Lend paradiisisaarele ja nutvad lapsed

Kolm päeva läks aega kuni sain end taas kirjutus tujusse. Lend läks laupäeva õhtul pärast seitset. Hommikul magasin end korralikult välja, et jõuaks kümne tunnist ülelendu taluda. Kodus oli ka ajakava nii täpselt kujundatud, et bussi peatusse jõudsime täpselt minut enne ja bussijaamas olime toredasti pool tundi varem, nii igaks juhuks. Lennujaamas läks kah kõik mõnusasti, ei mingeid liigseid ootamisi kui oligi aeg minna lennukisse. Puhkus võis alata, nii arvasin mina ja nii arvas ilmselt suurem osa kolmest, neljastsajast reisijast. Nii palju meid umbes oli.

Boarding completed teatas stjuardess ja valmistusin nauttima lennuki õhku tõusmist, noh teate kui lennuk võtab tuure üles, siis kiirus kasvab, kuni rebib end maast lahti. Kuigi olen lennanud üsna palju, aga see hetk on maailma parim. Aga selgus, et mitte kõigile. Lennukis olid kolm neli pisikest last, kelle kõrvakesed hakkasid sellest valutama, või kartsid nad, voi ma ei tea, aga valjuhäälset nuttu jätkus kogu see järgnev kümme tundi.

Mul on kah kolm last olnud ja ma ei kujuta ette, et oleksin oma lapsi sundinud kannatama neid tingimusi, mis on kauglendudel. Siis kui lapsed juba ise aru saavad ja suudavad taluda neid tingimusi on teine lugu, aga väikesed ju tunnevad ainult, et on paha ja kuidas muud moodi sa saad end väljendada kui nutuga. Ja nii nad nutsid, väsisid ja nutsid lisa.

Mul olid kõrvaklapid, aga ega need palju ei aidanud, igatahes uinuda oli võimatu nii minul kui teistel. Ma ei väida, et väikelastega ei tohiks reisida, aga kui nad nii kannatavad, siis see on vanemate osalt suisa julm. Loomulikult on elus olukordi kui peab, aga meie lend oli tšarter ,   Seega puhtalt puhkusereis.