reede, 7. detsember 2018

Viimane õhtu kodus...

Meil seekord tuleb koduhoidja, täna sai võtmed üle antud ja maja tutvustatud. Erinevalt teistest kordadest ei ole ma veel isegi kaasavõetavate asjade listi teinud, osa asju on voodi peale kuhjatud, teised ootavad. Tuleb vist ikka mingi nimekiri teha, siis hea maha kriipsutada kui kohvrisse paned.

See kordne reis tuleb leebotamise reis. Kuna Tais nii mitu korda käidud, siis pole vist isegi mõtet ekskursioonidele raha raisata kui siis vaid snorgeldamise oma võtta.

Isegi naljakas on  mõelda, et saab siit talve keskelt suvesse põigata. Kui mul oleks piiramatud ressursid, siis ma käiks kodus vaid pesu pesemas. Nii palju kohti on veel käimata ja nägemata. Ja mulle meeldib lennukiga sõita. Unistus on muidugi kordki proovida, mis tunne on kui oleks esimese klassi koht. Kui saaks pärast sööki pikali keerata ja norsata.

Siit tuligi hea mõte, mul varsti 70 juubel, mainiks kingituse küsijatele, et tahaks esimese klassi piletit teisele poole maailma. Omal ajal, noh 40 aastat tagasi ma alati ütlesin, et tahan 3 toalist korterit. Selle ma ka sain, muidugi mitte kingituseks, aga ma olin siis saatnud oma soovi kõiksusele ja ta vastas mulle.

Natuke ma ka pabistan, enne reise näen tihti unes, et olen minemas lennujaama ja suurem osa vajalikke asju on maha jäänud. Sel korral veel ei näinud, aga eks jõuab.

Kõigile kes jäävad siia külma ja pimedasse põhjalasse, soovin küünla valgust, piparkoogi lõhna ja kiireid päevi jõulude ettevalmistamisega. Olge tublid. 

Kommentaare ei ole: