Natuke morbiidsel teemal...

Ma olen alati suhtunud kahtlevalt meie ühiskonnas negatiivsele suhtumisele enesetapu osas. Miks inimene ei saa otsustada ise, kuidas ta oma elu lõpetab. Mõistetav on ristiusu tauniv suhtumine, tapmine on tapmine, olgugi enesetapmine. Endalt hinge võtnud ju maeti surnuaia müüri taha. Kas see mitte osalt ei tulnud sellest, et piirata inimese vaba tahet. Sa pead kannatama, mis tahes sulle juhtub ja võtma seda kui kõrgema karistust su pattude eest.

Aga praegusel ajal pole me raasugi mõistvamad. Miks elus olemist väärtustatakse enam kui vabatahtlikult elu lõpetamist. Miks otsitakse alati mingit süüd, lähedastelt, ühiskonnalt. Ma mõistan kartust, et siis võib-olla suureneksid mõrvad, mis rüütatud enesetapu mantli alla. Aga eks neid on ka praegu. Kui palju on meile haiglates või kodudes inimesi, kellel pole lootust oma haigustest paraneda, kes kannatavad põrgulike piinu ja elavad edasi, mõnikord teadvusetuna, voolikutesse ühendatud.

Eutanaasia on mõningates riikides juba lubatud, aga ka seal sooritatakse seda rangelt reglementeeritud kriteeriumide järgi. Ok. Siiski, see on nagu lubatud vaid siis kui miski teeb sinu elu peaaegu võimatuks. Siin ei ole ju midagi sinu enda tahtmisega tegemist. Miks pead elama edasi kui elu on sinu jaoks mõtetu, miks peab elama lihtsalt selle pärast, et nii on tavaks.

Kui nüüd mõtleme sõdasid ja seal tapmisi, siis seal tapmine on iseenesest mõistetav. Mida rohkem tapad, seda suurem kangelane oled.

Ah, et kust mul sellised teemad, noh eile vaatasin filmi, kus kellegi ema sooritas enesetapu, kuna oli parandamatult haige, mingi geneetiline haigus. Tema poeg taas kartusest endal selle geeni olemasolust põgenes sõnagi lausumata enne pulmi kaugele. Argpüks, ei julgenud isegi teha testi uurimaks kas tal on ka seesama geen.