisuaktide büroost, aga ta ei ole mind kunagi tunnistanud lapseks, seega kas mul on üldse õigust andmeid saada.